SERGEI STADNIKOV: Muinasajalugu päevapoliitika kujundajana
Üheks dramaatilisemaks näiteks on aastail 132–135 rohkearvulise diasporaa toetusel toimunud viimane suur juutide relvastatud vastuhakk Rooma impeeriumi vastu. Selle ajendiks sai keiser Hadrianuse (117–138) väljakuulutatud ümberlõikamise keeld ja Jupiteri templi ehitamise kava Jeruusalemma templimäele, kunagise Teise Jahvele pühitsetud Templi kohale.
Ülestõusu etteotsa tõusid ennast Tähepojaks, s.t Messiaks kuulutanud eksalteeritud väepealik Simon Bar-Kochba ja tema usuline ideoloog rabi Akiwa. Algul saavutasid ülestõusnud suurt edu, paljud Rooma garnisonid Pühal Maal hävitati või sunniti taganema, mõrvati tuhandeid helleniseerunud tsiviil-elanikke.
Kristlaste tagakiusamine
Mõned, tollal veel valdavalt juutidest koosnevad kristlikud kogukonnad Juudamaal ja Galileas liitusid mässajatega, hiljem neist siiski eemaldudes, sest viimased jätkasid juba enne Teise Templi hävitamist 70. aastal juudi vanematekogu Püha Sanhedrini (Sü-nedrioni) poolt alustatud kristlaste julma tagakiusamist.
Lisaks erineb kristlik arusaam Messiast Jeesus Kristuse näol vägagi põhjalikult judaistlikust (juudi rahva vaenlaste hävitamise asemel lunastas ta hoopis kogu inimkonna patud). Samuti tajus enamik kristlasi sõja lootusetust tollal veel võimsa Rooma maailmariigiga. Ka ei pidanud enamik juudi religioosseid õpetlasi, hoolimata oma sügavaimast lugupidamisest rabi Akiwa vastu, Bar-Kochbat tõeliseks Messiaks ja juudi rahva vabastajaks. Sellegipoolest järgnes talle eelkõige väga palju lihtrahvast. Oma fanaatilistelt lähikondlastelt nõudis isehakanud Tähepoeg piiritu ustavuse märgiks vasaku käe väikese sõrme maharaiumist. Õpetatud rabid vaidlustasid selle barbaarse kombe, kuna Tooras on öeldud, et inimesele ei tohi tekitada asjatuid kehavigastusi.
Miljon tapetud juuti
Pärast mõningat peataolekut saatis keskvõim 134. aastal regiooni lisavägesid (osaliselt isegi Britanniast) kogenud väeülema Caius Julius Severuse juhtimisel, lahingutandrile saabus imperaator isiklikult. Ülestõusu lõppvaatus kujunes lausa shakespeare’ilikult traagiliseks: Rooma ajaloolase Dio Cassiuse hinnangul tapsid värsked leegionid armutult peaaegu kõiki ettejuhtuvaid juute, ohvrite hulk küündis vähemalt miljoni inimeseni. Kuigi tänapäeval paljud ajaloolased sel-les arvus kahtlevad, on ometi selge, et kaotused olid kohutavad. Just siis tühjenes laastatud maa pea täielikult oma põliselanikest. Purustati vähemalt 50 kindlust, hävitati ligi tuhat küla ja linna. Bar-Kochba ise langes lahingus, rabi Akiwa aga leidis piinarikkaima (elusalt nahanülgimine) surma roomlaste käe läbi.
Tavaliselt vaadeldakse neid ammuseid veriseid sündmusi Iisraelis ajalooliselt fundeeritud ideoloogia kujul ülimalt kangelaslikena ja eeskuju andvaina. Sealses ametlikus ajaloo retseptsioonis prevaleerib säärane seisukoht veel praegugi. Ometi on ka teistsuguseid seisukohti. 1983. aastal ilmus New Yorgis endise sõjaväeluure ülema Yehoshafati Harkabi raamat “The Bar-Kochba Syndrom”, milles autor nimetab Bar-Kochba üles-tõusu irratsionaalse poliitika musternäidiseks, millel oli väga vähe kokkupuutepunkte ümbritseva reaalsusega.
See tõigi kogu rahvale etnilis-kultuurilis-religioosse katastroofi. Ratsionaalselt põhjendatud ajaloolisi mõtisklusi võtab Harkabi kokku järgmiselt – mineviku vigadest tuleb õigesti aru saada ja üritada neist õppida. Nii valus kui see ka ei oleks. Natsioon, kes on võimeline muutma oma ettekujutust minevikust, muudab ka oma tulevikku. Praegu peaks see postulaat olema Iisraelis eriti aktuaalne.
