Seksuaalsust otsimas prostituutide, seksuaalterapeutide ja režissööri abiga

 (4)
Seksuaalselt kammitsetud 50-ndates aastates Laurat mängiv Laura Benson on kirjeldanud Pintilie linateost kui kutset osaleda protsessis, vastandina kutsele jälgida lugu.
Seksuaalselt kammitsetud 50-ndates aastates Laurat mängiv Laura Benson on kirjeldanud Pintilie linateost kui kutset osaleda protsessis, vastandina kutsele jälgida lugu.kaader filmist

„Ära puutu mind” on kliiniliselt külm ja kalk, seda saadab kohati pehmelt intiimne, kuid valdavalt tuimalt vaatlev, kaameratöö.

Läheduse, seksuaalsuse ja füüsilisusega eksperimenteerivat analüüsivat filmi „Ära puutu mind” on kirjeldatud kui episoodilist teraapiasessiooni, mis püüab neid inimese heaoluga tihedalt seotud mõisteid avada dialoogi kaudu. Selle saavutamiseks on rumeenia režissöör Adina Pintilie oma debüütfilmis asendanud tavapärase narratiivi dokumentalistikastiili ja fiktsiooni põimiva lähenemisega, mille provokatiivsus on lõhestanud publikut Kuldkaru võidust alates. Pintilie humaanse ja julge meetodi õigustatus sõltub sellest, milliste järeldusteni vaataja selles intiimsuse varjundeid käsitlevas arutluses jõuab.

Filmi peategelast – seksuaalselt ja füüsiliselt kammitsetud/traumeeritud 50-ndates aastates Laurat – mängiv Laura Benson on kirjeldanud Pintilie linateost kui kutset osaleda protsessis, vastandina kutsele jälgida lugu. Füüsilise kontakti hirmust vabaneda püüdev tegelane seob seansilikud stseenid tõepoolest hõredalt, luues pigem ühe teema ühtlasse atmosfääri kui pingekõverana areneva loo. Vaheldumisi prostituutide, seksuaalterapeutide ja režissööriga interaktsiooni astudes püüab Laura mõista ja ületada seksuaalsuse ja intiimsuse väljendamist takistavaid tegureid, mille tagamaadele viitab Pintilie pealiskaudselt.

Pildikeel pigem raskendab toimuvaga suhestumist, olles kerges vastuolus filmi humaanse vaatenurgaga.

Samuti jälgib Laura emotsioone summutava Tómas’e (Tómas Lemarquis) ja seksuaalselt avameelse, spinaalset lihasatroofiat põdeva Christiani (Christian Bayerlein) arengut emotsioonide tunnustamise, läheduse mõtestamise ja igasuguste kehade seksuaalsuse jaatamise poole. Tegevusliiniga toob Pintilie sisse keha kui füüsilist kontakti vahendava objekti temaatika, näidates võimalikke piire ja nende ületamist. Ehk seda, kuidas igaühel on õigus end väljendada ja kogeda kui seksuaalset subjekti.

Külm ja kalk pildikeel

Seansse ühendab pinnalt vaadatuna pingutamatult empaatiline ja enesereflektiivne režissööritöö. Neljandat seina murdvate ja dokumentalistikaga flirtivate võtetega loodud elulisuse illusiooni murrab teadmine võimalikust lavastuslikkusest. Elukutseliste näitlejate, tegelike inimeste ja isiklike kogemuste põimimine hoiab üleval mingit skepsist tegevuste ja tunnete suhtes. Kuna piir nende vahel on ähmane, jääb ebaselgeks, kas fiktsioon on osa tegelaste avameelsuse vääriline või on see vaid isiksuste ja emotsionaalsete seisundite ekspluateeriv manipuleerimine. Ja kas osatäitjate (võimalikult personaalne) panus on kooskõlas režissööri ettekujutuse tulemusega.

Vaheldumisi prostituutide, seksuaalterapeutide ja režissööriga interaktsiooni astudes, püüab Laura mõista ja ületada seksuaalsuse ja intiimsuse väljendamist takistavaid tegureid. kaader filmist

Pildikeelelt on „Ära puutu mind” kliiniliselt külm ja kalk, seda saadab kohati pehmelt intiimne, kuid valdavalt tuimalt vaatlev, kaameratöö. Steriilne miljöö on riisutud kõigest isiklikust, mis omakorda rõhutab distantseerivat ja filmitegevuse mehhanisme markeerivat režissööritööd. Pildikeel pigem raskendab toimuvaga suhestumist, olles kerges vastuolus filmi humaanse vaatenurgaga.

Vaadeldes Pintilie filmivormis uurimisprojekti tervikuna, jääb üsna puutumatu tunne. Seksuaalsuse, intiimsuse ja füüsilisuse kohta tehtavad tähelepanekud ei küündi emotsioonide, varjundite ja ebakonventsionaalsuse tunnustamisest eriti kaugemale. Ei puuduta ka üsna anonüümseks jäävate tegelaste „terapeutilised” kogemused, millest nad küllaltki ilmetult osa saavad. Tegelaste rahulike arutelude mõtisklev pinnalisus mõjub üldise atmosfääri keskel avardamise asemel ärritavalt. Võrreldes raskesti defineeritavat filmi teiste seksuaalsusest ja intiimsusest kõnelevate filmidega, on kogemuslikult ja temaatiliselt tunduvalt mõjusamad näiteks John Cameron Mitchelli humoorikas ja liigutav „Shortbus”, Ben Lewini empaatiline „The Sessions” ja Alfonso Cuaróni tour de force „Y Tu Mamá También”. Mitte et „Ära puutu mind” tegeleks teemadega ükskõikselt, vaid asi on lihtsalt selles, et ta ei tee seda filmikunsti vahenditega eriti mõjusalt, olles pelgalt üks ilmetu ja küündimatu uurimisprojekt.

Laura püüab mõista ja ületada seksuaalsuse ja intiimsuse väljendamist takistavaid tegureid, mille tagamaadele viitab Pintilie pealiskaudselt. kaader filmist
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare