Semiootik Umberto Eco: kirjanduslik tõde võib olla kindlam kui ajalooline fakt

 (3)
Semiootik Umberto Eco: kirjanduslik tõde võib olla kindlam kui ajalooline fakt
Kristo Nurmis

Kolmapäeval võttis Tartu ülikooli peahoones vastu audoktori atribuudid, andis loengu ja kohtus huvilistega ajaloolane, esteetik, semiootik ja kirjanik Umberto Eco.

1970. aastatest Bologna ülikoolis semiootikaprofessuuri pidav humanitaariaguru on aastate jooksul kirjutanud hulgaliselt arvustusi, esseid, romaane, teadusartikleid ja monograafiaid, mida on vahel raske pelgalt ühte žanrisse liigitada – võtame näiteks teaduslik-ilukirjandusliku „Roosi nime”. Nii et kes on siis ikkagi Umberto Eco? Praeguseks 77-aastane, ometi särava oleku ja käreda ütlemisega vanahärra muheleb seepeale: „Andke mulle veidi aega. Arvestades tänapäeva arstiteaduse taset on mul elada jäänud umbkaudu 25 aastat. Küllap keegi seejärel rekonstrueerib täpselt minu isiksuse.”

Väljamõeldise ja tegelikkuse vahel on siiski piirid – täiesti alusetuteks osutuvad näiteks kuulujutud Eco loomingulise tagasitõmbumise kohta. „Võib küll olla, et hakkan vähem akadeemilist tööd tegema. Võtame näiteks need kaks illustreeritud raamatut – „Ilu ajalugu” ja „Inetuse ajalugu” – varsti on ilmumas kolmas samast sarjast. Seesuguste koostamine pakub mulle praegu küll palju lõbu,” räägib Eco oma lähituleviku plaanidest.

Lugematute näidetega pikitud loeng tuubil täis ülikooliaulas oli teemalt kirjanduslik ning keskendus ilukirjanduslike tegelaste ontoloogiale ehk viisile, kuidas raamatutegelased olemas on.

Samal teemal:

Karenina mingil moel reaalne

Probleemipüstitus võib tunduda kummaline, kuid on motiveeritud ühest veelgi kummalisemast fenomenist – lugeja võib tunda empaatiat raamatutegelaste vastu, kuigi teab, et neid „reaalselt” ei eksisteeri. Kelle või mille suhtes siis kaasa tuntakse? Asjaolu, et võime nutta näiteks Anna Karenina õnnetu surma pärast, näitab, et lugeja jaoks antud tegelane mingil tasandil siiski eksisteerib – tegu on nn teadvusest sõltuva entiteediga (asja, olemiga), millel ometi näib olevat teatud iseseisvus.

Mainitud tegelasi iseloomustab veel see, et oma populaarsuse tõttu on nad eraldunud algupärasest kirjanduslikust kontekstist ning on muutunud nn hõljuvateks entiteetideks. Kõik tunnevad karaktereid nagu krahv Monte Cristo, Robin Hood, Miki Hiir ja Punamütsike, olgu nad siis vastavaid algteoseid lugenud või mitte. Antud tegelased pole enam pelgalt oma omaduste summad, vaid kujutavad teatud kõrgema tasandi reaalsust, mida me enam muuta ei saa.

Niisiis, filosoofiatraditsioonist juhindudes võib Eco sõnul väita: on olemas abstraktsed objektid, näiteks arvud ja suhted, ning konkreetsed objektid nagu Umberto Eco ja Anna Karenina. Erinevus viimati mainitute vahel seisneb vaid selles, et üks on füüsikaline objekt, teine aga kognitiivne ehk teadvusest sõltuv. Eco ei poolda seejuures mingit semiootilist idealismi, vaid postuleerib seesuguse väljamõeldud tegelaste ontoloogia vaid semiootilise kirjelduse eesmärgil. Küll aga osutab ta, et Charles S. Peirce’i kolmikmudel, mille järgi semioosises osaleb lisaks tähistajale ja tähistatavale ka märgilisusest sõltumatu referent ehk osutus (asi ise), on naiivne käsitusviis. Iga konkreetne osutus kuulub kokku vastava võimaliku maailmaga – olgu selleks siis ilukirjanduslik teos või ajalooõpik.

Nii sarnaneb ajalooline tõde teatud mõttes väljamõeldisega, kuna kuulub samasse lõputusse semioosisesse ja tekstide läbipõimunud võrgustikku. Seejuures võib kirjanduslik tõde olla isegi kindlam kui ajalooline fakt. Näiteks võime ju vaielda selle üle, kas Hitler suri või ei surnud oma punkris, kuivõrd vastukäivate alliktekstide taga pole ühtset autoripositsiooni. Saame aga olla täiesti kindlad selles, et Sherlock Holmes tõmbas piipu ning Miki Hiir kandis valgeid kindaid.

