Sergei Dovlatov - elukutselt venelane, loomult jutustaja


Tallinnas elanud ja töötanud Sergei Dovlatovit, kellest tehakse filme ning kelle loomingut tõlgitakse eri keeltesse ja kasutatakse vene keele õppimisel, teatakse siinmail piinlikult vähe. Äsja ilmus eesti keeles tema romaan “Tsoon”.

Dovlatov kuulub nende kirjanike hulka, kes julgesid ja suutsid oma loomingus väljendada nõukogude tegelikkust. Tema teostes peegeldub suurepäraselt kogu variserlikkus, mis oli peidus nõukogude massipropaganda taga. Nii on ta psühholoogiliselt lähedane väga paljudele, kes elasid tolleaegsel “suurel kodumaal”.

Värskelt eesti keelde tõlgitud “Tsoon” on kirjaniku pilguheit nõukogude laagriellu. Sissejuhatusena serveeritud kirjas kõneleb Dovlatov sellest, kuidas kirjastajad ei taha “Tsooni” trükki anda:

“Laagriteema on ammendatud. Arvukad vanglamemuaarid on lugeja ära tüüdanud. Pärast Solženitsõnit pole sel teemal enam midagi öelda. Need kaalutlused ei kannata kriitikat. Mõistagi ei ole ma Solženitsõn. Kas see võtab mult õiguse olemas olla? Ka on meie raamatud täiesti erinevad. Solženitsõn kirjeldab poliitvangide laagreid. Mina kriminaalvangide laagreid. Solženitsõn oli vang. Mina olin vangivalvur. Solženitsõni arvates on laager põrgu. Mina aga arvan, et põrgu – see oleme meie ise…”

##Nii selgitab ta, mille poolest erineb tema raamat Solženitsõni omast. Solženitsõn kujutab poliitvangide elu, niisiis inimesi, kes kannatasid oma põhimõtete pärast ja keda võib pidada kangelasteks. Dovlatov räägib aga kriminaalkurjategijatest. Kuid kahtlemata on nad tema jutustuses eelkõige inimesed, kes elavad oma elu, olgugi et küllaltki äärmuslikes tingimustes.

Kaduvad privileegid

Dovlatov saabus Eestisse 1972. aastal, lootes siin raamatu trükki anda. Küllap on veel palju neid, kes mäletavad tollast, väliselt vabameelset Eestit. Loomingu Raamatukogus avaldati “poliitiliselt kahtlasi” autoreid ja poodidest võis leida natuke rohkem kaupa kui mujal. Üle lahe asus Soome ja tallinlane paigaldas katusele antenni, avades nii “akna maailma”. Kahtlemata oli Eestil Nõukogude Liidus läänelik maine ja seetõttu olidki Dovlatovi avaldamislootused seotud just Tallinnaga. Aga kui palju erines Eesti tegelikult ülejäänud “suurest kodumaast”? Jutustuses “Vertikaalne linn” kirjutab Dovlatov:

“Aga ka siin olin ma hiljaks jäänud. (Asjad hakkasid otsa saama.) Eesti privileegid hakkasid kaduma. Kõik algas pisiasjadest. (…) Läksin poodi. Tahtsin osta tõmblukku. Küsisin: “Kas teil tõmblukke on?” “Ei ole.” “Kus võiks olla lähim pood, kus neid on?” “Helsingis,” vastas müüja.”

Dovlatovi saabudes oli sulaperiood selja taha jäänud ja lootused muutustele hakkasid kaduma. Keskmine eestlane oli pühendunud eluolu korraldamisele, karjääri tegemisele, riigi tagant varastamisele jms. Eesti ja vene kogukonnad elasid rahulikult ja eraldatult teineteise kõrval, ilma et oleks omavahel eriti suhelnud.

Teiste Eestit külastanud vene kirjanikega võrreldes suhtus Dovlatov siinsesse rahvasse sõbralikult. “Vertikaalses linnas” kirjutab ta: “On õige andekaid eesti kirjanikke, näiteks Vetemaa, Unt, Kaplinski, Arder. Eesti keeles antakse välja kõik, mis nad kirjutavad.” Kuid asi polnud ainult Dovlatovi kirjanduslikes eelistustes. Ta tabas ära eestlaste psühholoogia, nende mured ja rõõmud. Nii kirjutab ta “Tsoonis”:

“Vana Kalju Pahapill vihkas okupante. Ta armastas kuulata, kui lauldi kooris, talle meeldis viha koduõlu ja meeldisid ka prullakad põngerjad. (…) Siin peavad elama eestlased, (…) aga vankadel, fritsudel ja igasugustel muudel kabajantsikutel siin kohta ei ole!”

