— Mis teid ajendas kirjutama nii mahukat Eesti ajalugu soomlastele?

— Ma olen Eesti ja Baltikumi ajalugu uurinud juba 40 aastat. Umbes kuus aastat tagasi tundsin, et kuni pea veel töötab, tahaks soomlastele kirjutada ühe tõsisema ülevaate Eesti ajaloost: jääajast kuni Ilveseni. Kuus ja pool aastat olen ma seda kirjutanud ja ühtlasi töötanud ka õppejõuna, nii et vaba aja sisustamisega mul probleeme pole olnud. Ma olen alati oma tudengitele öelnud: see, et lõpu- või magistritöö on mahukas, ei tähenda automaatselt, et see oleks hea. Nüüd olen ma ise selle reegli vastu eksinud. Mul oli plaanis kirjutada 300-leheküljeline ülevaade. Nüüd kasvas raamat üle 800 lehekülje. Ilmselt saab sellest omamoodi minu elutöö.

— Eri rahvad näevad sündmusi alati erinevalt. Meil on levinud tava kujutada oma ajalugu kannatusloona. Kuidas paistab Eesti ajalugu soomlasele?

— Soome ajaloos on olulised pidepunktid iseseisvumine, kodusõda ja Talvesõda. Nende sündmuste mõistmine on meil üsna kivistunud. Kui aga välismaalane hakkab uurima, siis on ta vabam stamparusaamast. Tema jaoks on olulised hoopis teised sündmused. Näiteks ilmusid 1960-ndatel esimesed väga huvitavad uuemat tüüpi uurimused Talvesõja ja Jätkusõja kohta hoopis Soomest väljas. Need sündmused olid soomlastele valusad teemad ja ajaliselt veel liiga lähedal, et asju objektiivselt vaadata. Ma ei ütle, et ma oskan Eesti ajalugu uurida paremini kui teie oma ajaloolased, aga ma julgen arvata, et alati on hea, kui ka välismaalased maa ajalugu uurivad.

Mainin ka oma raamatu eessõnas, et soomlased usuvad üldjuhul siiralt, et Eesti ajalugu on üsna sarnane Soome omaga. Aga nii see ju pole. Ma tahan, et soomlased saaksid aru, kui teistmoodi on Eesti ajalugu alates ristiusustamisest läinud. See on totaalselt erinev ja seepärast nii huvitav.

— Kuidas soomlaste senist teadlikkust või pigem teadmatust näitlikustada saaks?

— Kui need soomlased, kes tõesti Eesti vastu huvi tunnevad, näiteks siinseid mõisaid näevad, siis löövad nad käsi kokku, imetlevad ja kahetsevad, et Soomes midagi seesugust pole. Nad arvavad sealjuures, et kõik see on eesti kultuur. Aga nad ei tea, mis suhe oli eestlastel tegelikult mõisatega ja kuidas mõisad tegelikult polegi nii väga eesti kultuur. Ma tahan, et soomlased teaksid rohkem siinsete asjade tausta.

Kui inimene tahab saada aru teise rahva tänapäevast, siis ta peaks tundma selle maa ajalugu.

Eesti on üks parimaid näiteid: kui ajalugu ei tunne, siis ei ole võimalik aru saada, miks eestlased käituvad nii, nagu nad käituvad. Kuni selleni välja, et miks Eesti tahtis nii väga euroliitu ja NATO-sse.

Kui teada Eesti ajalugu, muutub asi ilmselgeks. Soomlastele on näiteks üsna arusaamatu, miks te NATO-sse tahtsite. Meie poliitikutele on see teema paras kuum kartul – ka nemad ei mõistnud Eesti motiive. Teades Eesti ajalugu, on nimetatud samm mõistetav.

— Seega leiate, et Eesti ja Soome ajalugu hakkab lahknema just ristiusu jõudmisega siia piirkonda?

— Kindlasti. Soome ristiusustamine toimus Rootsist. See imbus vaikselt Soome ja kuna ka Rootsis ei olnud euroopalikku feodaalsüsteemi, siis ei tulnud seda ka Soome. Eestisse tuli ristiusk sakslastega, kes tõid kaasa üsna karmi feodaalsüsteemi. See on esimene suur lahknemine. Suurim vahe Eesti ja Soome ajaloo vahel on see, et Eesti talupoeg pole olnud kunagi vaba, aga Soome talupoeg on alati olnud vaba. Ja talupoja all tuleks mõista tervet rahvast.

Mõni üritab väita, et meil olid sakslaste asemel soomerootslased. Nood olid vaid samasugused Soome talupojad, kes rääkisid rootsi keelt. Soome ühiskond on olnud homogeensem ja vähem kihistunud. Meil olid talupojad, kalurid, töömehed. Teil olid talupojad ja valitsejad-mõisnikud. Selles on suur vahe.

1869. aastal oli Eesti esimesel üldlaulupeol kohal kaks soomlast. Nemad kirjutasid pärast Soome ajalehtedes, kui üllatunud nad olid, et sakslased on Eestis suuremad vaenlased kui venelased. Soomlastele on alati olnud vaenlaseks venelane. Soomlased ei tea või ei oska mõista, et Eesti ajaloos on suurimaks vaenlaseks olnud alati sakslane. Venelane muutus suurimaks vaenlaseks alles Nõukogude võimu tulekuga ja ajaloolises mõistes on see siin uus ilming. Soomes aga on Vene-vastasus olnud juba sajandeid.

— Mis te arvate, kuidas on ajalugu mõjutanud näiteks eestlaste ja soomlaste mentaliteeti? Me oleme küll lähedased sugulasrahvad, kuid mentaliteet on ometi väga erinev.

— 1809. aastal sai Soomest Vene riigi osa. Kuid meil oli autonoomia: oma valitsus, oma raha, isegi oma sõjavägi. 1917. aastal saime täieliku iseseisvuse. See tähendab, et soomlased pidasid end ka 150 aastat tagasi eestlastest pisut paremaks, kuna Eesti polnud samasuguses olukorras. Toona vaatasid eestlased ehk ka soomlaste poole pisut alt üles. Jannsen, Jakobson ja Hurt kirjutavad samuti sellest nähtusest. Sealt tuleb soomlase vanema venna kompleks.

Samuti tuleb sealt suhtumine riiki ja võimu. Soomlastel on üsna tugev kodanikutunne, sest võim on alati olnud oma ja riiki suhtutakse lugupidavalt. Eestlastele on võim peaaegu alati olnud võõras ning seetõttu suhtutakse ka praegu võimu ja riiki sootuks teisiti. Soomlased ei saa sellest tihti aru, nad ei tea põhjuseid, sest üldjuhul arvatakse, et Eesti on täpselt samasugune maa kui Soome.

Teine oluline rahvuslikku mentaliteeti mõjutanud sündmus on muidugi Talvesõda – eestlased lasid venelased sisse, aga soomlased hakkasid vastu. Talvesõda on jätnud soomlaste hinge trauma, kuid annab samas jõudu. Mulle tundub, et ka eestlastel on Talvesõja-trauma, kuid see on kibe tõdemus ja kahetsus, miks ei toimitud omal ajal samuti kui soomlased. See annab praegu tunda, sest Nõukogude ajal polnud võimalik neid asju õieti läbi seedida.

— Ajalugu on huvitav, aga kummaline asi, millest võib väga kergesti saada tõhus relv osava propagandisti teenistuses. Eesti ajalugu on praegu kuum teema, paistab, et meil on üsna mitu ajalugu, sõltub sellest, kes ja kust maailma otsast seda vaatab?

— Nii see on. Vene propaganda üritab praegu väsimatult näidata Baltimaid fasˇistlike riikidena. Iga vähegi ajalooga kursis olev inimene teab, milline on siin tegelik olukord. Muidugi on lääneriikidele siiani raske selgeks teha, et ka kommunistlik rezˇiim oli kohutav terroriaparaat. Inglasel ja prantslasel on olnud otsene kokkupuude vaid natsismiga.

Nõukogude Liidu kummardajaid on küllaga leidunud ka Soomes, üliõpilaste seaski on olnud punased ideed populaarsed. Kuid see on naivism ja teadmatus, paberilt loetud unistus. Inimesed kannavad särgil näiteks sirpi ja vasarat või viisnurka ning arvavad, et see on tore. Neil puudub arusaam, milliseid kannatusi sellised sümbolid teistele tähendavad. Aga kui keegi kasutaks haakristi, siis see on juba väga paha.

Paljud asjad on ajaloo mõistmisel paigast ära. Need olid võrdselt jõledad rezˇiimid. Olen alati öelnud kõigile kommunismijüngritele: käige kõigepealt Venemaal ära ja siis räägime uuesti.

Vene välisminister Lavrov nimetab pronkssõduri teisaldamist pühaduseteotuseks, aga ta ei räägi midagi neist tuhandetest eestlastest, kes Siberisse viidi. Räägitakse, et Eesti politsei kasutas Tallinna [pronksiöö] sündmustes liiga karme võtteid. Samal ajal pekstakse Venemaal igasugune meeleavaldus kõige julmemal kombel alati laiali. Võib-olla oleks kõigil poliitika- ja ajaloohuvilistel, kes tahavad ka päevapoliitikas arvamust avaldada, oluline tutvuda just Eesti-taoliste maade ajalooga. Siis tekiks arusaam, et kõik sildid, nimetused ja sündmused ei ole eri rahvaste juures sama tähendusega.

— Nii mahukat ülevaadet Eesti ajaloost pole eestlased ise viimaste aastakümnete sees veel kirjutanudki. Eesti ajalugu on viimastel aastatel uurinud mitu soome ajaloolast. Kas võib teha järelduse, et Eesti ajaloost peegeldub vastu ka Soome ajalugu?

— Kindlasti on üks asjaolu see, et meil on olnud aega segamatult Eesti ajalugu uurida. Eestis pole sellist vabadust olnud. See tuli alles vähem kui 20 aastat tagasi. Näiteks minu doktoritöö ilmus 30 aastat tagasi. See puudutas Eesti ja Soome poliitilisi suhteid aastatel 1917–1919. Seda aega poleks Nõukogude rezˇiimis olnud ilmselt kuigi lihtne uurida.

— Kust tuleb teie enda huvi Eesti ajaloo vastu?

— See oli puhas juhus. Tudengina külastasin ma kunagi Soome sõjaarhiive. Arhivaar rääkis, kuidas nüüd on avatud palju uusi materjale, mis varem olid salastatud. Need puudutasid ka Vabadussõja-aegseid sündmusi. Mulle oli kõik see uus ja ma hakkasin asja vastu huvi tundma. Hiljem olen juba sügavamalt tegelenud Eesti esimese vabariigi sünniga ja vabariigis toimunud sündmustega.

Seppo Zetterberg

•• Sündinud 1945

•• 1977 filosoofiadoktor (Helsingi ülikool)

•• 1972–1977, 1988–1994 Soome akadeemia teadur

•• 1977 Helsingi ülikooli Ida-Euroopa ajaloo dotsent

•• 1982–1988 Helsingi ülikooli üldajaloo professor

•• Alates 1997 Jyväskylä ülikooli üldajaloo professor

•• 1994–1996 Soome Instituudi juhataja Eestis

•• Alates 1997 Kanava peatoimetaja

•• Alates 1980 Baltische Historische Kommissioni (Marburg) liige

•• Alates 2006 Soome teaduste akadeemia liige

•• Alates 1994 Soome Rahvusteatri haldusnõukogu esimees

•• 2001 Eesti Valgetähe II kl

•• Raamatuid: “Suomi ja Viro 1917–1919” (väitekiri 1977), “Iseseisva Soome ajalugu” (1995), “Viis lasku senatis” (1998), “Jüri Vilmsi surm” (2004), “Viron historia” (2007)

Teised temast

Erkki Bahovski, tõlkija

•• Seppo Zetterbergi panus Eesti ajaloo uurimisse on olnud väga suur. Peale Jüri Vilmsi on Seppo Zetterberg uurinud ka Eesti ajalugu üldisemalt, eriti seoseid Soomega. Tal peaks olema ka valmimisjärgus Eesti ajalugu soomlastele. Seega on tegemist inimesega, kes tutvustab Eesti ajalugu välismaalastele – tegevus, millest viimasel ajal on palju räägitud.

•• Lisapanuseks nimetaksin veel seda, et ta on aidanud välismaalasena heita pilku Eesti ajaloo küsimustele laiemalt, mida võib-olla Eestist seest alati ei tehta. Eesti ajalugu on huvitav ja pakub huvi ka laiemale publikule. Nimetaksin paraku ka seda, et mitmed kohad on Eesti ajaloos läbi uurimata, võib-olla ei taheta neid uurida või ei taheta esitada uusi vaatenurki – meenutatagu tulist reaktsiooni Magnus Ilmjärve uurimusele Konstantin Pätsi seoste kohta Nõukogude saatkonnaga. Soome ajaloolastel on ilmselt see eelis, et enamik neist ei pea Eestis edasi elama ja oma karjääri Eestiga seostama – see annab suurema kirjutamisvabaduse.