Sibavad pintslid ehk satikad kunsti teenistuses
Pintsli hoidmiseks liiga pisikesi loomkunstnikke kamandav Kurchner kasutab oma teoseid luues putukaid elusate ning liikuvate pintslitena.
“Ma võtan putuka kätte ja määrin tema jalad ükshaaval värviga kokku,” ütleb 63-aastane Kutcher Los Angelese kodus intervjuud andes. Seejärel laseb ta putukad – kärbsed, prussakad ja mardikad – lõuendile lahti, et nad sellele oma “teosed” kritseldaksid.
Keskkonnasõbraliku inimesena kannab Kutcher hoolt, et ülesande täitmine värviga kokkumääritud putukaid ei kahjustaks. “Kasutan vesivärve, mis ei ole mürgised ja tulevad kergesti maha,” kinnitab ta. “Nende eest tuleb hästi hoolitseda, lõppude lõpuks on nad ju kunstnikud!”
Kriitikud võivad väita, et loomadel pole tõelise kunsti loomiseks vajalikke emotsioone ja eneseteadlikkust. Ka Kutcher lisab töödesse veidi inimlikku loovust, kasutades elusate pintslite mõjutamiseks väliseid stiimuleid. “Kui putukas on valguse suhtes tundlik, saan tema liikumist lõuendil valguse kaudu mõjutada,” ütleb ta.
Putukakunsti mõte kasvas välja Kutcheri tööst putukatreenerina Hollywoodi filmide (sealhulgas “Araknofoobia” ja “Ämblikmehe”) jaoks. Inspiratsiooni sai ta selleks 1985. aastal Hollywoodi võtteplatsil, töötades Steven Spielbergi teleprojektis “Hämmastavad lood”.
“Ma pidin laskma kärbsel läbi tindi jalutada, et tema jalajäljed näha jääksid,” selgitab Kutcher. Trikk õnnestus, ent putukas jättis oma jälje ka Kutcherile. Pildid tillukestest jalajälgedest jäid tema alateadvusse kaheks aastakümneks ning tõusid sealt nelja aasta eest “satikakunsti” kujul pinnale.
Kunstniku ja putukate unikaalse partnerlussuhte tulemusena sündinud sadakonda tööd iseloomustavad eredad ning pilkupüüdvad värvid ning jooned, mis koosnevad täpikeste ja triipude looklevatest radadest (tema tööde nägemiseks toksige otsimootorisse sõnad “Steven Kutcher” ja “bug art”). Kutcher väidab, et tema teoste puhul on tegu enamaga kui lihtsalt uue viisiga sundida loomi kunsti tegema, sest need paljastavad putukajälgede peidetud maailma.
“Kui putukas inimese käel jalutab, võib tunda jalgade liikumist, aga sellest tundest ei jää nähtavat jälge,” ütleb ta. “Need kunstiteosed muudavad putukate jäljed ja rajad nähtavaks, kusjuures tekkiv kujutis on visuaalselt meeldiv.”
Kutcheri töid on eksponeeritud USA lääneranniku galeriides ning muuseumides ning eelmisel aastal veetis ta kolm kuud Californias, Pasadenas Armory kunstikeskuses resideeruva kunstnikuna.
“Tema teoseid eksponeeriti meie “Satikaloogia” näitusel, kus vaadeldi kunstnike lähenemist putukatele,” meenutab galerii direktor Jay Belloli. “Steve näitas nii oma kunstiteoseid kui ka neid loonud putukaid. Näitust külastas tuhandeid inimesi, kes ilmutasid kunstniku ja tema teoste suhtes üles väga suurt huvi.”
Putukatreener filmivõtetel
Kutcheri kiindumus putukatesse pärineb lapsepõlves New Yorgi osariigis Catskilli mägedes veedetud suvevaheaegadest, kui ta kogus jaanimardikaid. Pärast entomoloogia alal magistrikraadi saavutamist õpetas Kutcher 1970. aastatel Long Beachil California osariigi ülikoolis bioloogiat ja näis olevat elu lõpuni teaduskarjäärile pühendunud.
Ent 1976. aastal läbis tema karjäär – võiks öelda, et entomoloogile üsna kohaselt – metamorfoosi, kui endine õppejõud soovitas Kutcherit putukatreeneriks õudusfilmi “Exorcist II” võtetele.
“Neil oli vaja kedagi, kes lavastaks putukalaviini,” ütleb Kutcher, kes oli õnnelik võimaluse üle veeta aega 3000 kõrberitsika seltsis. Kutcher töötas ka näitlejate Linda Blairi ja Richard Burtoniga, keda ta pidi filmimise ajal putukatega n-ö kaunistama.
“Ilmselt olen ainuke inimene, kes on Richard Burtoni kubemest ritsikaid noppinud,” ütleb Kutcher itsitades.
Enda ja Hollywoodi kokkupuuteid meenutades hakkas teadlane arvutama, kui sageli on putukad filmides esinenud. Et arvudest ülevaadet saada, vaatas ta läbi kümneid filme, pidades putukastseenide üle hoolikalt arvet.
“Selgus, et putukad esinevad igas kolmandas filmis,” ütleb ta. “See võib piirduda taldrikule maanduva kärbse või aias lendava liblikaga, aga nad on kohal.”
Et tol ajal oli filmitegijatel tavaks palgata Hollywoodi kuue- või kaheksajalgsete tähtede eest hoolitsema loomatreenereid, mitte putukaspetsialiste, tundis Kutcher otsekohe, et filmides peitub entomoloogi jaoks karjäärivõimalus. Ligikaudu kahesaja filmi, telesarja, reklaami ja muusikavideo filmimise järel mäletavad näitlejad ning reÏissöörid endiselt oma kohtumist Kutcheriga ja tema satikate tiimiga.
“Steve’iga oli suurepärane koos töötada, kuna ta oli oma putukate suhtes nii entusiastlik,” meenutab reÏissöör Tom Holland, kes kasutas putukaid 1993. aastal linastunud trilleri “Juhuots” mitmes stseenis.
“Seal oli stseen, kus Timothy Hutton näeb õudusunenägu ning usub, et tema rind rebeneb pooleks ja prussakad valguvad välja – see oli suurepärane,” meenutab Holland. Prussakastseen lõpetas prügikastis (“Ma pidin selle välja lõikama, sest stuudio nõudis lõpu ümberkirjutamist ja stseeni oli võimatu alles jätta,” meenutab Holland), kuid teised samalaadsed stseenid on muutunud klassikaks. Nii aitas Hutcher joonistada pisikest sinipunast ämblikku steatoda grossa, kes hammustas Toby Maguire’it “Ämblikmehes”. Ning 1990. aastal linastunud asjakohase pealkirjaga filmi “Araknofoobia” tarbeks veetis ta üheksa kuud hiilivate sissetungijate armeed treenides.
“Ta hoidis ämblikke nagu oma lapsi ja elas nende esinemisele kirglikult kaasa,” meenutab filmi peaosatäitja Jeff Daniels. “Tal oli tavaks põrandale heita ja juuksefööni abil ämblikke seinast üles jooksma suunata. Kui võte läbi sai, karjus ta: “Mitte liigutada!” ja asus pisikeste Tupperware’i pütsikutega ringi sebima, püüdes ehmunud ja kõikjal ringisibavaid pruune ämblikke kokku koguda. See oleks olnud koomiline, kui ma ei oleks pidanud tardununa paigal seisma.”
Föönid, isoleerpael, elektrijuhtmed ja keemilised tõrjevahendid on vaid mõned tööriistad, mida Kutcher oma satikate kontrollimiseks kasutab. Ta tunnistab meelsasti, et putukate ja loomade treenimine erinevad nagu öö ja päev. Kui reÏissöör tahab, et putukas lendaks akna poole, paigaldab Kutcher akna taha ereda tule. Ja kui stsenaarium nõuab, et putus minema lendaks ja aknale naaseks, kasutab ta pisikese oheliku abi.
“Ma ei treeni putukat midagi tegema,” ütleb ta, “kasutan lihtsalt oma kogemusi, et leiutada trikk, kuidas tema liikumist kontrollida.”
Kutcher suhtub enda originaalteoste müümisesse tõrjuvalt, kuid ta loodab toota müügieksemplare ja postkaartide komplekti. Praegu kogub ta teoseid rändnäituse tarbeks, mis külastaks loodusloomuuseume üle kogu USA.
“Loodan, et inimesed näevad neid teoseid vaadates, et nii kunstil kui ka teadusel on kaks nägu,” ütleb ta. “Putukad kirjutavad siin ühe lehekülje oma elust, iga maal pakub uut avastust.”
Copyright Washington Post 19.08. 2007
