Algul käisid tüdrukud kahekesi Bashmendil esinemas. Teisi, kes reggae/dancehall’i saatel tantsida mõistnuks, veel ei olnud. Ja siis oligi lops käes: eelmisel suvel nõudis üritus nimega Reggae Power, et neil on ikka vaja nelja tantsijat. “Nelja! Aga meid oli ju ainult kaks!” rõhutab Helen nõudmise dramaatilisust.

Mis siis ikka. Helen ja Diana käisid mööda klubisid. Vaatasid, kes oskas enam-vähem keha liigutada, ja kutsusid selle enda juurde trenni. Sügiseks huviliste hulk muudkui kasvas ja kasvas. Lisaks valmistusid pealinna kolima Heleni sõbrannad Tene Sommer (Trinity õde) ja Maili Nõmm (Miss Estonia 2003 ja Trinity taustatantsija), mõlemad suured tantsulõvid.

“Siis mõtlesingi, et teen oma klubi. Õpetajad olid kõik ju saadaval!” põhjendab Helen.

Nüüd ongi Helenil klubi Studio One. Seal harrastatakse poppe tantsustiile pluss ühte erakordset – dancehall’i. Heleni teada seda stiili mujal Eestis ei õpetatagi. Dancehall’i trennis käib kaks gruppi – algajad, keda on 20 ringis, ja umbes 10 edasijõudnut. Ehkki tuleb nentida, et ka edasijõudnud pole tantsu õppinud suurt üle poole aasta. “Aga esineda on vaja. Nii ma olen algajatest inimesi aeg-ajalt edasijõudnute gruppi tõstnud.”

Kasvandikud on enamasti vanuses 16–20. Sekka mõni noorem ja mõni vanem, isegi kuni 30-aastane. “Ega sel trennil mingit vanusepiirangut ole. Lihtsalt mõned ei ole end nii noorte tüdrukute seas mugavalt tundnud.”

Esimene asi, mida Helen uutele tulijatele õpetab, on kehahoiak ja suhtumine. “No vaadake musti! Nad on kuidagi palju ülbemad kui valged. Dancehall’is on selline uhkus ja upsakus väga oluline. Ja seda ei ole vist hea kirja panna, aga suur tagumik oleks ka hea. No mustadel on kohe teistmoodi kehaehitus ja kuivõrd see stiil on neilt tulnud, siis on seda pisut raske väikese pepuga jäljendada.”

Muide, eile valiti ka Eesti esimene Dancehall Queen! Nii et see Jamaicalt pärit stiil tundub Eestis muudkui levivat.