Signe Kivi: astuksin ka täna kunstiakadeemiasse

 (5)
Signe Kivi: astuksin ka täna kunstiakadeemiasse
Terje Lepp

Kunstiakadeemia rektor Signe Kivi on jõudnud elus tavatult palju – teostada end tekstiilikunstnikuna, olla pikalt poliitikas (sh kultuuriministrina), juhtida akadeemiat ja olla suure pere ema. Ta on ainus kandidaat kunstiakadeemia rektori kohale järgmiseks ametiajaks, mis algab aprillis.

— Millal tundsid, et soovid teostada end laiemalt kui vaid kunstnikuna?

— Tegelikult olen ma mässaja olnud juba varasest noorusest saadik. Kui nägin koolis ülekohut klassikaaslaste suhtes, siis püüdsin sekkuda.

Kunstiinstituudis õppides sattusin hästi kokkuhoidvale kursusele. Me rääkisime kõigest, olime maailmaparandajad ja unistasime elust normaalses ühiskonnas. Tagantjärele pean oluliseks tunnustada seda kooli ja õppejõude, kes lasid meil mõelda teisiti ja olla teistsugused.

— Seega on su rollide mitmekesisus vaadeldav mässuna ootuspärase kunstnikurolli vastu?

— Rollide mitmekesisus on pigem seotud ajaga, kuhu sattusin. Kui minu üllatuseks hakkas mingil hetkel ühiskonnas tõesti midagi olulist juhtuma, siis tundsin vajadust olla osa sellest. Ma teadsin, et pean sekkuma. Mäletan isegi teatavat nördimust, kui mind kohe ei haaratud eri liikumistesse, sest tundsin, et olen end näidanud piisavalt julge, otsustava ja sõnakana. Ma pole kunagi varjanud, et mind huvitab maailm laiemalt.

Mäletan oma esimest pikalt ettevalmistatud ja südamest tulnud avalikku esinemist 1987. aasta kunstnike liidu kongressil. Kirjutasin seda pöördumist terve öö. Mäletan uhkust, kui Ignar Fjuk (arhitekt ja hilisem poliitik – toim) astus pärast ligi ja küsis mu kõne käsikirja avaldamiseks.

— Kuid oled sa analüüsinud – mis ajab sind barrikaadidele? On see sotsiaalne tundlikkus, võimuvajadus või midagi muud?

— Eks kõrvalt vaadates võib minu tegutsemises aimata eri varjundeid. Ise olen alati tundnud vajadust olla inimeste hulgas, kes julgevad otsustada. Ma ei ole tahtnud olla vaid teiste visioonide teostaja.

— Kui põigata paarikümne aasta taha – kas oleksid eales kujutanud end ette sellisena, nagu praegu oled?

— Ennast on raske tagantjärele analüüsida. Ma olen alati soovinud õppida oskust mitte võtta asju liiga südamesse, mitte liiga põdeda. Tean ka, et mul on võime näida mingites olukordades väga enesekindlana ning vaid vähesed teavad, kui palju sel hetkel tegelikult kahtlen.

Kui rääkida muutumisest isiksusena – siis me muutume igal juhul läbi elu. Kindlasti ei ole ma enam seesama ebalev 17-aastane tüdruk, kes oli murelik tuleviku pärast. Kuid midagi taga nutta ka ei tahaks… Usun, et ma ei ole ajaga kalestunud, pigem karastunud.

Üks eluga õpitud oskus on kindlasti võime teha otsuseid väga kriitilistes olukordades. Sel hetkel tuleb toetuda inimestele, kes mõtlevad samamoodi.

— Kuidas võrdleksid Eesti Vabariigi kultuuriministri ja kunstiakadeemia rektori ametit?

— Ma olen selle peale ka ise väga palju mõelnud. Ministrina olin ma meeskonna liige – Eesti Vabariigi valitsuse liige. Kuid samas, kultuuriministrina pidin tundma huvi kõigi valdkondade vastu ja nägema ühise eesmärgina ikkagi elu edendamist Eestis. Ka on kultuuriministeeriumi haldusala ääretult lai: sport, ringhääling, autoriõigused, muinsuskaitse, kaunid kunstid, muusika, film jne. Samas on kultuurivaldkonna sees olnud alati ministrile tohutu surve, sest ootused ja lootused on iga uue ministriga jälle uued.

Lihtne oleks nüüd öelda, et kunstiakadeemia rektori amet on raskem. Püüan lihtsalt anda selles ametis endast parima. Pealegi – see on ju minu kool! Aitab oma võimete tajumine. On palju asju, mida ma ei tea ega oska ega hakka kunagi oskama – ja siis aitab vaid õige meeskonna valik. Pean tundma kõiki inimesi oma ümber väga lähedalt, et neid usaldada. Kui kultuuriministeeriumis ei heida sulle keegi ette, kui kuskil mõni uks kriuksub, siis siin kogu akadeemia tegevusele nii lähedal olles saan vahetult osa ka kõige pisematest probleemidest.

— Mõlemad ametid on ju tohutult stressirohked. Mis aitab üle elada kõige hullemad hetked?

— Minu jaoks on ääretult oluline olla õiglane, mitte teha ülekohut. Ning näha eesmärki, mille poole püüelda. Päris suurest ebaõnnestumisest ja stressist aitab välja tulla vaid aeg.

— Samuti on sul kindlasti hetki, kui eesmärk hägustub? Kui on tunne, et sai siiski tehtud vale otsus?

Loe veel

— Ma pean oluliseks vabandada, kui olen teinud vea. Mind on alati hämmastanud, kui keegi ütleb elule tagasi vaadates, et ta ei ole kunagi teinud midagi sellist, mida kahetseb. Ma tunnistan, et ma olen olnud nõrk. Niipalju, kui nõrkus on inimlik.

Ma ei karda küsida nõu. Isegi, kui ma lõpuks toimin risti vastupidi – minu jaoks on oluline asjad läbi mängida, näha eri vaatenurki. Vajan alati inimesi enda ümber.

On olnud raskeid hetki ja tõesti suuri tagasilööke. Siis püüan olla enda vastu võimalikult aus ja mõelda sellele, mis valesti tehtud. Aga midagi pole teha, peab olema ka sügaval augus, et hakata taas ülespoole ronima.

— Kui oluliseks pead loovust, emotsionaalset intelligentsust ja teisi pehmeid väärtusi sellistes korrastatud hierarhiates nagu ülikool või ministeerium? On sind nende väärtuste pärast alahinnatud?

— Võrreldes Euroopa kolleegidega oli naine – ja veel küllaltki noor – minu positsioonis midagi väga erilist. Selles mõttes on Eestis olnud eneseteostuse võimalused väga avarad.

Kuid mis seal salata – püüan end alati ümbritseda inimestega, kes on samuti avatud, siirad ja hea huumorisoonega. Kusjuures viimane omadus on eriti oluline – lahendada nii mõnigi raske olukord kas või iseenda üle naerdes. Eelistan sellist lähenemist võib-olla väga erudeeritud, kuid külmale ja kõrgile suhtlemisele.

Arvan, et olen piisavalt aval ja uudishimulik, et tajuda õhku rippuma jäänud küsimusi. Ning sel juhul eelistan need olukorrad otsekoheselt lahendada.

Rääkides vanusest, soost või muudest erisustest – selles suhtes olen tõeline liberaal. Mulle meeldib ümbritseda end võimalikult erinevate inimestega, see rikastab meeskonda. Et oleks kogemusi ja ettevaatlikkust ning samal ajal ka hullumeelset tormakust ja mässumeelsust. Et oleks mehi ja naisi, noori ja vanu ja keskmisi... Sellise meeskonna juhtimine ei ole alati kerge, kuid tean, et sellises sünergias sündinud otsused on küpsemad ja mitmeplaanilisemad.

— Kuidas vaatad täna tagasi oma poliitikukarjäärile? Kui palju on see sind muutnud?

— Kindlasti olen sellest kogemusest õppinud, see on mulle kasuks tulnud. On tekkinud oma arvamuse kriitiline taju ja olen õppinud usaldama intuitsiooni, kõhutunnet. Lähedane sõber Eve Kask on aastaid tagasi väljendanud heameelt selle üle, et poliitikas olemine ei ole mind väga palju muutnud. Võtsin seda suure komplimendina.

— Kas nii palju energiat võtvate ametipostide nagu rektor või minister kõrval on võimalik süveneda loomingusse?

— See on võimalik, kuid ei ole kerge. Eriti minusugusel hullul, kel peavad kõik asjad olema korras ja toad ja aed üle käidud – et oleks puhtad perspektiivid. Alles siis saan tööle hakata. Minu suurimad loomingulised ambitsioonid on praegu seotud akadeemia ja üliõpilastega.

— Milline on sinu missioon rektorina?

— Et inimestes Eestist ja mujalt säiliks soov tulla õppima kunstiakadeemiasse. Ning kui see soov on – et sel teel oleks võimalikult vähe takistusi. Et siin koolis oleks õhkkond ja õppejõud, mida ja keda oleks põhjust hiljem loometeel tänuga meenutada.

— Kui kohtad elus kultuurivaenulikkust ja võhiklikkust, kuidas reageerid? Millised relvad haarad?

— Hiljuti märkasin kesklinna prügikastidel reklaame sõnumiga „Kultuur on rikkus”. Selle sõnumi eesmärk on selge, aga kohavalik iseloomustab veidi meie ühiskonna suhtumist. Ma ei tea, kas see on olnud ka reklaamijate eesmärk, aga paneb ju mõtlema... Kuid siiski tundub mulle, et kultuuri positsioon ühiskonnas on paranenud… Või on see minu soovmõtlemine?

Samuti sõltub kultuuri maine ka meist, kultuuriloojatest. Vabadus, väärikus, vastutus ja missioonitunne peaksid olema need, mis hoiaksid meid alla andmast.

Kultuuriministeeriumi eelarves moodustab kunstide osa väga väikese protsendi – nii on see aastaid olnud ja küllap on kahjuks ka edaspidi, sest kujunenud vahekorda on võimatu murda.

Mulle tundub, et riiklikul tasandil tuleb kultuur mängu ikka pigem siis, kui midagi on vaja tõestada, kui otsustajatel on vaja end paremas valguses näidata. Mul on kahju, et mõned olulised kultuuripoliitilised algatused sumbuvad sohu. Kas või seesama n-ö protsendiseadus, mis võimaldaks rahastada eesti kunsti soetamist avalikku ruumi. Olin päris jahmunud, kui selle projekti tutvustamisel näitas online-küsitlus, et 65% inimestest pigem ei sooviks sellise idee teostumist.

— See on tähendusrikas protsent, mis näitab kultuuri mainet üldsuse silmis. Kui arenenud ühiskondades on rumaluse demonstreerimine pigem piinlik ja tabu, siis meil tundub see olevat tihti uhkuse asi…

— Jah, tuleb meelde üks aastatetagune lugu. President Lennart Meri avas Pariisis eesti kunsti suurejoonelise näituse ja sinna oli kutsutud palju kultuuri- ja äriinimesi kodumaalt. Õhtusöögilauas hakkas tuntud ja lugupeetud ehitusettevõtja minu kallal näägutama, et „milleks meile seda kallist ja kole suurt kunstimuuseumit ikka vaja on”. Kõigil oli piinlik, aga kõik olid vait. Tõstsin pokaali ja palusin sõna tervituseks. Ütlesin, et kui muuseum pidulikult avatakse ja ärimees saab sinna kutse (aga selles, et teda kutsutakse, olin ma kindel), et ta siis ei tuleks. Et ta oleks ka siis sama aus ja sirgjooneline. Ta ei tulnud. Nüüd saame juba päris kenasti läbi.

— Millised on suurimad ohvrid, mida oled pidanud tooma?

— Seda on raske öelda. Ma ei ole ju elus tegelikult mitte midagi vastumeelselt teinud, kõik on olnud minu enda vabad valikud. Näiteks laste kõrvalt ei ole mul küll jäänud siin elus midagi teostamata – ei kunstnikuna, ei inimesena.

— Kuidas see siiski võimalik on? Sinu kohta energia jäävuse seadus ei kehtigi?

— Olen lõpuks küll aru saanud, et ega elu edenedes enam jõudu juurde ei tule. Seepärast soovitan, et kui vähegi tahad midagi noorena ette võta – siis tee seda kohe! Tunde on meil päevas kõigil ühepalju.

— Mis tegi sind viimati tõeliselt õnnelikuks?

— See oli juba pea aasta tagasi, kui ma olin tõeliselt õnnelik, sest meie perre sündis neljas lapselaps – minu vanem poeg Juhan sai tütre isaks! Siia oleks nagu kohatu midagi kõrvale panna…

Muidugi olin liigutatud, kui sain teada, et mind on seatud rektorikandidaadiks uueks ametiajaks. See on väga suur vastutus ja väljakutse, kuid see on ka hinnang minu tööle viimase nelja aasta jooksul.

— Millised oleks su peaeesmärgid uuel ametiajal? Eelkõige uus maja?

— Tegelikult peaks täna rääkima palju enam sellest, mis hakkab toimuma uue maja sees. Uus maja pole veel valmis ja selle kerkimise eel tuleb läbida veel mitmeid kadalippe. Uue maja kontseptsiooni saamislugu on ikkagi tohutu koostöö ja tegelikult ka väga paljude otsustajate meele muutmise vili. Ei olnud just palju neid poliitikuid, kes seda suurejoonelist ideed oleksid kohe algusest peale uskunud.

Protsessi on keeruliseks teinud just see, et ühiskond ei ole alati kursis sellega, mis toimub meie maja sees – kes on ikkagi need ligi 1200 tudengit, kes õpivad kunstiakadeemias ja mida nad teevad, mis kasu kvaliteetse kunstiharidusega disainer ja kunstnik ja arhitekt ja kunstiajaloolane ja restauraator Eesti ühiskonnale toob. Tundub, et neid seoseid ei osata ikka veel paraku luua, kuid püüame ise paremini selgitada, et need seosed tekiks.

Kõige suurem eesmärk rektorina on säilitada see eriline ja iseseisev positsioon ülikoolide hulgas, olukorras, kus konkurents on ääretult tihe. Eesti ülikoolid ei konkureeri omavahel. Nüüd oleme osa globaalsest kõrgharidusturust ja iga tulevane üliõpilane valib, kus ja millises ülikoolis ta oma haridusteed alustab või jätkab.

Meie kooli suurim väärtus on professorid, kellel on oma õpilastega unikaalselt lähedane kontakt. Pean ääretult oluliseks, et kõik meie õppejõud on rahvusvahelisel tasemel tipptegijad. Toon vaid ühe näite. Kui lugeda kokku need eesti kunstnikud, kes on osalenud Venezia biennaalil – siis KÕIK need inimesed on meil õpetanud või õpetavad. Nimeta veel üks kunstiülikool, mis saaks öelda sama!

— Millal toimub kunstiakadeemia uue maja avaaktus?

— Loodetavasti 2012. aasta sügisel, kuid kuupäeva ei oska veel ennustada.

— Viimased kümmekond aastat on Eesti haridussüsteem loksunud pidevates muutuste tuultes. Kui palju on selles välismaiste süsteemide ülevõtmist, muutust muutuse enda pärast?

— Mina ei ole sellega päris nõus. Kui mõelda, miks seda protsessi alustati, siis ikka üliõpilaste endi pärast. Et kiirendada nende võimalusi saada konkurentsivõimelist haridust ning täiendada ja mitmekesistada oma haridusteed Euroopa ülikoolides.

Samas näen ma probleeme, mis tekkisid üleminekul sujuvalt viieaastaselt õppelt 3+2-süsteemile. Neid on päris palju ja see võtab aega, et uuega leppida. Tegime ka ise seejuures vea, et hakkasime uut süsteemi kahes väga eraldi osas nägema ja rõhutama. Kõrgharidus selle sõna parimas tähenduses on ju ikkagi magistrikraad.

— Kui õigustatud on hirm, et kõrghariduse sisu hakkab üha enam varjutama ülikooli kõrvaltegevus – bürokraatiast turunduseni, kinnisvaraarendusest reklaamini?

— Kindlasti on bürokraatiat palju: üleminekuhindamised, akrediteerimised, projektid, taotlused, aruanded... See on tohutu koormus, eriti suhteliselt väikesele ülikoolile, kus tugistruktuurid ei saa olla väga suured ja iga uus ülesanne on lisakoormus õppekava juhile – professorile. Samas on see ka meie institutsionaalse suutlikkuse või suutmatuse näide.

Ilma professionaalse turundusstrateegiata on pea võimatu olla akadeemiliselt nähtav. Sama oluline on sidusus ettevõtluse, organisatsioonide ja kohalike omavalitsustega. Selleks on vaja õppetööd toetavat motiveeritud tugistruktuuri ja pühendunud inimesi.

— Millisena tajud inimese ja süsteemi suhet?

— Alati on midagi tõsiselt viltu, kui tundub, et süsteem hakkab inimest sööma. Kuid sedasama süsteemi saavad paradoksaalsel kombel parandada vaid inimesed ise.

— Miks on kunstiakadeemia õppejõudude kohtadele nii väike konkurss?

— Mitte kõik andekad loojad pole head õpetajad. Usun, et paljud tunnetavad seda ka ise väga hästi. Pedagoogilist tööd ei ole võimalik teha siis, kui sa seda ei armasta, kui õpetamine võtab sinult ära, kuid ei anna juurde. Oma õppejõukogemusele toetudes võin kinnitada, et isegi kohutavalt väsinuna saan ma oma üliõpilastelt tohutu annuse energiat. Nende tööd, jagatud mõtted ja kõhklused – see on nii põnev! Tõenäoliselt on asi ka selles, et minu ema oli väga armastatud eesti keele õpetaja. Mäletan, kuidas tema õpilased käisid meil kodus, et koos luuletada – ju on ka see jätnud minusse positiivse emotsiooni.

