Shkopi ja Vanapa elu kunstis


Eesti lasteillustratsiooni grand old lady kohtas Lumivalgekest trammis

Homme tähistab 80. sünni-päeva Siima Shkop – kunstnik, kelle imekaunid pildid Lumivalgekesest, Pöial-Liisist, Une-Matist, Cosetteist on ehtinud mitme eestlaste põlvkonna lapsepõlve.

Hoopis vähem teatakse Shkoppi kui portreemaalijat ja plakatikunstnikku. Neljapäeval avatud näitus Lastekirjanduse teabekeskuses püüab asja parandada.

Kuigi Shkopi abikaasa Viktor Mellov (üldsusele tuntud kirjanik Andres Vanapa nime all) väidab, et Siima portretistianne on suuresti kaduma läinud, on kunstni-kule etenduste vaheajal poseerinud nii Ervin Abel Kiirena kui Hugo Laur Liblena.

"Lasteraamatud olid populaarsed seetõttu, et neid ilmus tookord nii vähe," leidis Shkop. "Ikka kiidetakse Pöial-Liisit ja Lumivalge-kest.... Minu jaoks ei ole need nii olulised kui näiteks Inglise muinasjutud, Eno Raua "Karu maja", Dodgei "Hõbeuisud" või Dagmar Normeti Une-Mati lood.

Siima Shkop, teie peres on kirjanik ja kunstnik korraga. Kas on ette tulnud ühisloomingut?

Siima Shkop: Vanapat ma illustreerinud pole. Tegin vaid kaane möödunud aastal lasteraamatule "Meie kamp, koerast rääkimata". Kaas pole suurem asi, aga jutt ise on väga hea.

Viktor Mellov (Vanapa): Ja mis siis kaanel viga oli? Igasugune lasteraamatu illustratsioon läheb sul plussi. Et sa vähe portreesid tegid, läheb miinusesse. Samuti see, et sa nende plakatitega jampsisid. Ja kui palju selle eest vitsutada sai! Vene ajal peeti ju plakatit tähtsaks asjaks. Üks kallis Lentsman, ütles: võtke see kuju ära! Või: nihutage see käsi siiapoole! Käsi oli ideoloogiliselt vales kohas. Mis tal viga öelda, aga kunstnik pidi ümber tegema!

Samas olete illustreerinud Bontsh-Brujevitshi lasteraamatut "Lugusid Leninist".

Shkop: Seda küll, aga seal ei olnud Lenini pilti! Küll aga olen ma Leninist ühe plakati teinud. See oli minu meelest päris hea plakat, elektrifitseerimisest. Leninit lubati tol ajal joonistada küll, aga Stalinit ei tohtinud. Seda lubati vaid teatud Moskva kunstnikel. Ehkki teda oli suhteliselt kerge joonistada. Vuntsid ja kulmud ja...

Kas Leninit oli raskem?

Shkop: Leninit oli ka suhteliselt kerge. Tal oli ilus habe ja panin talle mütsi pähe ka, siis ei pidanud laubaga vaeva nägema.

Vanapa: Mäletad Kitse Leninit? Ta tegi hiiglasuure lumelagendiku ja pisikese Lenini sinna seisma. See meeldis Moskva meestele väga. Täiesti uus lähenemine! Kits sai kohe teeneliseks, pärast seda ka rahvakunstnikuks – ja kultuuriministeeriumist jõleda pataka raha. Siis kutsus mind klubisse, et – tule teeme selle peale ühe pitsi! Küsisin Kitselt, kuidas talle Lenini tegemine tundus. Kits ütles, et see ei valmistanud mingeid raskusi.

Astrid Lindgreni illustreerija Ilon Wikland rääkis, et on oma töödes palju kasutanud oma lähikondseid. Ehk on Siimagi?

Vanapa: Ega nii hullu tegelast nagu mina lasteraamatutest leiagi. Ehkki seal on kõikvõimalikke koletisi.

Shkop: Meie lapsi – Zojat ja Olegi – joonistasin ma vaid Majakovski raamatus "Kelleks saada?". Lasteraamatutes on mul siiski olnud vähe modelle. Ehkki, Lumivalgekest kohtasin tõesti trammis – imeilus laps, poolenisti hispaania verd. Hiljem sai temast Eri Klasi esimene naine. Mäletan, kord tõi Anna Klas meile Diana kaasa ja ütles: saage tuttavaks, see on Lumivalgekese tütar.

Shkopi lasteraamatutes on tegelastel teinekord väga huvitavad kostüümid. Kas see on mõjutanud, et pärinete rätsepate põlisest suguvõsast?

Shkop: Kindlasti. Samas on illustreerimine nagu lavastajatöö. Pidasin muidugi kinni autorist, aga mõtlesin samas välja osatäitjad, dekoratsioonid, kostüümid, olustiku, ajastu. Detailide otsimisega olen ma vahel tohutult vaeva näinud. Aga see oli raamatu valmimisel ka kõige huvitavam periood.

Kas juuditari ja eestlase abielu on mingis mõttes teistsugune?

Shkop: Me ikka täiendame teineteist natuke ja saame teineteisest teada.

Loe veel

Vanapa: Eriti rahvusküsimuse poolest (itsitab). Mina näiteks olen Siima kaudu kokku puutunud juudi kultuuriga. Kirjutasin novelli juudi malemängijast. Kust ma ikka materjali saaksin, kui mitte oma kodust!

Lugesin kuskilt, et kui te abiellusite, oli Lilli Promet Siimat hoiatanud: ole selle poisiga ettevaatlik, see poiss on hull!

Vanapa: Ega Promet palju eksinud! Vahepeal kahtlesin selles, nüüd enam mitte.

Shkop: Hoiatajaid oli teisigi. Aga juba sellel tasandil, et Viktor pole juut, vaid eestlane. Kui mu õde kuulis, et oleme abiellunud, siis hakkas ta nutma ja ütles: "Ise keetsid selle supi, nüüd siis söö!" Söön siiamaani.Vahel on see hea, vahel kibe.

Vanapa: Ma laenasin Juhan Smuulilt pulmaraha.

Shkop: Viis rubla...

Vanapa: Ei, rohkem. Kaks-kümmend oli! Ja mis me siis ostsime – pudeli likööri.

Shkop: Ei ostnud! Hoopis kooki ja limonaadi. Istusime Fleichneris, lähedal istus Lilli Promet Ralf Parvega. Likööri ostsime järgmisel päeval, kui Kunstiinstituu-dis toimus karneval. Tegin endale vanast kardinast loori, Viktor sai laenata printsi kostüümi. Selline oligi meie pulmapidu.

Vanapa: Abielust veel nii palju, et Balzac oli see, kes ütles: teatud mõttes on kõik abielud õnnetud.

Shkop: Oot-oot, kas Balzac oli abielus?

Vanapa: Ei olnud. Mis tal viga rääkida!

Shkopi piltide sõnum

Ants Juske, kunstikriitik: Mina ei kujuta oma lapsepõlve ette ilma Siima Shkopi illustreeritud lasteraamatuteta. Näiteks on ta Lumivalgekese portree psühho-analüütiliselt mõjutanud minu naise kujundit.

1950-ndate aastate lasteraamatute traditsioon põhines klassikalisel stiilil. Oli veel säilinud vabariigi aegne kõrge trükikvaliteet, mis võimaldas lasteraamatuid tehniliselt teostada.

Modernismi sissetung 60-ndate raamatuillustratsiooni tõi kaasa lastele arusaamatu kunstikeele. Mul pole midagi Viive Tolli jt novaatorite vastu, ent usun, et täiskasvanute kunstikeelt ei tasuks lastele pähe määrida. Lapse arusaamine kunstist on teistsugune. Neile meeldibki pisut kitshilik, realistlik, arusaadav. Ka minu lapsed on leidnud Shkopi piltidest selle sõnumi, mis mina omal ajal.

Siima Shkop

Sündis: 18. juunil 1920 Tartus

Õppis: Tallinnas Juudi Gümnaasiumis, Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis

Olulised tööd: Majakovski "Kelleks saada?"1952, Tammsaare "Tähtis päev" ja Anderseni "Pöial-Liisi" 1956, Grimmide "Lumivalgeke" 1958, Hauffi "Väike Mukk" 1959, Grimmide "Breemeni linna moosekandid" 1971, Raua "Karu maja" 1972, "Inglise muinasjutte" ja Aksakovi "Tulipunane lilleke" 1974, Bazhovi "Hõbesõrg" 1976, Hugo "Cosette" 1978, Normeti

"Une-Mati, Päris-Mati ja Tups" 1979, Dodgei "Hõbeuisud" 1986

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare