Sekku! Klikka! Mõtesta!



Sekku! Klikka! Mõtesta!
KUMU

Digitaalkunsti näitus Kumus kutsub vaataja aktiivsele dialoogile, kaardistades teda meediaajastus. Oleme me ohvrid või kuningad?

Sabine Himmelsbachi kureeritud näitus „gateways. Kunst ja võrgustunud kultuur” Kumus on kindlasti üks selle suve olulisemaid. Kuigi näitus piirdub vaid Euroopa kunstnikega, teeb selle eripäraseks, et 14 kunstnikku esitleb spetsiaalselt näituse jaoks valminud töid. Kusjuures tähelepanuväärselt paljud neist on lähtunud Eesti kohaspetsiifikast ning loonud teose, mis suhestub otseselt Tallinnaga. Nii mõnegi töö puhul on Kumu vaid kokkuleppeliseks staabiks, kuid niidid viivad mööda linna laiali. Näituse rahvusvahelisest mõõtmest annab aimu ka suure Euroo­pa kirjastuse abiga välja antud kataloog.

Esimest korda Eestisse sattudes hämmastas Sabine Himmelsbachi eelkõige ühe väikese riigi e-kultuursus. Kuigi e-stumine on globaalne nähtus, siis püüdis ta leida selle liikumise kohaspetsiifilisi eripärasid mõtestades digitaalmeedia mõju sootsiumile üldisemalt.

Arvestades kui olulise hulga aega ja energiat kulutame me digitaalkeskkondades, on täiesti loomulik, et see on ka ümber mõtestanud nii arenguid ühiskonnas kui ka üksikisiku tasandil. Sabine Himmelsbach püüabki peegeldada näituse formaadis neid muutusi suunates mõtteteraviku eelkõige ideele, et „digitaalne” ja „päris” (s.o „tehislik” ja „loomulik”) ei ole enam eraldatavad, vaid katavad teineteist ning kasvavad teineteisest välja. Lähteülesandena nägi ta muutust elutunnetuses, käitumises ja suhetes, mille on toonud kaasa digitaaltehnoloogia ja kommunikatsiooni pöörane areng.

Kuraator näeb meediakunsti rolli eelkõige uute vaatenurkade avamises – sest hoolimata faktist, et me oleme pidevalt meedias sees, siis oleme seal enamasti ühekülgselt vaid tarbija positsioonil. Nii teeb see näitus nähtavaks kihistusi, mis elavad juba tuttava pealispinna all.

Minu jaoks hakkas näitus kõige enam tööle vastandite konflikti või mõtestatud intriigi läbi: minapilt/inimsuhted, inimese haavatavus/info kättesaadavus, privaatne/avalik, digitaalne aeg/reaalne aeg, objektiivne meedia/subjektiivne meedia.

Kuid nagu meediakunsti näitustel juba klišeeks kujunenud, ei töötanud ka sel korral mitte kõik kunstiobjektid. Nii pidin kahe ehk isegi näituse märgilisema töö mõju uurima õnnelikelt, kes neist osa saanud.

Loe veel

Timo Tootsi „Memopol II” on näituse töödest leidnud ehk kõige laiemat kõlapinda – ID-kaardiga aktiveerides tuleb väga mõjuva graafilise lahendusega üheksameetrisel seinapannool nähtavaks terve rida andmeid, mis ID-kaardi omaniku kohta internetis saadaval. Tõsise­mast infost (riigieksami tulemused, juhiload, digiretsepti andmed, töökohad, parteiline kuuluvus) kuni Facebookis leiduva meelelahutuslikuma sisuni. Saadud digijalajälg on hinnanguvaba, kuid teadvustab fakti, et meil kõigil on olemas bittidest koosnev profiil, tehnoloogiline vari – tahame me seda või mitte. Enese tajumine selles suhtes sõltub kindlasti põlvkonnavahedest – hirmuühiskonda näinute paranoilisus vs. digipõlvkonna hoolimatus oma saladuste suhtes.

Mõeldagu seejuures hiljuti uudistest läbi jooksnud infole, et presidendi kantselei laseb netis liiklevat infot oma huvides läbi sõeluda (kuid nemad ei ole kindlasti ainsad). Kusjuures jabur oleks siin süüdistada uuringu tellijaid, sest jäljed, mil on ka mingi väärtus (kellegi jaoks), on enamasti vabatahtlikult internetti jäetud.

Teine väga mõjus töö on Julius Poppi veekardin, millele projitseeritud sõnumid saavad jõu veest kui loodusele omaselt kontrollimatust stiihiast. Iga veetilk selles vihmamüüris on vaadeldav virtuaalmaailma väikseima osakese, bitina. Tehnokraatlik süsteem trehvamas kaoselisega, luues ootamatult poeetilise olukorra.

Ka boredomresearchi „Tõeline tigupost” ja RIXC „Räägi minuga” analüüsivad tehnika suhet loodusega. Milline on seejuures inimese roll? Kas ongi enam võimalik võõranduda loodusest, kui selle mõiste on muutumas üha amorfsemaks? Kas eemaldudes loodusest eemaldume me ka iseendast? Kas selline paradoks on üldse võimalik või oleme liialt aheldatud romantilise minamüüdi külge?

Tavareaalsuse nihe

Ka see näitus eeldas vaataja aktiivset suhtlust masinaga – selleks, et astuda dialoogi, pead tihkama masinat puudutada, klikata, vaid silmadega söömine jääb enamasti väga üheplaaniliseks.

Algajale meediakunsti huvilisele soovitabki Sabine Himmelsbach vaid üht – SEKKU! Kusjuures sellist kunsti ei saa haarata möödaminnes, dialoog nõuab alati aega.

Näitusel oli ka meediakunstile iseloomulikult terve hulk teoseid, mis mängisid oma palli eelkõige tehnoloogilise nutikuse väravasse. Olgu selleks siis läbi kaamerasilma moondatud maailm või klaviatuuriklõbina inimhääleks transformeeriv arvuti. Meediakunstile iseloomulikult oli veel mitmeid sümbiootilisi projekte teiste valdkondadega: helikunsti, graafika, sotsioloogia, skulptuuriga.

Urbaniseerunud keskkonda kaardistavaid meediakunstnikke tundub ühendavat emotsioonidevaba steriilse pilk. On selles pretensioon teaduskeelele omasele tõsidusele?

Näiteks Christina Kubisch avab tavasilmale nähtamatuid kihistusi, teeb kuuldavaks elektromagnetilised helid Tallinna eri punktides – vaadates külmi fotosid, on võimalik juurde kuulata undamist, mis tavakõrvale tajumatu. Kogemus on vaieldamatult hüpnootiline, tavareaalsusest häirivalt irduv.

Kuigi osa meediakunsti puhul on küsitav selle eksponeerimine steriilsel muuseumipinnal, siis uhke näitusepind lisab tööle rituaalsuse ning tekitab teatava eelhäälestuse ning isegi sundolukorra. Külastaja astub vabatahtlikult näiteks tunniks ajaks digitaalmeediaga analüütilisse dialoogi. Liigutus, mis teeb kuvarist kunstiteose, sünnibki tasanditevahelise nihke kaudu – üllatuslikkusel ja mängulisusel on selle näituse puhul kindlasti oluline roll.

Kuid kui seda näitust vaadates kipub ära kaduma suurem plaan – sootsiumi hetketrendide, tehnoloogia arengu ja vaid aktuaalsete teemadega tegelemisel on see vist paratamatu –, siis tasuks koduteel minna läbi Mikkeli muuseumi suurepäraselt Vene ikoonide näituselt.

On väärtusi, mis jäävad.

Kolm küsimust:

Näituse koordinaator ja abikuraator Ragne Nukk

Väga palju töid tegeles privaat-avalike suhete analüüsiga. Ajal kui uue põlvkonna jaoks kaotab saladus (kui privaatsfääri ilming) tähenduse – mida võiks „privaatne” selles kontekstis üldse tähendada?

•• Privaatsuse mõiste tundub tõesti muutuvat ja avarduvat iga uue põlvkonnaga. Need, kes n-ö sünnivad Facebooki, Twitteri, blogide ja Flickri keskkonda, lähenevad neile rakendustele kindlasti teistmoodi kui need, kes on näinud nende veebiteenuste sündi. Me anname oma privaatsust vabatahtlikult ära.

•• Näiteks nii Thomson & Craigheadi „Tallinna” sein, mis on täis pandud Twitteri sõnumeid, kui ka Hanna Haaslahti „Reaalajas perekond”, kus pilte selekteeritakse reaalajas Flickri pildipangast – mõlemad tööd saavad oma materjali veebirakenduste avalikest profiilidest, st inimesed jagavad teadlikult neid andmeid kõigiga, kuigi oleks võimalik ligipääsu piirata.

•• Meil on internetis surfates alati saba taga – meist jääb maha jälg, need jäljed salvestatakse ja neid analüüsitakse ning selle järgi hakkab meile kirjakasti saabuma seletamatuid kirju, otsingusüsteemid püüavad ära aimata meie soove, ühesarnaste toodete reklaamid jälitavad meid ühelt veebilehelt teisele.

Vaadates mitut tööd, tekkis mõtteid ka teljel tehislik-looduslik. Mis rolli võiks meediakunst siin mängida?

•• Ma julgeks väita, et bipolaarne suhe tehisliku ja loodusliku vahel muutub ajaga üha hapramaks. Inimene on väga kohanemisvõimeline liik ja kuigi meie välimus või liigesed ei muteeru vastavalt keskkonnale, kohaneb ümbritsevaga meie emotsionaalne ja vaimne külg.

•• Me ei kujuta elu enam ette televiisori, koduarvuti ja mobiiltelefonita, neist on saanud meie keha vaimsed pikendused, proteesid, nagu seda on öelnud kuulsaim meediakultuuri teoreetik Marshall McLuhan. Samal ajal ei tähenda see, et inimestest saab tulevikus mutant või hübriid, sest usun, et mida teadlikumalt hakatakse kogema seotust tehismaailmaga, seda teadlikumalt võetakse sellest puhkust ja hinnatakse loodust.

•• Üks näituse eesmärke ongi pakkuda inimestele järelemõtlemisvõimalust, sest me aina tormame tehnoloogiliste uuenduste sabas, aga meil pole aega nende muudatuste üle järele mõtlemiseks ja nende teadvustamiseks.

Kuidas suhtuda kunsti, kui seda pole näha? Tehnoloogilise kunstiga on pahatihti nii, et see lakkab pidevalt töötamast, on ebausaldusväärne. Kuidas vaatad seda olukorda kuraatori, kuidas külastajana?

•• Ühest küljest kehtib siinkohal kindlasti klišee, et meediakunsti näitustel on ikka mõnel ekraanil „error” ees. See on paratamatu. Reaalajas andmeid koguvate töödega on tihti nii, et ka kunstniku server võib üles öelda. Teiseks on interaktiivsed tööd, kus kõige lihtsamal juhul saab külastaja hiirega arvutiekraanil midagi klikata. See võib tähendada, et internetiühendusega arvuti ekraan näitusesaalis on kunstiteos vaid üürikeseks hetkeks ja pärast seda hakatakse kunstniku loodud veebilehelt mujale navigeerima.

•• Kõik see tähendab, et nii kuraatoril, tehnilisel meeskonnal kui ka saalivalvuril on topeltvastutus.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare