Kõigepealt laseb kirjanik Ruth Rendell vihmal maa peale voolata. Ja tekitab sellise veeuputuse, mida ei anna küll võrrelda Noa-aegsega, kuid mis on  siiski parasjagu nii suur, et tekitada korralik üleujutus Sussexis asuvates orgudes ja uputada seal asuvad elumajad. Katkematu vihmasadu teeb muret ka peainspektor Wexfordile, kelle kodu ohustab tulvavesi

See mure jääb üsna pea teisele kohale, kuna just tema hakkab uurima, kuhu on kadunud kaks teismelist last – õde ja vend – ning nende järelevaataja. Hüsteeriline ema väidab, et tema lapsed on uppunud, ja lisab taevast langevale vihmale ka oma silmavee. Nii algab Rendelli “Mirabilia” sarjas ilmunud raamat “Lapsukesed metsas”.

Rendell poleks Rendell, kui ta annaks lugejale hõlpsasti aimu, mis tegelikult on juhtunud. Meisterlikult juhib ta eelloos lugeja tähelepanu metsalagendikul toimunud kurjade vaimude väljaajamise riitusele. Ette rutates – selle tegelikku tähendust ja tegelasi lubab kirjanik mõista alles raamatu lõpus.

Vahepeal tuleb lugejal koos peainspektor Wexfordiga toppida nina üsna paljude perede ellu ja mõistagi paneb nii mõnigi avastus õhku ahmima. Hea inimhingede ja käitumispsühholoogia tundjana loob Rendall jahmatava pildi, kuidas näiliselt ühtehoidvas ja naabrite meelest ideaalses peres ei mõista täiuslikkust püüdlevad vanemad oma lapsi ega lapsed oma silmakirjalikke vanemaid.

Huvitava pöörde teeb Rendell oma raamatus siis, kui leitakse nädalavahetuseks lastele järelevaatajaks võetud Joanna Troy surnukeha. Naine, kelle salahimu on üheks loo lahendusvõtmeks.

Kuna tegemist pole üliinimesega, kes ajab jälgi ilmeksimatult nagu parim inglise verekoer, siis tuleb peainspektoril nii mõnegi tegelase valetamismeisterlikkusega silmitsi seista ja tõde päevavalgele tuua. Tuleb kiita Rendelli, kes pole seda sugugi lihtsaks teinud, pigem on ahvatlenud ka lugejat pakkuma oma versioone ja siis ohjad ikkagi enda kätte jätnud – tegelaste teod on etteaimamatud.

Wexfordil tuleb nüüd asuda uurima, kuhu on kadunud või peitu pugenud 15-aastane Giles ja tema 13-aastane õde Sophie. Kui osavalt võib oma lastelaste kaitseks valetada kanepisõltuvuses olev vanaema ja milline roll on temal laste kaotsiminekus, see hoiab üleval lugeja põnevust.

Oleks vaid lugejal kannatlikkust mitte hakata raamatut tagant ettepoole lugema, siis on tagatud lugemisnauding ja kuhjaga järelemõtlemisainest.