Sergei Manukjan: džässimuusik on nagu hea vein, mis peab kaua seisma
— Te olete pärast Eestist lahkumist juba 17. aastat Moskva elanik. Eestis olite väga tuntud dzŠässimuusik. Kas Moskvas õnnestus teil samuti kiiresti läbi lüüa?
— Mul ei olnud eriti vaja läbi murda, mind teati niigi. Ma pole elus kunagi seadnud eesmärgiks läbi lüüa. Eestis läks ka kõik kuidagi iseenesest. Ma olen oma elus mõistnud üht asja: kui inimene oskab midagi teha, siis on seda nagunii kellelegi vaja.
— Lihtsalt tuleb teha seda, mida sa kõige paremini oskad?
— Jah, täiesti õige. Siis tuleb see välja ja tuleb tunnustus. Ei tule tunnustuse poole püüelda, vaid teha oma asja. Kõik. Tunnustusest ja rahast ei tohi mõelda.
— Miks te üldse Moskvasse kolisite?
— Ütlen ausalt, et neid põhjusi oli palju. Ma olin ju Eesti elanik, aga ma mõistsin, et Moskvas on lihtsalt mastaap palju suurem. Mul tekkis Moskvas palju tööd ja ma pidin otsustama, kus elada. Aga ma ei jätnud Eestit maha. Mul on Eesti alaline elamisluba ja ma sõidan tihti Eestisse, annan kontserte jne. (Järgmine kord annab Sergei Manukjan Eestis kontserte 5.–10. juunil Tallinnas ja Viljandis – toim.) Eesti on mulle samuti kodumaa. Muidugi oli veidi ebameeldiv see, kuidas Eestis hakati 1990-ndate algul suhtuma venekeelsetesse.
— Kas teil oli selliseid ebameeldivaid juhtumeid?
— Olmetasandil natuke oli. Ma ei pööranud sellele tähelepanu, sest ma teadsin, et see on ajutine. Aga mis on meeldiv – ma ei saa öelda, et Eestis oleks olnud mingit natsionalismi. Oli selline solvumine, ülekohtutunne, poliitiliselt veidi üleskuumendatud solvumine. Võib-olla poliitiliselt oli seda kellelgi vaja. Aga praegu, kui ma olen Eesti elanik, aga elan Moskvas, siis ma näen, et Eestis on korda palju rohkem. Näiteks kui tulen Eestisse, ei hakka keegi mulle kohe tüütavalt pakkuma: “Kas taksot on vaja?”, nagu Moskvas.
— Kodakondsus on teil ikkagi Venemaa oma?
— Jah.
— Mis on teile kui muusikule praegu Venemaal kõige olulisem?
— Ma rõõmustan siiralt selle üle, et Venemaal on kõvasti kasvanud nõudmine džässi järele ning on tõusnud džässi tase. Tugevasti on tõusnud. Ilmunud on väga palju noori andekaid muusikuid.
— Kas tase on nüüd kõrgem kui Nõukogude aja lõpus?
— Kõrgem-kõrgem. Džässimuusikutel on palju tööd. See paneb imestama, aga tööd on palju.
— Miks see on imelik?
— Suur osa inimesi ei huvitu ju sellisest muusikast. On ikkagi vaid kitsas ring inimesi, kes džässi armastavad.
— Aga sellel kitsal ringil džässiarmastajatel on Moskvas palju raha?
— Jah, on ring rikkaid inimesi, kes armastavad just sellist muusikat.
— Kust tuleb Moskvas džässimuusiku põhiraha?
— Rahalises mõttes on väga head külalisesinemised, kus makstakse hästi. Siis on veel kinnised üritused, kuhu kutsutakse ka džässimuusikuid üha rohkem. Mind näiteks kutsutakse sellistele esinemistele.
— Kui palju makstakse sellistel kinnistel üritustel džässimuusikutele? Öelge palun vähemalt suurusjärk.
— Minu taseme dzässimuusikud võivad sellistelt üritustelt küsida vabalt 5000 eurot.
— Pop- ja estraaditähtede tasudega seda vist siiski võrrelda ei saa?
— Muidugi, nende tasudega me ennast ei võrdle. Aga sellest hoolimata arvan, et kui kuus on paar sellist esinemist, siis võib täiesti hästi ära elada.
— Moskvas pritsib praegu raha igalt poolt. Kas džässmuusikaga on võimalik saavutada Moskvas kommertsedu?
— Sõltub sellest, kes mida tahab. Kui ma tahan osta omale isiklikku saart või helikopterit, siis ei saa edust rääkida. Kui ma tahan elada tagasihoidlikult, aga väärikalt, ei taha eputada mingite väärisasjadega ega sellega, et ostsin Bentley või mingi Mercedese, siis võib täiesti elada.
— Džässmuusika esitamise eest Bentleyt ei osta?
— Vaevalt küll. Ma ütlen ausalt, et kui ma saaksin palju raha, siis ma parem ostaksin korteri, sest mul on lapsed. Ma ostaksin igatahes korteri, mitte mingi uhke auto, mis minu elus midagi ei lahenda. Teate, ma arvan, et isegi kui džässimuusikuid reklaamitaks sama jõuliselt kui popmuusikuid, siis see ei annaks erilist efekti. Mina ei tahaks, et mind pidevalt näiteks teles reklaamitaks. Inimesed satuksid selle õnge, tuleksid minu kontserdile ja – pettuksid. Inimesed peaksid siiski teadma, mida nad kuulama lähevad.
Popmuusikas on teistpidi. On tähtis, et võimalikult palju inimesi tuleks kontserdile. Pole üldse tähtis, kas see inimestele meeldib. Paljusid mitte eriti häid kaupu reklaamitakse samal põhimõttel: peaasi, et inimesed ostaksid, pole vahet, kas neile on seda vaja või mitte.
Aga mulle on tähtis, et minu kontsertidele tuleksid inimesed, kellele see muusika meeldib ja kes teavad, mida nad kuulama tulid. See pole selline muusika, mida tulla kuulama sellepärast, et pole parajasti mitte midagi teha.
— Te olete 53-aastane. Kui oluline on džässimuusikule vanus? Kas vanus tuleb džässi juures kasuks?
— Džässimuusikut võib võrrelda veiniga – mida vanem, seda parem ta võib olla. Või nagu hea viski. Ta saab juba rohkem muusikast aru, muidugi kui ta pidevalt areneb, sügavalt muusikasse tungib. Ta ei tee enam asju, mida ei ole vaja teha. Mille poolest erineb tarkus elutarkusest? Tark teab, mida tuleb teha, aga elutark teab, mis tuleb tegemata jätta.
— Kas vanemana leiab muusikast rohkem nüansse?
— Loomulikult. Vanemana hakatakse asju teistmoodi nägema. Hakatakse küpsemalt aru saama ja mõistma. See on väga tähtis. See on see, mida noortel ei ole. Noortel on muidugi kirge ja energiat rohkem, aga ma ei saa öelda, et mul oleks praegu vähem energiat. Energiat veel jätkub. Kui hoida ennast vormis, otsida pidevalt midagi uut, siis energiat jätkub. Aga kindlasti peab isegi siis, kui kodus mängida, mängima nagu kontserdil. Džässis on midagi sellist, mis hoiab muusikut pidevalt vormis, kui sellega tegeleda. Džäss nõuab seda.
— Kas estraadis või rokis ei pea siis pidevalt vormis olema?
— Vist ikka... Jah, peab küll. Estraadimuusikas vähem, aga rokis kindlasti. Rokki peab mängima nii, et oleks drive’i.
— Kui tihti te üldse rokkmuusikat kuulate?
— Kuulan ikka, ma armastan head rokkmuusikat.
— Milline on teie arvates hea rokkmuusika?
— Ma armastan Led Zeppelini, Deep Purple’it, Black Sabbathit ja teisi selliseid bände, nad mängisid tõeliselt head rokki.
— Kuidas suhtute Alla Pugatšovasse?
— Suure austusega. Ta on teinud meie estraadi heaks palju. Ta oli laval alati avatud ja avameelne, ma hindan seda väga. Ta on osanud valida häid laule, head muusikat. Kes on hea laulja? Kui ta ise ei kirjuta laule, siis peab tal tingimata olema hea helilooja. Alla oskas leida head muusikat ja seda hästi ette kanda.
— Kas oskas või oskab siiamaani?
— Siiamaani. Ehkki see muusikaline materjal, mis on praegu, ma ei tea... Võib-olla on heliloojad hakanud teistmoodi lugusid kirjutama... Ta on väga palju teinud. Praegu mõni kritiseerib, et tal oleks aeg lõpetada (Alla Pugatšova sai aprillis 59-aastaseks), aga ma pole sellega nõus. Niimoodi inimesi lavalt minema ajada ei tohi. Öeldakse, et peab õigel ajal taipama lavalt lahkuda. Mina nii ei arva. Minu arust peab õigel ajal aru saama, et võiks teha midagi muud. Teha teistsugust muusikat või teha mingi niisugust, mis vastaks rohkem artisti kogemustele, teadmistele.
