Semper ja Ojasoo: oleme avatud Euroopale, aga kõige olulisem on, kuidas meid vaatab Eesti publik
Eesti meedia tituleeris teile Roomas antud auhinna suurejooneliselt teatrimaailma Oscariks. Kuidas teie seda preemiat nimetaksite?
Semper: Ta on loomulikult väga suur tunnustus. Kui 15-liikmeline žürii, kuhu kuuluvad eksperdid Venemaalt, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Põhjamaadest – nad katavad ära terve Euroopa –, ütlevad, et midagi on märkimisväärt, siis ma usun, et nad on hinnangutes väga adekvaatsed.
Ojasoo: Teisalt on selle Oscariga nii, et igasugune preemiate andmine teatrifestivalidel on suhteliselt idaeuroopalik komme. Teatripreemiaid on Euroopas väga vähe.
Miks muu Euroopa preemiaid anda ei armasta?
Ojasoo: Teater on nii subjektiivne ja hetkes toimuv. Uute teatrireaalsuste auhinnaga, mille meie saime, premeeritakse uut lähenemist või uut keelt. Mitte seda, kas mõni lavastus või roll on tulnud hästi välja. See on pinnavirvendus. Teatri käekirja jaoks on oluline pikem protsess. Eriti kui praeguses projektide maailmas õnnestub kellelgi luua pikem pintslitõmme, mis pealegi tuleb ilusa kujuga, siis see on erakordne. Olen õnnelik meile antud preemia üle, sest kui me 13 aastat tagasi alustasime, seadsime endale eesmärgid, millest üks oli suhelda Euroopaga ja viia eesti teatrimõte Eestist väljapoole, aga teine, et meil peab olema oma keel ja käekiri. Seda nüüd lõpuks tunnustati.