Ševardnadze: hõberebane ja tema kullakallis võim
“Mis siin toimus – ma ei suuda seda seletada,” pomises Eduard Ševardnadze läinud nädalal Tbilisis, veel oma ametlikus residentsis, kust avaneb suurepärane vaade Gruusia pealinnale, mida ta oli väikese vaheajaga valitsenud ligi 30 aastat.
Ilmselt ei ulatugi mustas nahktugitoolis kössitava murtud vanamehe pilk nägema lähemalt seda kena vaadet. Vaesunud rahva igapäevaelu, lihtsate inimeste häda ja viletsust, kel pole enam ammugi sooja ega külma suure juhi kunagistest maailmapäästjalikest rassimistest Moskvas võimukandjana.
Maailma päästjaks ·evardnadze perestroika-aegse Nõukogude Liidu välisministrina end peabki. “Euroopas oli 40 000 Nõukogude tanki ja sadu tuhandeid relvi. 24 tunniga oleksid need võinud olla Atlandi rannikul, aga me ei teinud seda, isegi kui tulipead tahtsid kasutada jõudu Berliinis ja purustada Solidaarsuse Poolas. Kui külm sõda poleks lõppenud, oleks tulnud kolmas maailmasõda. Me päästsime maailma. Ma ei ütle, et mina seda üksi tegin, kuid mängisin ühte kõige tähtsamat rolli.”
Kohtume Gorbatšoviga
Tõepoolest, mäletate ehk veel seda rolli – “üldinimlike väärtuste” ja “uue mõtteviisi” nimel järgnes üks desarmeerimiskokkulepe teisele, algul toodi Euroopast ära tuumarelvad ja siis ka tavarelvad, satelliitriigid said korralduse “vabalt, rivitult”, Saksamaad ühinesid.
Raske öelda, kumb kummale enne silma jäi – Moskva tõusev täht Mihhail Gorbatšov tolleks ajaks juba vanale ja kogenud, kuigi perifeersele kalale Ševardnadzele või vastupidi. Igal juhul on teada, et 1984. aastal kohtusid mehed puhkuse ajal Pitsundas. Niisamuti on keeruline selgitada, miks pani aasta hiljem Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee peasekretärina võimule saanud Gorbatšov just Ševardnadze välisministeeriumi etteotsa. Oma ilmse liitlase toomine NLKP KK poliitbüroosse oli mõistetav, kuid praktiliselt ilma mingi välispoliitilise kogemuseta mehe tõstmine diplomaatilise pjedestaali tippu? Käik oli muidugi õige põhjusel, et uue ajastu künnisel vajas kuulsusrikas nõukogude diplomaatiline korpus, mille iga mutter töötas vastasseisu nimel läänega, tõsist raputust kursilt kõrvale keeramiseks.
Kuid vastuseis nii uuele välispoliitikale kui kogu Gorbatšovi poliitikale oli tugev, nii et Ševardnadze lahkus juba viis aastat hiljem. Selle, täpsemini esimese lahkumise asjaolud jäid mõneti segaseks. Põhjuseks tõi ta vanameelsete ohu ja diktatuuri eest hoiatamise. Miks just sel hetkel 1990. aastal? Mõnikord on väidetud, et Ševardnadze oli nördinud Tbilisi veresaunast, kus sõjavägi peksis sapöörilabidatega laiali rahvuslaste meeleavalduse. Kuid see toimus aasta varem. Äkki hoopis heitis Gorbatšov üle parda oma vana liitlase, vaigistamaks neid vanameelseid parteis, KGB-s, armees?
Kuid Ševardnadze ei kavatsenud võimumängudest taanduda. Pärast lühikest naasmist välisministriks 1991. aastal oli Moskvas võim kaotatud, kuid Tbilisis ootamatult täiesti olemas. Gruusia oli selleks ajaks küll totaalselt teine kui see, mis temast 1985. aastal maha jäi. Ševardnadze esimest valitsusaega on takkajärele üsna rahulikuks peetud. Kuigi, sinna sisse jäid siiski 1978. aasta rahutused, kui äkitselt lõid kired lõkkele uue vabariigi põhiseaduse ümber. Tbilisis toimus isegi meeleavaldus, kus noored gruusia keele eest välja astusid.
Ševardnadze, tolleks ajaks juba mõni aasta ka NLKP keskkomitee liige, olevat suutnud veenda Moskvat hoiduma karmidest karistusmeetmetest ning käinud muu hulgas ka ise “mässulisi” rahustamas.
Teine valitsusaeg
Tõsiselt rahutuks läks aga olukord Gruusias kaheksakümnendate lõpus. Pärast 1989. aasta veresauna paisusid meeleolud aina rahvuslikumaks ja radikaalsemaks, kuid iseseisvumisega paraku rahunemist ei tulnud.