Järgmisel leheküljel lausub aga Pahapilli poeg Gustav:

“Tõeline eestlane peab elama Kanadas! Kanadas ja ei kuskil mujal…”

Loe veel

Kirjanik Jevgeni Rein on öelnud, et Eestis veedetud aastad olid Dovlatovi jaoks vastuolulised, ühtaegu tänuväärsed ja kannatusrikkad. Just siis sai temast ajakirjanikutöö kõrvalt professionaalne kirjanik. Rein lisab: “Ja ikkagi tundub mulle, et Eesti-aastad mõjusid talle soodsalt. Mäletan teda sümpaatse ja natuke nukuliku Tallinna vanalinna taustal. (…) Suur, ere ja väga plastiline. Mingi kontrastiseaduse alusel sobis ta väga siia dekoratsiooniks. Ta teadis Eestit hästi, suhtus sellesse sümpaatiaga ja ehk isegi kerge huumoriga (mida oli tegelikult võimatu lahutada tema ellusuhtumisest). Ning eestlasedki tundsid temas ära sõbra, omainimese.”

Dovlatov – elukutselt venelane

“Kompromissis” kirjutab Dovlatov: “Igal ajakirjanikul võib olla üks konkreetne puudus. Ta tohib rikkuda üht sotsialistliku moraali reeglit. Nii võib üks juua, teine huligaanitseda, kolmas rääkida poliitilisi anekdoote, neljas olla juut, viies parteitu, kuues elada amoraalset elu. Ja nii edasi. Kuid igaühel võib olla ainult üks pahe. Ei tohi olla samal ajal juut ja joodik või huligaan ja parteitu. Mina aga olin hukatuslikult mitmekülgne. Ma lubasin endale kõike natuke. Ma jõin, skandaalitsesin, näitasin üles ideoloogilist lühinägelikkust. Pealegi ei olnud ma parteis ja mõnevõrra olin isegi juut.” Ehk just nende “pahede” arvelt saigi Dovlatovist omapärane kirjanik.

Dovlatov on korduvalt väitnud, et tahab olla jutustaja: “Kirjanik tegeleb tõsiste probleemidega – mille nimel inimesed elavad, kuidas nad peaksid elama. Jutustaja kirjutab sellest, kuidas inimesed elavad.”

Käibefraasiks on saanud, et Dovlatovi tegelased on suuremad kui elu ise. Nende inimlikkus võtab avaramad mõõtmed. Olgu tegu katlakütja või teadlasega, kõik asuvad ühel pulgal. Ning vaatamata hüperboolsele kujutamisele mõjuvad nad reaalsete inimestena. Dovlatov ei analüüsi, vaid näitab inimesi. Muide, oma jutustustes on kirjanik jätnud enamikule kangelastest nende pärisnimed (ka tema ise esineb oma teostes küll Dovlatovi, küll Dolmatovina).

Sergei Dovlatov sündis 1941. aastal Ufas. 1945. aastast elas ta Leningradis ja astus 1960. aastal Leningradi ülikooli soome keele erialale. 1972. aastal kolis kirjanik Tallinna ning aastail 1973–1976 töötas ta koosseisulise ajakirjanikuna ajalehtedes Sovetskaja Estonija, Molodjož Estonii ja Vetšerni Tallinn. Paraku sai talle just siin osaks suur pettumus. Nimelt pidi Tallinnas trükitama tema jutukogu, ent viimasel hetkel selle avaldamine keelati. Valmis tiraaž hävitati.

Eestist naasis kirjanik Leningradi. 1976. aastal ilmus lääneriikides esimene Dovlatovi jutustus ja edasi arenesid sündmused kibekähku. 1978. aastal emigreeruski ta USA-sse.

“Ei olnud soovi põgeneda,” ütles kirjanik 1990. aastal ajakirjas Ogonjok ilmunud intervjuus Viktor Jerofejevile. “Selgus, et tekkinud tingimustes pole mingit perspektiivi. Trükkima ei hakata, teenida on raske, naine suhtub võimudesse skeptiliselt. Asi on selles, et peres polnud mina ärasõidu eestvedaja... Sealjuures, kui kummaline see ka ei tundu, arvas ka mu tollal 11-aastane tütar, et peab sõitma. Ehk oli see loomulik soov näha maailma. Mu ema ütles kohe, et kuidas meie, nõnda ka tema.

Lühidalt öeldes algas võimatu elu. Kujutlege endale – Leningradis liigub säärane suur paks onu, joob, teda trükitakse ajakirjades Kontingent (Pariisis ilmunud dissidentlik ajakiri, tegelikult Kontinent – toim) ja Vremja i Mõ. Võtab osa kirjanduslikust elust ja tunneb Brodskit. Tahab kõikjal rääkida lärmakalt mingeid lollusi, veab rumalaid nõukogudevastaseid jutuajamisi ja soovitab kõigil tungivalt järgida enda eeskuju. Ja kui siis eksisteerib mingi sääraste inimestega tegelev organ, oleks neile ilmselge – on vaja mees kas kinni panna või maalt välja saata. Nemad polnud ju kohustatud teadma, et olin nõrk inimene. Vaevalt et minust oleks saanud vastupidavat dissidenti.”

Seejuures oli Ameerika Dovlatovi sõnul ainus riik, kus ta võis kohaneda: “Ükskõik millisel teisel maal, ütleme Euroopas, jään ma võõramaalaseks. Ameerika on ainus koht maakeral, kus selgusetu päritoluga ja ida keeli valdav inimene hakkab tundma end loomulikult. (…) New York on maamuna filiaal, kus pole domineerivaid rahvusgruppe ega teki selliste gruppide tunnet. (…) Olen brünett ning kandnud kogu elu habet ja vuntse. Seega ei venelane, juut ega armeenlane... Nii ma teadsingi, et seal hakkan end hästi tundma.”

Dovlatov täpsustas: “Üldiselt on mu ema armeenlanna ja isa juut. Minu sündides otsustasid nad, et mu elu saab olema märksa pilvitum, kui minust saab armeenlane. Aga kui tuli aeg ära sõita, siis selgus, et selleks on möödapääsmatu olla juut. Saanud 1978. aasta augustis juudiks, sain ametliku ärasõiduloa.”

Ta lisas: “Tean, et mõnele võib see tunduda hirmsa häbina, aga mul pole iial olnud tunnet, nagu kuuluksin mingisse rahvusesse. (…) Olen palju mõelnud, kuidas formuleerida oma rahvuslikku kuuluvust, ja jõudnud otsusele, et olen ametialaselt venelane. (…) Ma kirjutan vene keeles. Minu amet on olla vene autor.”

USA-s jõudis kirjanik elada 12 aastat. Ta suri 24. augustil 1990 kiirabiautos südameataki tagajärjel.

Teised Sergei Dovlatovist

•• Teet Kallas: Sergei Dovlatov on üks 20. sajandi lõpu müüte, seda küll, aga minu meelest päris mõnus ja soe müüt. Mina ei oska teda pidada rabavalt suureks kirjanikuks, ent toonases postmodernismimöllus eristus ta kahe olulise omaduse tõttu: esiteks läks ta looming lugejale korda ja teiseks oli autoril soe süda. Mis sellest, et ta luiskas oma pajatustes vastutustundetult nagu villakoer. Väidetakse, et suurt rolli tema tuntuks saamises mängis emigreerumine USA-sse. Väidan vastu: väliselt umbes samal tasemel venekeelseid literaate emigreerus tollal sadade kaupa. Ju siis on Dovlatovis midagi enamat varjus.

Mõnda aega ajakirjanikuna Tallinnas elanud mehena võis ta oma sõpru-tuttavaid ikka lausa ahastusse ajada, omistades neile oma juttudes tegusid ja lugusid, millest neil endal aimugi polnud. Dovlatov oli tüüpiline boheemlane, proosabard. Ise ta kinnitas, et nägi kirjutades hirmsasti vaeva, lugedes tundub, et laulab nagu linnuke, just nii, nagu nokk loodud. “Tsoon” on lugu, mida autor vähemalt püüab mingil määral ohjata. Aga näiteks “Riiklik kaitseala” on rohkem dovlatovlik oma boheemlikus vohamises.

Mõneti ulatub Dovlatov koguni eesti kirjanduslukku. Soovitan võrrelda kaht novelli, mida on ajendanud üks kauge aja piinlik sündmus: tuntud lavastaja Leo Martini poolriiklikul matusel selgus, et kirstu on pandud vale mees. Sellest on üsna sarnases iroonilises võtmes kirjutanud Paul Kuusberg ja… Sergei Dovlatov.

•• Juku-Kalle Raid: Asjad tulevad, kui parafraseerida meie presidenti, alati kiiresti ja suurte hulkadena. 90-ndate keskel, kui Kupar jäledalt kujundatud “Kompromissi” avaldas, ei taibanud seda küll keegi osta. Kupar läks pankrotti ning Harju tänava poe tagatoas müüdi “Kompromissi” 11 krooni tükk. Ostsin endale umbes 23 raamatut ja jagasin kõik ära, sest eestlased ei teadnud asjast mõhkugi. Nüüd aga on kõigil Serjožaga asja, kiiresti, kogu aeg ja suurte hulkadena. Mitte niivõrd isegi Eestis, aga Venemaal.

Ilmnenud on tõsiasi, et Dovlatovi puhul pidi olema tegemist üliinimesega, kelle jõudluse ees tuleb tunda suurimat aukartust; veel parem, kui keegi oleks taibanud omal ajal seda imelist joodikut füüsikutele näidata. Kui sitsida pool tundi kusagil Piiteri Literaturnoje Kafes, ilmub metroograafiku tihedusega (kolm minutit) kirjandustegelasi, kes on kõik valmis kätega vehkides aru andma, kuidas nad Sergeiga jõid (aga jooki tuli alatasa puudu!), sõid (üks õun lõigati alati 64 tükiks!), kuidas rääkija ise, hulluksläinud emase otsustavusega, kohmakat SerjozŠat keerulistes ühiskondlikes olukordades kaitses ja üleüldse, kuidas nad olid parimad sõbrad. Et kõiki neid sõpru oma ellu ära mahutada ja kogu seda kogust viina ära juua, pidanuks 1990-ndal aastal surnud Dovlatovit olema vähemalt 20–30 tükki.

(Paar vene joodikut tsirkuselähedasest “rjuumotšnajast”, kes veel aastat viis tagasi poetasid pika pressimise peale, et jah, võtsid küll Dovlatoviga napsi, on praegu 50 rutsi eest valmis korraldama mentaalse ja värvika ekskursiooni kadunud aegadesse, mil Dovlatov nendega veel iga päev tina pani ja kanali ääres nuttis.)

Umbes kuu aega tagasi käisid Eestis Dovlatovi abikaasa ja tütar, Jelena ja Katja Dovlatova, kes rääkisid sõgeda loo. Härra Viktor Jerofejev (temalt ilmus meil viimati “Hea Stalin”) avaldanud ahhetamapaneva jutustuse sellest, kuidas ta sattus Dovlatovite juurde New Yorgi kööki, kuidas ema ja tütar teises toas passisid ja kuidas nemad – ikka köögis – ohjeldamatult viina võtsid ja senitundmatu kiirusega sõbrunesid.

Tegelikkuses oli asjal paar nüanssi, mille Jerofejev ära unustas. Ta käis tõepoolest New Yorgis, et teha Sergeiga lugu Ogonjokile, ent ei Jelena ega Katja jõua ülejäänud jampsi ära imestada: “Jerofejev istus tunnikese vaikselt, siis lahkus. Ei mingit viina, pitsikestki mitte!”

Kiri Vonnegutilt

Kallis Sergei Dovlatov!

Ka mina armastan Teid, kuid Te murdsite mu südame. Ma sündisin sellel maal, teenisin kartmatult sõja-aastail, kuid ikkagi pole ma suutnud müüa ühtki oma jutustust ajakirjale New Yorker. Nüüd aga saabute Teie ja – kõmm! – Teie jutustus trükitakse hoobilt ära... Ootan Teilt ja Teie loomingult palju, Teil on anne, mille olete valmis ohverdama sellele hullumeelsele maale. Oleme õnnelikud, et viibite siin.

Kurt Vonnegut

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare