Selga õmmeldud inglitiibadest ja provotseerimisest
— Mis kokkupuude sul enne ülikooli maalikunstiga oli?
— Ikka lastekunstikool. Kuna mu ema on kunstnik ja kunstiõpetaja kohalikes oludes, siis olen lapsest saati kunsti juures olnud. Kui sul on ema kunstiõpetaja, siis paratamatult oled kunsti sees. Kuigi oma lastele ei ole kunsti otseselt võimalik õpetada, nad ikka lähevad seda kuskilt mujalt õppima. Värvid olid mu ümber algusest peale olemas.
— Miks just maal?
— Tegelikult oli mul kaks valikut – kas arstiteadus või maal. Arstiteaduses ei saanud ma tasuta kohale ja läksingi maali õppima. Üks aasta keskkooli ja ülikooli vahel oli mul vaba ja töötasin fotoateljees – olin nii loll ja andsin oma paberid ainult ühte kohta. Sain EKA-s tootedisaini tasulisele kohale, aga ei läinud. Maali ei proovinudki – mõtlesin siis veel, et kes see maalikunstnik selline üldse on...
Järgmisel aastal proovisin Tartusse. Kuna EKA ja Tartu katsete ajad langesid kokku, siis pidin nende vahelt valima. Jüri Kask oli ilmselt määrav tegelane, kelle pärast ma Tartu valisin. Sellega oli niisugune lugu, et mu ema töötas viis-kuus aastat Kohtla-Järvel pioneeride majas (praegu koolinoorte loomemaja) ja seal oli Jüri Kase suur pannoo. Kui sa kolmeaastaselt esimast korda seda näed! Pannoo oli mul pidevalt silme ees ja jättis jälje. Olen kokkujuhtumise üle lausa naernud – saatus.
— Oled õppinud ka kunstiteraapiat. Mis see on?
— See on see, kuidas inimesed saavad ennast kunsti kaudu välja elada. Mis teeb inimesi vabamaks ja kuidas lahendada oma probleeme kunsti tegemise kaudu. Tegelikult on see väga lai ala, alates visuaalkunstist kuni teatri- ja muusikateraapiani välja. Teed kunsti ja pärast mõtled, miks sa seda tegid. Sest sa ei saa teha muud kui seda, mis on sinu sees olemas. Samamoodi nagu kunstnike puhul, kes võtavad mingi sotsiaalse nähtuse ja lasevad selle endast läbi. Nad ei saa mingit nähtust endast läbi laskmata ja tõlgendamata otse lõuendile panna.
— Mis sotsiaalseid nähtusi sa enda kaudu teistele peegeldad?
— Ma ei teagi. Inimene on igal juhul sotsiaalne olend. Teen seda, mida meeldib teha, mida tahan teha ja mis on minu sees. Mul ei ole olnud veel sellist eesmärki nagu vaesus või nälg Aafrikas. Käisin Londonis Tate’is Aafrika kunstnike näitust vaatamas, neil on kunstis väga tugevalt sõda ja nälg ja sotsiaalsed sõnumid. Minul veel midagi nii konkreetset ei ole.
— Millele mõeldes sa Lenini performance’it tegid?
— Õppetundides ikka räägid professoriga ja jõuad kuidagiviisi mingisse teemasse, hakkad seda arendama ja mõtled, et võiks teha. Kas teed või ei tee, see on iseküsimus. Aga siis tuleb kuu aja pärast mingi pressiteade, kus on kirjas, et ma teen. Mis mul siis muud üle jääb, kui see nädala ajaga valmis teha.
Tegelikult sündiski performance niimoodi, et bussis kodunt Tallinna sõites tuli asi lõpuni mõelda. See oligi rohkem happening kui performance, sest kui juba lamasin seal Draakoni galerii aknalaual, siis veel mõtlesin, et mis ma nüüd ikkagi teen. Kõik oli küll läbi mõeldud, aga mitte läbi tehtud. Kuidas lähed, kuhu lähed ja mida teed – mõtlesin need asjad performance’i käigus välja. Kuulasin, mida Elken ja teised seal rääkisid ja kuidas mutikesed ahhetasid, et kuidas sa, häbitu plika, siin alasti oled. Nii tuligi kõik väikestest killukestest kokku. Kui keegi oleks pool aastat tagasi mulle öelnud, et nii teen, poleks uskunud. No kuidas ma lähen poolpaljalt Tallinnas ümber Vene saatkonna tiirutama!
— Kuidas niimoodi maali juurest performance’i juurde maandutakse?
— Arvan, et olen veel kunstiga nii vähe tegelenud, et alles otsin ennast. Viimasel ajal tegelen üldse rohkem joonistamise ja söe ja paberiga. Millal sa ikka proovid erinevaid asju, kui mitte 23-aastaselt, 43-selt on juba hilja. Kui 43-aastane kolme lapse ema, kes on poole oma elust elanud Nõukogude Liidus, saatkonna ees riided seljast ära võtab, siis võib sellel olla hoopis teistsugune, võimsam tähendus. Aga tähendus on igal juhul teine. Kardan, et mul ei ole 43- või 46- või 48-aastaselt enam seda julgust. Kui ma seda praegu ei tee, siis millal...
Pealegi ei tundnud ma ennast seal paljana, samamoodi ei olnud külm ja ma ei tundnud graniitliiva talla all. Sel hetkel ei tunne suurt midagi. Ega ma mäletagi hästi, tegevuse sees olles jäävad meelde ainult mõned momendid. Sain väga suure kogemuse.
— Kas oled enne ka midagi sellist teinud?
— Ei. Tegelikult midagi sarnast tegin Tartus detsembris kunstnike aastanäitusel. Tegin vatiinist tiivakesed ja lasin need endale selga õmmelda. (Ei olnud valus. Seljal on vähe närve. 12 õmblust tehti, neist pooli tundsin, aga valus polnud kordagi. Verd ei olnud, mõtlesime veel, et võiks ketšupit peale panna. Kolme päeva pärast polnud neist õmblustest enam jälgegi.) Käisingi näituse avamisel nii, et selg oli paljas ja tiivad selja külge õmmeldud. Filmisime seda ja näituse ajal jooksis filmike galeriis kaks nädalat järjest. See oli esimene kord, kui ma lasin oma keha niimoodi ära kasutada.
— Miks inglitiivad?
— Sobisid jõulueelsesse aega. Teiseks oli see ka provokatsioon, et näha, kas pannakse tähele. Järgmisel päeval helistatigi Tartu Postimehest. See oli katse, et kui šokeerid ja teed midagi, millel ei pruugi kunstiga mingit pistmist olla, kas siis saadki tähelepanu. See on nagu teater ja elu – kogu aeg pead mängima ja piire proovima.
— Oled välismaal ka käinud?
— Õppisin pool aastat Riias. Huvitav kogemus, sest neil on akademiste veel järel. Kui EKA on vaba ja tehnilisi võtteid väga ei õpetata, siis Riia on koht, kus akadeemiline suund natukenegi veel kehtib. Ei saa öelda, et nad on arengus maha jäänud, aga nad on valinud mingi teise tee. Meil ei ole enda külge õmblemine mingi uudis, Non Grata tüdrukud on seda teinud, aga Riias oleks ilmselt selle šokeerivusfaktor suurem. Meil on Non Grata ja Kurvits ja Semper ja meil on rohkem kogemust.
— Räägi oma lemmikutest...
— Ideid annab kõik. Kõige rohkem ideid annab ilukirjandus. Kunstnike puhul on lemmik Jüri Kask, mu bakalaureusetöö juhendaja, Jaan Elken kindlalt, üldse kõik õppejõud. Igaüks neist on oma panuse andnud. Mäetamm ka. Mõnikord näed mõnda asja ja saad kohe aru, et see on geniaalne idee. Ükskord nägin papist nelja muna karpi, mis on ideaalne vorm ja võrratu lahendus. Ka Mäetamme Jeesuse kuju on väga lakooniline ja olen seda mitmes töös kasutanud. Nooremana olin Picassost suures vaimustuses, aga see oli periood, mis läks üle. Lemmikud muutuvad ja nii peabki olema. Lihtsam on minna suurde muuseumisse, ilma et teaksid, kelle töid vaatad.
Näitus
Draakoni galeriis
Avatud 24. jaanuarini
•• Tartu ülikooli maalikunsti eriala magistrantide ühisnäitus „Maal/dekonstruktsioon — väikesed inimesed“.
•• Kuraator: Jaan Elken.
•• Nadežda Tšernobai tööd kujutavad endast katseid nii ideoloogilise kui ka vormiloolise taagaga, väljendades usku ja lootust puhastuda ime (usu?) läbi — nimelt eksponeerib Tšernobai 13 Nõukogude-aegsesse klaaspurki konserveeritud autoritehnikas loomingu („väikesed inimesed”) katkeid, uurides nende best-before-hoidiste tarvitamiskõlblikkust võimalikule roiskumisele vaatamata. Teine oluline sari on pühendatud „virtuoossele joonele”, kohati kramplikule ja katkisele, teisisõnu, teatud olulistele väärtustele, mis „dekonstrueerituna” võiksid kuuluda ka edaspidi nüüdisaegse kunsti tähestikku.
•• Vene saatkonna naabrusest tulenev hingus ja ka „suure”
V. I. Lenini 85. surma-aastapäev, mis näituse lahtiolekuajaga kattub, annab väikese inimese mõõtmele hoopis kurjakuulutava dimensiooni.
