Tallinna lennujaamast startis kaheksa paadunud reisiselli, lisaks grupijuht. Puhast lennuaega Tallinnast Jakartasse tuleb 16–19 tundi, olenevalt ilmast, lennuki täitumusest ja Jumal teab veel millistest asjaoludest.

Indoneesia on riik, mis laiutab kolmes ajavööndis, üle 17 500 saarel, asustatud on neist umbes 6000. Indoneesia on maailma suurim islamiriik, sest 235 miljonist elanikust on u 85% muslimid. Samal ajal on näiteks 95% Bali saare elanikest hindud ja Florese saare rahvast 80% katoliiklased. Parajasti oli riigis usupüha ramadaan, kuid see polnud nii tuntav kui muudes islamimaades. Ise nimetavad nad oma usku light islam‘iks. Üksteise usku austatakse.

8,5 miljoni elanikuga Jakartat peetakse maailma kuumimaks pealinnaks. Eestlase jaoks valitseb seal tõepoolest saunakuumus.

Jakarta ei rabanud erilisusega, vaid võib-olla isikupäratusega. Metsik ja kaootiline liiklus, meiesugustele pea võimatu ellujäämiseks, samal ajal ei kohanud me ühtegi õnnetust. Torkas silma kõiksuguste kaherattaliste – motoriseeritud või siis mitte – mäekõrgune ülekaal, kohati tundusid nad liikuvat nagu suured lained. Kõrvuti olid vaeste osmikud ja kõrghooned..

Meie neljatärnihotelli müüri taga avanes pärismaailm: umbes kahemeetriste tänavate majad olid püstitatud materjalidest, milleni meie fantaasia ei küüni, kanalisatsioon oli sealsamas, tänava veeres. Aroomid, milles segunesid mustus ja hõrgud toidulõhnad, polnud just meie ninadele.

Ida-Jaaval Porongi linnas peatusime huvitava loodusnähtuse juures. 2006. aastal oli Jaava saare idaosas tugev maavärin, mille tagajärjel hakkas linna lähedal avastatud gaasimaardla puuraukudest peale gaasi purskama ka muda.

Kaevefirma üritas auke sulgeda, kuid juba tekkisid uued kolded ja peagi väljus protsess inimeste kontrolli alt. Lühikese ajaga suurenes muda-gaasiväli tohutult, mattes enda alla maad, majad, tehased. Nüüd üritavad kogu maailma teadlased seda mõistatust lahendada, kuid siiani edutult. Väävlilõhnalist muda-gaasimerd eraldab linnast kõrge tamm, kuid valitsusel on täiesti põhjendatud hirm, et tamm ei ole piisav ega ohutu lahendus.

Jaaval tegime piduliku durian’i peatuse. Ilmnes, et meie grupis on inimesi, kes pole maitsnud seda maailmakuulsat puuvilja. Meie soovist kuuldes teatas muidu üdini leebe bussijuht sõjakalt, et durian’i keeldub tema kategooriliselt transportimast. Durian’i lehk ründab haistmismeeli tõepoolest niisuguse ägedusega, et tekib tunne, nagu imbuks see nahapooridesse ja kleepuks ninasõõrmetesse. Raske on kinnitada gurmaanide väidet, et durian on puuviljade kuningas, kuid võin käsi südamel vanduda, et lõhnade kuningas on ta küll. Jääb vaid üle imestada, miks ei kasuta seda moodne meditsiin – on kindel, et durian murraks ja ehmataks hõlpsasti igat sorti tõbe.

Suuresti lustlik oli reisil söögikohtade külastamine. Kohalike ettekandjate pähe ei mahu mõte, et üks seltskond ei ole üks leibkond, ja igaüks tahab oma arve ise maksta. Tekitasime sellise sooviga igal pool tohutu segaduse. Tihtipeale läks vaja veel kolme-nelja lisapead ja suurel hulgal lisaaega, et arvetega valmis saada.

Kalimantan ehk Borneo

Borneo kostitas meid kogemisväärsete troopiliste vihmadega. Veetsime kolm elamusterikast päeva Tanjung Puttingi rahvuspargis. Teekond viis meid paadiga mööda Sungai jõge (värvilt kohati süsimust) ekvatoriaalsesse vihmametsa. See lopsakas massiiv elas ja häälitses salapäraselt, õhk oli lõhnadest ja helidest pungil.

Õhtuti ründasid meid sääsed otsustavusega, mis oleks au teinud igale armeele. Minu katmata jäänud jalad nägid välja, nagu oleks keegi mind kunstipäraselt kaunistanud. Eesmärk oli külastada ühte kahest maailma orangutanide looduslikust reservaadist. Et kohalik reisisaatja oli sattunud töötama orangutane uurinud Ameerika teadlasega, saime ahvidest väga põhjaliku ülevaate. Ta oli nii fanaatiliselt neisse sümpaatsetesse loomadesse kiindunud, et oleks meid meelsasti oma “usku” pööranud.

Tõele au andes oli maailmas ainulaadseid pikanina ahve ja orangutane väga köitev jälgida. Orangutanid on kõik väga täpselt arvel ja igal isendil oma nimi. Nad elavad vabas looduses, inimene annab neile vaid teatud kellaaegadel metsa söögikohtades banaane ja piimasegu. Meie tohtisime paaril söötmisel osaleda.

Flores. Komodo rahvuspark

Reisi 12. päeval lendasime Florese saarele Labuanbajosse. Iseärasuseks oli vaid see, et lennuk väljus graafikust tund varem, sest kapteni arvates oli reisijaid juba piisavalt. Õnneks oli meie grupijuht osanud seda varakult arvestada. Enne lennukile pääsemist ootas meid ees protseduur, mis seisnes selles, et kõik reisijad pidid astuma ükshaaval oma käsipagasiga kaalule. Fakt, mis naissugu kuigipalju ei rõõmustanud.

Labuanbajost algas meie kolmepäevane merematk Komodo rahvusparki. Rahvuspark on maailmakuulus ürgsete, punasesse raamatusse kuuluvate varaanide poolest. Pargis leidub muidugi küllaga muudki põnevat. Kalongi saare tuhanded nahkhiired panid oma tohutu hulga ja iluga pea ringi käima ja meeleheitlikult fotoaparaate plõksutama.

Südantliigutav oli reis Rinca kalurikülla. Tundus, et valge inimene on seal haruldus. Kogu külaskäigu aja ümbritses meid pea 50-pealine lastekari. Lapsed vaatasid meid seesuguse uudishimuga, et olid suudki lahti unustanud. Veel rikkumata rahvas, raha ja kingitusi nad ei nuianud, kuid olid ehedalt rõõmsad iga väiksemagi asja üle. Meie naiste lakitud sõrme- ja varbaküüned olid neile atraktsioon omaette.

Külas oli väike, 125 lapsele mõeldud koolimaja ja mõned elamud mandrilt pärit õpetajatele. Püsti need hooned seisid ja koos ka püsisid, kuid nende majadeks nimetamine võrdub arhitektuurilise kuriteoga. Küla on ehitatud kõrgetele vaiadele. Mage vesi on hinnaline, on vaid kaks veevõtukohta, ühest saab joogi-, teisest tarbevett. Kahjuks on ka joogivesi soolaka maitsega. Vahetevahel pidi küla tabama malaariaepideemia, siis haigestuvat pea kolmandik külaelanikke.

Indoneesias puudub haigekassa kui selline. Kui oled väga vaene ja vajad tõepoolest arstiabi või mis veelgi hullem, haiglaravi, siis on külavanemal õigus kirjutada inimese maksejõuetuse kohta õiend. Sellisel juhul tasub ravikulud riik. Väga levinud on loodusravi ja au sees on šamaanid. Parem on üldse mitte haigeks jääda.

Paapua Uus-Guinea

Uus-Guinea on maailma suuruselt teine saar, sakiliselt mägine, kaetud tiheda ja ligipääsmatu vihmametsaga ning krokodillidest kubisevate soode ja jõgedega, mistõttu arvatakse, et seal leidub veel tänapäevalgi avastamata hõime ja senitundmatuid linnu- ja loomaliike.

Uus-Guinea saar jaguneb kaheks riigiks: Paapua Uus-Guinea ja Indoneesia Paapua Uus-Guinea, varem tuntud ka kui Irian Jaya.

Lendudel, mis viivad Paapua Uus-Guineasse ja edasi sisemaale, pole lootustki istuda piletil märgitud kohale. Kohalikud ei tunnista või ei tunne numbreid ja nii kehtibki reegel “kuhu istud, seal on ka sinu koht”. Väitlemine on enamat kui tuuleveskitega võitlemine.

Sagedastel lendajatel on treenitud kõrv. Ikka jagab kapten infot lennuaja ja ilmastikutingimuste kohta. Jayapurast Wamenasse lennates kostis meieni aga kapteni kummalisevõitu avaldus: “Arvan, et meie lend kestab umbes 37 minutit.”

Tavaliselt on lennukis eesoleval istmel silt “Päästevest asub istme all”. Lääne-Paapua siselennul avastasime enda ees oleval istmel hoopis teise sisuga sildi, nimelt “Päästevesti kaasavõtmine on seadusega karistatav kuritegu. Päästevesti võib kasutada vaid hädaohu korral”. Istmetaskust leidsime reklaamraamatu vahelt ebatavalised leheküljed lennupalvega islamiusulistele, protestantidele, katoliiklastele, hindudele ja budistidele.

Baliemi org on u 16 kilomeetrit lai ja 60 kilomeetrit pikk. Orus elab ligi 55 000 elanikku. Et aga sünde ei registreerita, siis on päris täpne arv teadmata. Põliselanikud on dani, lani ja yali hõimud.

Meie reisisiht oli Baliemi orus Wamena linn, kuhu turistid pääsevad eriloaga. Kohalik giid teatas meile uhkusega, et sel aastal on orgu külastanud juba tuhatkond turisti.

Parasjagu oli linnas käimas suur valimisvõitlus. Esialgu tundus, et oleme saabunud sõjatandrile, kuid eri rahvastel käib valimispropaganda lihtsalt erinevalt. Kandidaate oli kuus ja vahetpidamata toimus sellega seoses siin-seal suuri rahvakogunemisi, mis tähendas ehitud ja sõjamaalingutes paapuate võidumarssi või veoautotäite kaupa huilgavaid toetajaid. Esimest korda elus nägin valimisreklaame surnuaial. Aga miks ka mitte.

Valimistega seoses kohtusime ka oma reisi kõige markantsema isikuga. Meiega ühes hotellis peatus Jakartast pärit kõrge sõjaväelane, kes osutus nii erudeeritud ja laia silmaringiga inimeseks, et me ei suutnud kuidagi oma vaimustusohkeid maha suruda. Nõukogude Liidu riikide ja Baltimaade vabanemise ajalugu valdas ta paremini kui meie keskmine keskkoolilõpetaja. Rääkimata muust. Arvasime, et ta on terve elu mööda maailma “ringi luuranud”, kuid ilmnes, et ta pole Indoneesiast jalgagi välja saanud. Vaat see on tase!

Frankfurdi lennujaamas, pärast 12,5-tunnist turbulentsirohket lendu, märkasin ehmatusega, et seisan jalad harkis nagu vana merekaru. 15 lendu 21 päeva jooksul olid oma jälje jätnud. Must leib oli terve reisi vältel kõigi suurim kulinaarne unistus.

Reisile lisavad vürtsi ja värve reisikaaslased. Tiia, Anne ja Enno, Marleen ja Anti, Eve, Ain ja Arne – aitäh!