Signe Kaljulaid varustab näitlejaid mänguasjadega

Harva mõtleme, millega näitlejad etenduses mängivad.

Nad ju ei seisa lavaservas või kaamera ees teksti ette kandes, vaid liiguvad kujundatud ruumis, söövad õhtust, loevad lehti ja raamatuid, korjavad lilli, kannavad prille, põmmutavad püssi või nuuskavad nina. Esemed, millega nad mängivad, jõuavad lavale tänu rekvisiitorile.

Kes ta selline on? „Rekvisiitori” sõnaseletus kõlab nii: rekvisiitide eest vastutaja, rekvisiit on aga lavastuses kasutatav ese.

ETV kauaaegne rekvisiitor Signe Kaljulaid on praegu ametis kümmekonna saate juures, tema 15-aastasse telemaja tööbiograafiasse kuulub 25 telelavastust, sh „Pehmed ja karvased”, „Saame kokku Tomi juures”, „Õnne 13”, „Mõmmi ja aabits”, „Buratino tegutseb jälle”, „Kreisiraadio” jm, päris kaugesse aega jääb aga töö Draamateatris, kust ta oma hilisemaks ametiks vajaliku koolituse sai.

Palu ja laena

Loomulikult ei mõtle rekvisiitor kõiki vajaminevaid esemeid ise välja, aga pea peab tal küll kogu aeg lõikama. Tema töö algab käsikirjast, joonte allavedamisest sellele, mida kunstnik on stseeni arendamiseks välja mõelnud. Seejärel tuleb vajaminev kraam hankida.

„Mäletan üht vahvat „Kreisiraadio” salvestust Viimsi muuseumis – see, kus nad mängisid pekikuubikute reklaami tegemist. Võrno hoidis põrsast ja panni kaenlas, teises käes oli reket, ütles: „Nüüd me võtame selle reketi,” ja pani sellega põmm! seale vastu kintsu, aga järgmine kaader oli juba see, kus pekitükid on panni peal. Tookord käisin Tallinnast väljas põrsast välja rääkimas, turult otsisin pekki ja tegin need kuubikud valmis. Põrsakese viisime muidugi tagasi, aga ta sai vist küll šoki.

Muud asjad samuti – kas või näitleja prillid, et tüüpi tekitada. Tüpaaži mõtleb välja kunstnik, tookord „Kreisiraadiol” oli  Inga Vares, aga kreisikad ise ka. Ega neil ei olnud ju mingit tekstipaberit. Kondikava oli küll, aga kõik need oma nimed mõtlesid nad ise välja. Või see, kui nad põllul külvasid – kostüümid tõi kostümeerija, mina tõin vilja, mida seal pudistati, ja külimitu – kõik asjad, millega nad mängivad, nad ei seisa ju niisama, ega see ole pantomiim.

Rekvisiit algab ikka sealt, kus on tõelised asjad. On näiteks vaja teha peolauda, siis paned ilusasti lina ja nõud lauale. Kui on mingi ajastutükk, pead teadma, millised nõud siis olid, mitte kasutama mingeid praeguse aja asju. Ja söögid. Praegu on kokk, kes toob ja teeb, aga varem tegid ikka kõik ise – võileivad ja koogid. Kui palju on keedetud kartuleid ja kapsaid, isegi kõrvitsasalatit – mäletan väga hästi, kuidas kodus kõrvitsat kuubikuteks lõikasin!” meenutab staažikas rekvisiitor.

„Rekvisiitori töö on nii hasartne ja vaheldusrikas, et sa lihtsalt elad kogu aeg seda elu, kambavaim sütitab, tegijate vahel tekib peretunne. Kui vahva oli teha „Mõmmi ja aabitsat”, hiljem „Buratinot”, nüüd olen juba kuus aastat „Pehmete ja karvaste” peal. Teha tuleb kõike. Olen „Pehmetele” isegi käsi mänginud, Ingridi ja Ergma omi, vahel mingeid meeste omi, siis lihtsalt hoiad kätt rohkem rusikas,” jutustab Signe.

Räägi ja jookse

„Minu ametis peab olema hea suhtleja, vajaduse korral ka nahaalne, peab olema fantaasiat olukorra lahendamiseks ning tahtmist kõike teha. Ärarääkimisoskust läheb vaja alatasa, näiteks kauplustest asjade laenamisel. Laadastseeni jaoks olen kombinaadist lihakäntsakaid ja vorstikaste saanud. Või on vaja Tomile ja Annile tuua 1984. aasta luulekogusid ja ajakirju, mida raamatukogust välja ei laenutata ja neid saab vaid kohapeal lugeda. Aastaid tagasi oli „Õnnes” vaja püstolit. Mulaaž paistis läbi kaamera halb välja, jooksin lähedal asuvasse politseijaoskonda paluma – toredad poisid olid, kaks neist tuli kaasa, ja pärispüstol jõudis ekraanile,” meenutab kogenud laenaja. „Naeran ikka, et teen tööd lõua ja jalgadega. Ostsin enesele sammulugeja, et saada need kümme tuhat vajaminevat sammu päevas kätte. Vaatasin: mul näitas 21 000, ja need teen ma põhiliselt telemajas,” ütleb ta.

Aga mis roll on rekvisiitoril staatiliste vestlussaadete juures?

„Katan laua, toon kohvid-joogid lauale. „Foorumis” pakun teed või vett. Jah, see pole rekvisiit, pigem teenindus,” naerab Signe. „Aga mul on olnud au teenindada presidenti ja ministreid, nii et see on mu töö juures suur privileeg,” rõõmustab ta.

Signe Kaljulaid

ETV rekvisiitor

Saated:

•• „Pehmed ja karvased”, „Saame kokku Tomi juures”, „Foorum”, „Vabariigi kodanikud”, „Tähelaev”, „Head uudised”

Varasemaid töid:

•• Eurovisioni klipid, 25 telelavastust, sh „Kreisiraadio”, „Õnne 13”, „Mõmmi ja aabits”, „Buratino tegutseb jälle” jm