Ajalooliste tõdedega võib võrrelda ka religioosseid entiteete kui 90 protsendi ulatuses fiktiivseid – ühe usutõe tunnistaja peab ju pidama väljamõeldisteks kõiki teisi kaanoneid, ateisti ontoloogias oleksid aga kõik religioonid kokku luuletatud. Tuleb välja, et samal ajal kui paavst ja dalai-laama vaidlevad selle üle, kas Jumal on olemas või mitte, peab kumbki nõustuma sellega, et Superman on seesama kes Clark Kent. Otsused väljamõeldud maailma kohta muutuvad Eco nägemuses lakmuspaberiks mis iganes otsuse usaldusväärsusele – väide, et Hitler suri oma punkris, oleks täiesti tõene ainult siis, kui ta oleks tõene samal viisil, nagu on väide, et Clark Kent on Superman. Fiktsioon pakub meile kindlustunnet, mida tegelikkus anda ei saa.

Loe veel

Sel viisil näeb Eco fiktiivsuses omamoodi mudelit reaalsele maailmatajule, mida ta ometi ei taha käsitleda suhtelisena. Küsimusele – kas eksisteerite või olete väljamõeldud tegelane?  – vastab Eco küll naljatamisi: „Jah, ma olin väljamõeldud tegelane kahes koomiksiraamatus.” Samas on virtuaalsed rollimängud tema jaoks ikkagi psüühiline hälve, Orwellilik tegelikkuse võltsimine aga kuritegu. Eco väidab, et fiktsiooniga seonduvad alati autori eesmärk ja tervemõistuslik mängulisus – sellega ongi tõmmatud eraldusjoon normaalsuse ja kõrvalekalde vahele.

Semiootika päästab maailma

Pärast loengut uurin veel Ecolt, kas ilukirjanduslike tegelaste realistlik ontoloogia võiks olla väljapääsuks olukorrast, mida on nimetatud representatsiooni (ehk esituse) kriisiks. Tekstid osutavad vaid teistele tekstidele ning tänu Derridale on „logotsentristlik” usk n-ö märkidetagusesse tegelikkusesse purunenud. „Representatsiooni kriis?” imestab Eco. „See on raske ja segane filosoofiline mõiste. Mis aga puutub Derridasse, siis on tema mõeldu ära lörtsitud Ameerika dekonstruktsionistide poolt, kes on teinud tema dekonstruktsioonist universaalse meetodi ükskõik millise teksti tähenduse kummutamiseks. Derrida ise tegeles eeskätt ikkagi filosoofilise keele demüstifitseerimise ja selle süvastruktuuride avamisega, mitte igapäevategelikkuse ümberlükkamisega. Kord veetsime aega Pariisis ning kesköö paiku pakkus ta, et võib mind oma autoga ära viia. Ma ütlesin talle tänava nime, ta sai suurepäraselt aru ja viis mind täpipealt sinna, kuhu tahtsin. Sellega oleme falsifitseerinud ühe Derrida väärtõlgenduse.”

Umberto Eco laia naerunägu vaadates ja enda nurjunud küsimust puurides tekib mul siiski mõte, et vahest sai representatsiooni kriis siin nimelt nüüdsama kinnitust. Jääb üle vaid oletada, et Eco visandatud teooriast võiksid tuleneda ka mõned eetilised järeldused ja võimalus näha semiootikat kultuurikonfliktide lahendajana. Nimelt – kui religioossed entiteedid on välja mõeldud, väljamõeldud entiteetidel on aga iseseisev olemisviis, siis kangastuks siit justkui pluralistlik maailmakäsitus koos võimalusega lahendada usulisi ja poliitilisi tülisid nii, et hundid söönud ja lambad terved.

Eco osaleb täna Tallinna ülikooli seminaril

•• Täna algusega kell 15 toimub Tallinna ülikoolis seminar „Um­berto Eco: Critical Readings”. Seminaril astuvad üles rektor Rein Raud, lektor Marek Tamm, romanistika professor Ülar Ploom, semiootika professor Mihhail Lotman ning Bologna ülikooli professor Umberto Eco.

•• Seminaril osalemine on kutsetega, kutsutute nimekiri on tänaseks suletud. Kõigil huvilistel on aga võimalik seminari reaalajas jälgida Uus-Sadama 5 õppehoone ruumis U-134, mõne nädala pärast ka täies pikkuses Tallinna virtuaalses ülikoolis.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare