Sel nädalavahetusel toimus viimaseks kuulutatud Hea Uue Heli festival. Teist seda laadi ja sellises ulatuses kontsentreeritud üritust meil praegu ei ole ning selle kadumine jätab vähemalt esialgu meie muusikamaastikku augu.

Festivali avas reedel baaris Juuksur toimunud duo Kulgurid plaadiesitlus. Albumi “Reisimuusika” üllitanud Kulgureid võiks sama hästi nimetada ka Pulsariteks, sest nende läbiv joon on “kosmiline pulseerimine”. Kuid kosmiline pole tingimata külm. Aivar Tõnso kiipidel ning Taavi Laatsit juhtmetel maalisid pildi “soojast objektiivsusest”, milles seaduspärasuste põimumisest tekib ilu, ilust aga elu. Tulemuseks olid meeldivad paralleelid nt Tangerine Dreamiga, kuid hetkiti oleks soovinud lisaks huvitavatele häälutustele kuulda ka mõnda koondavat sõna à la etteaste avaakordika.

Laupäeval oli Mustpeade majas samuti ridamisi plaadi-esitlusi (Eva Mitreikina, Kago ja Luarvik Luarvik), ent kahel korrusel ja kolmel laval toimunud suurepärase õhustikuga põhiürituse naelaks kujunesid kaks välisartisti. Esiteks Ukraina päritolu pianist Lubomõr Melnik, kes esitas kolm nn jätkuvtehnikas kompositsiooni. Pedaaliga kokkusulandatud arpedžod ning heakõlaline, pikaldaselt teisenev arhetüüpne harmoonia meenutas Philip Glassi minimalismi ja mõjus aktiivsust võimaldava vaikusena – ruumina, milles saab viibida, mis aga ei suru ennast peale. Publik istus põrandal patjadel, lastes end kanda lainetena kulgevatel hoovustel, ning mingil hetkel avastasin minagi, et hingamistsükkel on muusikaga sünkrooni läinud.

Ülevad hi-fi helid

Teiseks esitas sakslane Robert Henke alias Monolake sealsamas valges saalis õhtu lõpetuseks eriskummalise “Layering Buddha”. Aasia budistlikes pü-hakodades pruugitakse nimelt lo-fi elektroonilisi vidinaid, mis kordavad plastihäälega mantraid, ning sellest inspireerituna on elektroonilise muusika ansambel FM3 hakanud tootma aparaati Buddha Machine, mis mängib maha üheksa erinevat ambient’likku loop’i. Kõla iseloom sõltub ka konkreetse aparaadi konditsioonist. Neid umbes kuuebitiseid helisid sämplides ja reaalajas Ableton Live’iga töödeldes suutis (mh Ableton Live’i kaasautor) Henke esile võluda meeldesööbiva heliuniversumi, mis laius kõrvulukustavast abstraktsest mürinast ritsikate siristamise ja veevulinaga sarnanevate mimeetiliste mustriteni. Ülevas hi-fi helide stiihias leidis pentsik aparaat enda algsele ideele viimaks väärilise tõlgenduse.