Selle nädala kogutud teoseid
Luuletaja, kirjandusteadlane ja professor Toomas Liiv on kogumikus “Luuletused 1968-2002” mahutanud ühiste kaante vahele kogude kaupa peaaegu kõik oma luuletused, mis mainitud aastatel ilmavalgust ja trükimusta näinud. Vastselt ilmuma hakanud Sirbi raamatu sarjas andsid oma töödest kogumikud välja Vaapo Vaher ja Mihkel Mutt. Esimene astub ette Sirbis ja mujal avaldatud vene kirjanduse alaste lühivormidega (“Kokaiin Balti jaama turult”), teiselt saame lugeda valikut esseesid (“Sise ja väli”).
Kõik kolm on praeguses eesti kultuuris ja ühiskonnas tähtsad kujud ja seega on nende kogumikud vähem või rohkem olulised tähised.
Irooniline hoovus
Toomas Liiv seisab professorina ja kirjandusteadlasena vastu neile professoritele ja kirjandusteadlastele, kelle meelest on kirjanduses üks ja kindel, edasikaebamisele mittekuuluv tõde, ja kes meelsasti näeksid kirjanduse ajalugu lineaarsena, täpselt paika panduna, kindlasse vormi kivistununa. Toomas Liiv on lineaarsuse murendaja, pildi killustaja. Ja mitte ainult ainulise tõe murendamises ei peitu tema teadlasekreedo. Rõhutades, et eesti kirjanduse äärealad on veel läbi uurimata, võtab ta ise ja ärgitab ka teisi sinna ette võtma üha uusi avastusretki.
Tema luulesse jõuab see kõik irooniana, mille kohta pole võimalik täpselt öelda, kelle või mille vastu see on suunatud. Vahel näib, et üheaegselt nii enese kui teiste, nii subjekti kui objekti pihta.
Irooniline hoovus kohiseb Toomas Liivi luules läbi kümnendite. Paljudes alguseaegade luuletustes ei ole täpselt tabatav lüürilise tunde tõsiseltvõetavus – ei ole selge, kui palju on värsid kantud peiarlikust käsiringutamisest, kui palju elamuse tõelisest väljendusest.
Kolm aastat tagasi ilmunud kogus “Achtung” ja sellejärgselt on lüürilisele tundele ruumi teinud ühiskondlik seisukohavõtt – ent jällegi irooniast lahutamatult. Need on kergesti loetavad ja nauditavad, kuid üheselt määratlematud luuletused.
Toomas Liiv sammub ühes polgus Vaapo Vaheriga, kes samuti järelejätmatult võitleb kirjandusloo halluse, lineaarsuse ja paikapanduse vastu. Vaapo Vaher ei ole luuletaja, vaid esseist-uurija, vene kirjanduse ja kultuuri vahendaja Eestisse. Selle ainese piires tunneb ta end tõesti hästi – näidates, mida huvitavat saab kirjandusest ja kirjanike eludest peale teoste pealkirjade ja kronoloogiliste ankeetide välja noppida. Vaapo Vaheri kirjanduslugu võib lugeda nagu põnevat jutukat, kus ridade vahel pulbitseb vastuoludest ja saladustest kääriv elu mahl.
Selle kõige juures ei muutu Vaapo Vaher siiski ülemäära teiste mustas pesus sorijaks, keda huvitab ainult kollane kõmu. Ta on spetsialist, kes austab seda, mida uurib, ja teab seda, mida kirjutab.
Köögi-Katade hääl
Mihkel Mutil ei ole poeetilist elutunnetust nagu Toomas Liivil. Ei ole tal ka kraadelikku nahaalsust nagu Vaapo Vaheril. Mihkel Mutt on proosaline ühiskondlik mõtleja, kes võtab tihti oma kanda kollektiivse südametunnistuse rolli.
Mihkel Muti käesolevate esseede selgrooks on kaasaegne sise- ja välispoliitika (nagu raamatu pealkirigi ütleb) ning üldine sotsiaalia. Vorm kõigub kommentaarist pikema mõlgutuseni, toon eneseteadlikust muigest terava väljaastumiseni.
Mihkel Mutt esindab haritlaste, eelkõige literaatide huvisid ühiskonnas. Ta ütleb asju, mida aeg-ajalt peab keegi jälle ütlema. Nii et kuulda ka oleks.
Näiteks neile, kes näevad kultuuriajakirjanduse kohta päevalehtedes 1000-märgistes kähkukates, tuues ettekäändeks lugejate “huvid”, tasuks aegajalt peale lugeda Mihkel Muti sõnad: “Vaevalt saab keegi arukas inimene olla seda meelt, et inimesele peaks alati antama üksnes seda, mida too ise tahab. (---) See on imiku, kes tahab eluotsani pudi süüa, jutt.” Et köögitüdruku hääl maksab valimistel sama palju kui akadeemiku oma ja köögitüdrukuid on rohkem, siis selleks, et nad “ei kisuks elu alla oma tasemele, tuleb neid ja nende järglasi püüda võimalikult palju harida ja edendada. Aga seda ei ole võimalik teha teisiti, kui rakendades teatavat sundi.” See on võib-olla pisut fašistlik, aga kuradi õige.
Sirbi raamatu sari jätkub, avaldades esseekogumikke “kultuurilehe püsiautoritelt”, nagu statuut ütleb. Sügise tulles on järg Jan Kausi ja Mati Undi käes.
Kindlasti on see vajalik ettevõtmine. “Riigi rahade” toel välja antavas Sirbis on võimalik kultuuri ja ühiskonda vaadelda teistmoodi kui kasumiteenimisele ja kiirusele orienteeritud erameedias, süvenenumalt ja põhjalikumalt.
Aga just nimelt ainult süvendatusele ja põhjalikkusele saab tugineda meie rahvuskultuuri – ja sedavõrd ka meie riigi – hea käekäik. Sestap on normaalne ja täiesti enesestmõistetav, et riik nii lehte kui sarja oma kodanike poolt mahajoodud ja mahamängitud rahadest Kultuurkapitali kaudu toetab.
