Sektandid ukse taga: kolm tõestisündinud lugu
Issand Jumala terviseks!
1990-ndate Tartu või Tallinn. Hommik. Usin tudeng magab sügavat viinaund. Uksekell heliseb, ukse taga kaks tibi. Tudengi isa ei esita mingeid täpsustavaid küsimusi – kas neid linnukesi vähe sisse ja välja voorinud –, avab teise toa ukse ning hõikab: “ , sinu juurde tuldi!”
Valutava peaga jõmm ajab end asemelt üles. Tütarlapsed küsivad: “Kas me tohiksime teiega rääkida Jeesusest?” – “Ei noh miks mitte!”
Tüdrukute jutuke veereb, tudeng niheleb ja niheleb, kuni ei pea enam vastu, tõmbab mööblitüki tagant viinapudeli ja kuulutab: “On laekunud ettepanek võtta üks punnsuutäis Issand Jumala terviseks!”
Täielik konfuus naisleeris. Sadat kanti instrueeritud uskmatute kõikvõimalike kavalate konksude vastu ning vastusedki hoolsalt pähe tuubitud, aga midagi taolist ei osatud ette aimata: juua pole lubatud tilkagi, aga samas – missugune toost! Tütarlapsed tegid, et kähku minema said.
Õppige keeli
Samasugune situatsioon, nagu eelmises loos kirjeldatud, aga sedapuhku kindlalt Tartus.
Ukse taga kaks noormeest, kes soovivad kõnelda piiblist. Ukse avanud Vello Salo kutsub kallid külalised sisse ja hakkab järjest pakse köiteid lauale laduma. “Millise versiooni me aluseks võtame? Heebrea- või kreekakeelse? Aga äkki – vahelduse mõttes – hoopis vulgata?”
Noormehed ähmis: ei oska nimetatud keeli. “Õppige selgeks ja tulge siis!” soovitab korteriperemees. Noorsandid lahkusid tagasi vaatamata.
Saatana küüsis
Sarnane olukord. 2001, Tartu. Jehoova tunnistajad koputavad uksele, avab kiilakas, teravate kõrvadega mees, korteriomanik. Lahkele pakkumisele jumalast vestelda vastab ta: “Tänan ei, ma olen satanist.” Ja sulgeb ukse. Tunnistajad koputavad järgmisele uksele. Avab sama mees. Enne kui ta midagi öelda jõuab, jooksevad tunnistajad trepist alla.
Mehe hüüdnimi on Lutsifer, endine vang, intellektuaal, resideerib bussijaama lähistel, tal on kaks korterit kõrvu, teist üürib ajuti üliõpilastele välja, ühe mu sõbra tüdruk elas sääl pikemalt. True story.