— Mis on teie arvates muusika saladus, salapära?
— Kõige tähtsam saladus on see, kust muusika tuleb. Mina tean seda – ta tuleb Jumalast. Ja väga hea, kui Jumalast, sest vahel laulab ka keegi teine... Mina tahan, et muusika tuleks Jumalast.
— Kas teie olete alati nii tundnud?
— Mina tunnen, jah, kogu aeg nii. Sest kui ma kuulen midagi head, siis hea ei saa tulla halvast. See saab olla vaid Jumalalt, kes armastab. Aga kuidas õnnestub Jumalat kuulda, vaat see on saladus. Võivad küll olla õiged sõnad, aga esinemine on selline, et selles ei ole Jumalat. On oluline, et inimene rõõmustaks muusika üle, et ta saaks sellest “kaifi”.
— Kas te alati naudite muusikat, mida te mängite?
— Ma rõõmustan alati. (Moskva muusikakolledžis džässlaulu õppivaid tüdrukuid õpetab Manukjan nii: “Laulge nii, et te tahate lennata! Kui inimene laulab, siis ta muutub selliseks, nagu ta tegelikult on. Muidugi, kui ta laulab siiralt. Siis ei ole vaja inimesest mingit biograafiat kirjutada, vaid kuulata, kuidas ta laulab.”)
— Vahel ju tehakse muusikat esitades haltuurat. Ega teil seda juhtu?
— Kuidas teile öelda... Minu haltuura võib seisneda selles, et ma ei pruugi ennast alati hästi tunda selleks, et ma n-ö lendaks, aga siis ma kasutan oma professionaalsust, mille ma olen aastatega saavutanud. Selle abil keerutan välja.
— Millest sõltub hea kontsert?
— Sellest, kuivõrd ma oskan või suudan minna muusika sisse, sellesse sukelduda, sukelduda ise ning viia kaasa oma sõbrad ja publiku. Siis tulebki välja üks tervik. Pole tähtis, kui palju on publikut. Kui muusika tuleb hästi välja, siis tekib alati tunne, et publikut on palju, olgugi neid võib-olla vaid kümme.
— Teie naine on ühes intervjuus öelnud, et te suhtute ellu väga õigesti. Pole üleliigset uhkust, liigseid ambitsioone. Miks teil ambitsioone pole? Võiks ju olla.
— Ambitsioonid pole tõesti mulle tähtsad. Ma olen kindel, et ambitsioonid segavad muusikat. Mina tahan, et minu muusikat ei segaks mitte miski. Kui ma panen selga kostüümi ja hakkan ennast tähtsaks tegema jne, siis kõik see peegeldub ka muusikas.
— No aga mingid unistused muusikas teil ju on?
— Ei tea... Mis unistused? Tahaks rohkem muusikat kuulda. See on ainuke unistus.
— Aga näiteks soove?
— Palju asju tahaksin. Ma tahan, et mu maa elaks paremini.
— Kas Venemaa?
— Jah. Ma tahaksin, et ka Eesti elaks paremini. Ma väga tahaksin, et valitseks võrdsus. Meil ei ole võrdsust. Ma väga tahaksin, et sellisele väikesele maale nagu Eesti ei dikteeriks keegi, kuidas ta peab elama.
— Minu arvates oleks hea ka Venemaale, kui talle ei dikteeritaks, kuidas ta peab elama.
— Jah, ka minu maa on praegu sellises olukorras. Aga mina ei tahaks, et teised samasugused inimesed nagu mina dikteeriksid mulle, mida ma pean kuulama, kuidas ma pean elama.
— Venemaast veel korraks. Kuidas teile tundub, kas see suund, kuhu Venemaa praegu läheb, on õige?
— Ma ei tea… Kuidas maailmas praegu elu käib? Kõik on nagu suurel turul. Kui ma lähen sellele turule, kus mul pole sotsialistliku mineviku tõttu ei kogemust ega oskusi, siis öeldakse mulle, et kõik kohad on juba täis. Mulle öeldakse, et vaat sinu koht on siin, ja mina ei oska midagi öelda, sest mul pole kogemust. Ma pole jõudnud teha ära midagi sellist, mida teised on teinud saja aastaga. Nii ei jäägi mul üle muud, kui püsida kohas, mis mulle kätte näidati. Aga kui ma suudaksin mobiliseerida oma rahva, et mulle ei näidataks kohta kätte?
Kui sa näiteks tuled turule ja sul on oskusi ja teadmisi, siis ma ei hakka ju sind alandama, et mul oleks parem ja sul halvem. Mõni annab sellele järele, mõni mitte. Aga eks maailm olegi ebaõiglane. Kõik me käitume ju aeg-ajalt ebaõiglaselt – oma lähedastega ja kas või sõpradega.
Ka Eesti pole enam selline nagu varem. Minu arvates. Eesti pole enam nii töökas. Inimesed teevad tööd vähem kui varem. Eesti sõltub liiga palju teistest, minu arust pole see hea. Võib-olla ma eksin.
— Tagasi muusika juurde. Rääkige lähemalt oma kohtumisest ja koostööst Frank Zappaga.
— Kohtusime temaga Ameerikas ja Moskvas 1980-ndate lõpus ning meil olid head plaanid. Kahjuks ei õnnestunud neid ellu viia.
— Mis plaanid teil olid?
— Filmimuusika. Ta tegi ühte filmi ja tahtis mult muusikat võtta. Muusika ma talle tegin, aga kuhu see läks, mis sellest sai, seda ei tea ma siiani.
— Peale Zappa olete teinud koostööd paljude maailmakuulsate muusikutega, nagu Cindy Lauper, Michael Bolton, Earth, Wind & Fire. Kas selliseid pakkumisi tuleb endiselt?
— Teate, sellised võimalused mul on. Ma võin oma toetajate abiga põhimõtteliselt kutsuda endaga koos mängima ükskõik millise muusiku. Aga ma ei taha seda teha.
— Miks?
— Ma tahan, et sellised kohtumised oleksid loomulikud, et inimesed tahaksid ise kokku saada ja midagi kirjutada. Mitte nii, et mul on raha ja ma võin helistada ja nad tulevad kohale ning ütlevad: “Maksa ja me mängime, mida sa tahad!” Mulle on korduvalt pakutud võimalust teha plaate paljude kuulsustega. Aga ma ei taha. Ma tahaksin, et mingil loomingulisel kohtumisel sünniks idee, mis meeldiks ja oleks kasulik kõigile. Mitte et raha otsustaks. Tahan, et minu muusika meeldiks teistele ning me mängiks sellepärast koos.
— Kes on teie sponsorid?
— Nad on Moskva inimesed. Nad pakuvad mulle siiamaani: davai, tee midagi sellist... võimsat! Nad on rikkad inimesed. Pakuvad, et öelgu ma ainult, kus ma tahan lindistada, ja kohe sõidame. Kui tahan, sõidame näiteks Inglismaale. Mul pole sellega probleeme. Täiesti avameelselt, ma võin ka pelgalt oma raha eest sõita kuhugi lindistama ning see ei mõjuta oluliselt mu isiklikku eelarvet. Aga mina tahan, et see oleks huvitav veel kellelegi, mitte ainult minule. Ma ei taha öelda halvasti, aga ma ei taha plaadi tegemiseks inimesi osta.
— Kas teile meeldib rohkem nii, et teie noored õpilased paluksid teie kontserdi ajal, et lubaksite neil teiega koos laulda?
— Jah, ma tahan pigem nii.
— Viimati kuulsin teid esinemas märtsis Moskvas koos Sofia Rubinaga Eestist. Mis te arvate Eesti džässiartistide praegusest tasemest?
— Hea tase.
— Kes teile kõige rohkem meeldivad?
— Lembit Saarsalu ja Villu Veski on suurepärased muusikud. Me oleme kaua koos mänginud, me mõistame üksteist.
— Kellega te tahaksite Eesti muusikutest praegu koos mängida?
— Kahjuks tunnen ma noori muusikuid väga vähe. Aga Villu (Veski), Toomas Rull, siis Taavo Remmel, Ain Varts, Raul Vaigla – need on inimesed, kellega ma tahaksin alati koos mängida.
— Kuidas te suhtute Anne Ermi ja Jazzkaarde?
— Anne on muidugi tubli, ta tunneb džässi väga hästi. Tal on oma vaatenurk džässile, oma positsioon.
— Kes on teie meelest maailma džässmuusikas praegu kõige huvitavamad tegijad?
— Avameelselt öeldes ei toimu praegu maailma džässis selliseid asju, nagu tegid omal ajal Herbie Hancock, Chick Corea või Charlie Parker. Selliseid sündmusi praegu ei ole.
— Miks ei ole?
— Ei tea. Seda ei tea keegi.
— Džäss pole enam nii popp?
— Džäss oli populaarne vaid 1930. aastatel. Kui 1950-ndatel tuli rock’n’roll, siis “koristati” dzŠäss tantsusaalidest ära. Kui te küsisite enne, miks, siis võib-olla ka sellepärast, et tõeline kunstnik ei pea nii hästi elama nagu praegu. Aga kes seda teab?
— Teile meeldivad anekdoodid. Rääkige palun mõni.
— See on ameeriklaste anekdoot. Kuulus meesmuusik tuleb koju, aga seal on kõik laiali loobitud, naine on purjus ja poolalasti. Mees küsib, mis toimub. Naine vastab, et mehe sõber astus sisse. Aga sõber on ka kuulus muusik, ma ei hakka nime nimetama.
Mees küsib: “No ja siis, mis edasi juhtus?”
Naine: “Vaat ma ei pidanud vastu ja andusin talle.”
Mees: “Ahah. Kas ta midagi rohkem ei öelnud? Kas proov toimub täna või ei toimu?”
— Teie nägemine on üsna halb. Miks on nii, et muudes muusikastiilides pole nii palju kuulsaid pimedaid või väga halvasti nägevaid muusikuid nagu džässis: Ray Charles, Diana Schurr, Steve Wonder või George Schering? Millest see tuleb? Kas džässis peitub pimedate jaoks eriline vägi?
— See on huvitav küsimus. Ma ausalt öeldes ei teagi... Mul on raske öelda, miks mina džässi laulan. Juhtus nii. Ilmselt siis on džässis midagi sellist, mida keegi ei oska öelda.
— Hoolimata väga halvast nägemisest olete te väga elurõõmus, helge inimene.
— Jaa, seda küll, aga ma väga armastan Jumalat ja seda elu, mille Jumal on mulle andnud. Ta on mulle palju andnud. Kuidas mitte rõõmustada selle üle, et ta on andnud mulle neli last ja naise, et ma olen sündinud heas peres. Ta annab mulle võimaluse muusikat teha, elada suhteliselt hästi. Kõige selle üle ei saa mitte rõõmustada. Jumal ei ole andnud mulle küll nägemist, aga ta on andnud mulle midagi muud.
Täispikka intervjuud loe Jaanus Piirsalu blogist
jaanuspiirsalu.blogspot.com
Sergei Manukjan soovitab
Moskva parimad kohad, kus džässi kuulata
•• Heliloojate klubi – Brjussovi põiktänav 8/10 (metroojaamad Ohhotnõi Rjad, Teatralnaja)
•• B2 – Bolšaja Sadovaja 8 (metroojaam Majakovskaja)
•• Forte – Bolšaja Bronnaja 18 (metroojaamad Tverskaja, Puškinskaja, Tsehhovskaja)
•• Sinija Ptitsa (Sinine Lind) – Malaja Dmitrovka 23/15 (metroojaamad Tverskaja, Puškinskaja, Tšehhovskaja)
•• Jazz Town – Taganskaja väljak 12/4, ehitis 5 (metroojaam Taganskaja)
•• Sergei Manukjan esineb pidevalt nendes kohtades
Lühidalt
Sergei Manukjanist
•• Sergei Manukjan on sündinud 15. märtsil 1955. aastal Groznõis. Kohalikes džässorkestrites mängis ta juba 12-aastaselt. Esialgu mängis ta löökpille. Lauljana esines Manukjan esimest korda suurel laval 1981. aastal dzäsifestivalil Riias, pälvides kohe kriitikute kiituse.
•• 1980-ndate keskel kolis ta perega Eestisse, kus elasid tema abikaasa sugulased. Ta elas algul Võhmas, siis Narvas. Lõpuks kolis Tallinna, kus lõi džässbändi Avicenna, mis oli 1980-ndate lõpus üks kuulsamaid Eesti bände.
•• 1989. aastal pälvis Manukjan esimesel üleliidulisel televisiooni muusikakonkursil “Aste parnassile” peapreemia’, lisaks publikupreemia.
•• Moskvasse kolimise järel pälvis ta 1994. aasta parima džässiartisti preemia.
•• Tänavu kevadel ilmus talt uus CD “Sergey Manukyan. Friends play Jazz, vol. 1”
•• Tema kodulehekülg internetis on http://manukyansergey.ru/