Äärmuslaseks peetud president Zviad Gamsahhurdia mõnekuuline võim oli vallandanud Gruusias täieliku kaose, kuni pealinnas haaras relvakokkupõrgete käigus võimu hunta – sõjakomitee aseesimehed Daba Ioseliani ja Tengiz Kitovani koos peaministri kohusetäitja Tengiz Siguaga. Nad vajasid välismaist tunnustust ning kes veel kui mitte nende genšerite, beikerite ja buššide oma poiss, töötu ka veel pealekauba. Ning Ševardnadze tuli, aga mitte selleks, et etendada hunta hüpiknuku rolli, vaid et korjata üles oma kullakallis võim.
Olukorda veidikegi stabiliseerinud, Gruusia näljahädast päästnud, sööstis ·evardnadze oma võimu kindlustama, alustades sõda separatismi purustamiseks Abhaasias. Kodusõjas oleks ta peaaegu et ise otsa saanud (Suhhumis peaaegu lõksu jäädes), kuid samal ajal suutis ta kõrvaldada need, kes olid ta võimule kutsunud. Ioseliani ja Kitovani kaotasid kiiresti võimu, seejärel aga pandi trellide taha.
Ševardnadze teise valitsusaja suurimaks saavutuseks on nimetatud kodusõjale lõpu tegemist. See ei ole siiski päris õige. Nimetatud separatistlikke piirkondi pole Tbilisi oma võimu alla tagasi saanud ning alustuseks püüdis Ševardnadze ikkagi sõjaga sõjale lõppu teha. Küünilisemalt öeldes ta lihtsalt ei suutnud kodusõda võiduka lõpuni jätkata, nagu ei suutnud ka lõpetada sõda võimu pärast. Kahel korral on ·evardnadzet üritatud tappa, mõlemat korda on Ševardnadze oponentide väitel kasutanud vastaste hävitamiseks ja maalt väljaajamiseks.
Üsna osavalt õnnestus Ševardnadzel siiski oma võimu kindlustada nii-öelda seaduslikult. 1992. aastal lasi ta end valida riiginõukogu esimeheks, seega formaalselt mitte presidendiks. Presidendil nimelt ei oleks põhiseadust järgides kuigivõrd tugevat võimu olnud. 1995. aastaks oli ta suutnud muuta konstitutsiooni sedavõrd, et riigipea volitused olid hoopis suuremad. Kuid kahte asja ei suutnud ta saavutada – praktiliselt küll täidesaatva võimuga riigipea ei saanud vaba voli valitsuse koostamisel ning presidendi ametiaeg jäi kahe perioodiga piiratuks.
Uus skeem
Mõned vaatlejad on nüüd märkinud, et novembri alguse valimiste võltsimine oligi tingitud vana rebase uuest skeemist enda võimu säilitamiseks, sest kuna ta 2000. aastal juba oli teist korda presidendiks valitud, siis 2005. aastal poleks ta enam kandideeridagi saanud.
Asjade areng oleks näinud välja nii. Uus parlament oleks vastu võtnud seadusmuudatused, mis muutnuks presidendi vaid tseremoniaalseks riigipeaks ilma praktilise võimuta. Oluliselt suurendatud oleks aga parlamendi esimehe volitusi, kelleks olekski saanud Ševardnadze. Sellisteks muudatusteks oli tal loomulikult vaja täiesti kontrollitavat parlamenti.
Terve mõistusega võttes on sellist skeemi küll raske uskuda – saab ju ta siiski järgmisel kuul juba 76-aastaseks. Mõistlikum oleks ehk veel mõned head aastad rahulikku vanaduspõlve nautida. Näiteks Saksamaal, kus Ševardnadze on väidetavalt juba mõne aja eest soetanud villa Baden-Badenis. Kahtlemata kena kant, kus, muide, tavatsesid vanaduspõlve veeta ka Vene tsaaririigi aegsed vürstid, sageli pagendusse saadetuna.
Alustas komsomoliredelilt
Ševardnadze pole küll mingit moodi vürst. Eduard sündis Mamatis Gruusia lääneosas 1928. aastal. Tema isa, kes õpetas külakoolis vene keelt, pidi end 1930. aastate teisel poolel varjama, et stalinlike repressioonide küüsist pääseda. 1938. aastal, kui kõrgemalt tuli käsk poliitilised vahistamised lõpetada, naasis isa perekonna juurde. Eduard käis siis juba koolis. Lõpetanud seal aga kaheksanda klassi, läks ta Tbilisisse meditsiinitehnikumi, kuna perepea sooviks oli pojast arst kasvatada.
Sellest ei tulnud midagi välja, oma eri-alal, kui seda üldse nii saab nimetada, pole ·evardnadze kunagi töötanud. Noormees haaras kohe võimukarjääri esimesest pulgast kinni ehk sai esmalt 1944. aastal kursuse komsomolisekretäriks, siis kommunistliku noorsooühingu rajoonikomitee instruktoriks ja nii edasi, kuni 1957. aastaks oli komsomoliredelil kõik astmed läbitud ning Ševardnadzest saanud Gruusia komsomoli keskkomitee esimene sekretär. Mõneti ehk üllataval moel ei seganud tõusu isegi mitte ebatavaliselt julge samm tollase karjeristi jaoks – abiellumine “rahvavaenlase tütrega” Nanuli Tsagareišviliga 1951. aastal.
Komsomolile järgnes parteitöö. 1964. aastal, kui ta oli juba pealinna ühe partei rajoonikomitee juht, suunati ta ootamatult siseministeeriumisse, kus ta juba aastaga sai ministri esimesest asetäitjast ise ministriks. Kompartei esimese sekretärina sai ta esimest korda Gruusia valitsejaks 1972. aastal.
Kolm aastakümmet hiljem ei oskavat ta enda sõnul seletada seda, kuidas kullakallis võim tal mõne nädalaga käest libises. Küll aga teab ta süüdlasi ning venelased need ei ole. Enda reetjaks, oma jalgealuse õõnestajaks, opositsiooni poputajaks peab ta läänt, eelkõige USA-d.
Lauanurgal lebavat nimekaarti, millele trükitud “President of the United States of America” ning käsitsi juurde kirjutatud telefoninumbrid, ta kätte ei võta. “Ma olin üks suuremaid Ühendriikide poliitika toetajaid. Kui nad vajasid mu abi Iraagis, siis ma andsin seda,” meenutab ta kabinetis, kus seintel fotod – majaperemees poseerimas George Bushi, Javier Solana, Jacques Chiraci, James Bakeri ja Ray Charlesi, selle lauljaga. Lisa neile fotodele enam ilmselt ei tule, ·evardnadze võim paistab olevat ajalugu.
Paistab olevat ajalugu, sest tema tagasiastumise kohta pole mingit dokumenti, ta pole andnud allkirja ühelegi paberile. On vaid vana rebase sõnad.
Arnold Rüütel, president
Minu kokkupuutumised Eduard Ševardnadzega on pärit sellest ajast, kui ta oli NSV Liidu välisminister. Tõsi, kohtumisi polnud eriti palju, kuid meil jäi mulje temast kui korrektsest inimesest, kes Eesti iseseisvuspüüdlustesse ei suhtunud agressiivse vastuseisuga. Loomulikult ei oleks ta saanudki meid avalikult toetada, kuid tundus, et ta mõistis meie taotlusi.
Mitu temaga lävinud riigipead on märkinud, et Ševardnadze saamine välisministriks tähendas NSV Liidu välispoliitika muutumist mõistetavamaks – ka seetõttu, et Ševardnadze oli seisukohtade väljendamisel eel-käijatest vabam ja julgem.
Hardo Aasmäe, ekspoliitik
Oleme Ševardnadzega korduvalt kohtunud. Ta on väga arukas inimene. Tollases NL ladvikus oli ta Jakovlevi kõrval helgemaid päid – etem kui Gorbatšov igatahes. Maailmaasju jagas ta viimasest ilmselgelt paremini.
Ta huvitus keskmisest riigijuhist märksa enam kaunitest kunstidest. Reissöör Eldar Šengelaja on rääkinud mulle tema kinohuvist.
Mina põhjendaks tema langemist kahe asjaoluga. Esiteks kulus Ševardnadze poliitiliselt ära. Teda on Gruusia elus olnud juba liiga palju – nagu Saksamaal Helmut Kohli.
Teiseks: parim koostöö saab inimesel olla nendega, kellega ta on n-ö puuda soola koos ära söönud. Aga kuidas sa sööd puuda soola kolleegidega, kes on sinust poole nooremad? Nii et Gruusias oli täiesti selgelt tegu põlvkonnavahetusega.
Merab Beradze, Tbilisi ajakirjanik
Grusiinid vaatavad praegu tulevikku suurte lootustega. Eelmisel valitsusel olid ainult sõnad, millega ei kaasnenud teod. Rahval sai sellest kõrini.
Meil on väga väike keskmine pension, 6-7 USA dollarit ja sellegi kättesaamisega on tegemist. Keskmisest palgast ei saa rääkidagi, kuna palka peaaegu et polegi. Ja kui on, siis umbes 25-30 dollarit. Riigiasutused praktiliselt ei tööta. Tehases, kus varem töötas 2000-3000 inimest, on nüüd ametis vaid paarsada töölist.
Elame halvasti, kuid kannatame, sest oleme ju grusiinid. Praegu valitseval viletsusel on palju põhjuseid, peamine neist on minu arvates karistamatus. Oli inimesi, kes krahmasid palju kokku, aga neid ei karistanud keegi. Aga kui ämbris on palju auke, siis ei saa sellega ju vett kanda!
Ševardnadze lahkumisse suhtutakse erinevalt. On neid, kes teda kaitsevad, öeldes, et ta on teinud kõik, mis tema võimuses. Enamiku seisukoht on aga selline: aitäh kõige eest, kuid aeg on lõpetada. Demokraatia on hea asi, aga süüa tahaks ka saada! Mina isiklikult usun, et nüüd läheb paremaks. Ka paljudel teistel on uue valitsusega seoses väga suured lootused.