Teine külg on kahtlemata see, et me ei saa õppejõudude palganumbritega väga hiilata. Oleme püüdnud seda viimastel aastatel parandada, kuid Euroopa kolleegidest oleme endiselt kõvasti maas. Sellises olukorras eelistavad kindlasti paljud võimalikud õpetajad sõltumatust, mis kaasneb vaid oma loominguga tegelemisega.

Meie koolis on ka erandeid – alati on olnud palju konkurente maali ja joonistuse eriala õpetajaks.

— Möödunud nädalal Saksamaal käies sattusin üliõpilasmässu tunnistajaks. Rahutust on kogu Kesk-Euroopa tudengite seas, protestitakse ülikoolide ülereglementeerituse, üleadministreerituse ja Bologna deklaratsiooni põhimõtete vastu. Millise tundega jälgite neid liikumisi?

— Kui noor inimene ei mässa ja triivib vaid vooluga kaasa, siis on midagi paigast ära. Kuid usun, et need ei ole vaid vastuhakud vastuhaku pärast – ses mässus on midagi, mida poliitikutel ja otsustajatel tasuks tähele panna.

— Mille poolest erineb kunstiakadeemia teistest maailma kunstikõrgkoolidest?

— Meie koolis antakse kunsti kõrgharidust väga laial erialade skaalal ning kolmel tasemel (bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõpe). See on väga harukordne, sest paljud maailma kunstiülikoolid on osa teistest ülikoolidest.

Ka asjaolu, et meie koolis on otsustamine alati väga lähedal ja õpe paljuski individuaalne – see on suur luksus. Kunstiakadeemias on võimalik vahetult osa saada pühendunud professorite – oma eriala maailmaklassi tegijate – mõttemaailmast.

Lisaks on meil segane ja põnev aeg. Ma ei tea mitte ühtegi kõrgkooli, mis oleks midagi sarnast läbi teinud nagu meie – kolimine seitsmesse hoonesse üle linna ja uue maja ehitus.

Kui ma oleksin täna keskkoolilõpetaja, siis arvan, et astuksin ikka kunstiakadeemiasse. Iseasi, kas just täpselt ja ainult sellele erialale (Signe Kivi on lõpetanud tekstiilikunsti – toim).

— Kuid too palun välja ka kunstiakadeemia nõrkused.

— See on asi, mida ma avalikult kindlasti ei tee.

— Kus on SINU KOHT? Salajane paik, millest unistad mõnikord koosolekul või kolleegiumil, mis kestab viiendat tundi…

— Minu jaoks on tähtsaim teadmine, et mul on koht lähedaste inimeste südames. Meie maakodu Lahemaal annab meeletult jõudu. Seal suitsusaunas on tunne, et olengi paradiisis.

— Soovi palun midagi kunstiakadeemiale 95. sünnipäevaks!

— Õnne!

Kes ta on?

Signe Kivi

1957 sündinud Tallinnas

•• 1984 lõpetanud Eesti riikliku kunstiinstituudi (praegu Eesti kunstiakadeemia), tekstiili eriala

•• 1980-1985 ettevõtte Kodu kunstnik

•• 1985-1991 Arsi kunstnik

•• alates 1988 Eesti kunstiakadeemia õppejõud

•• 1995-1998 Eesti kunstnike liidu asepresident

•• 1997-2000 Eesti kunsti­akadeemia tekstiiliosakonna professor

•• 1998-1999 Eesti kunstnike liidu president

•• 1999-2002 Eesti Vabariigi kultuuriminister

•• 2003-2005 riigikogu liige

•• 2005 Eesti kunstiakadeemia rektor

Riiklikud autasud

•• 2008 autasustatud Belgia kuningriigi Krooni Ordeni Komandöri aumärgiga

•• 2006 autasustatud Portugali Vabariigi Komandöriristi ordeniga

•• 2004 autasustatud Eesti vabariigi Valgetähe V klassi ordeniga

2001 autasustatud Soome Lõvi Rüütelkonna Suurristi ordeniga

Erialased tunnustused

•• 2008 II koht Eesti paviljoni esindamise konkursil Venezia XI arhitektuuribiennaalil (koostöös Eve Kase ja Andrus Kõresaarega)

•• 2008 valitud kavand Eesti Rahva Muuseumi 100. aastapäevale pühendatud vaibakonkursil

•• 1998 Tallinna rahvusvaheline rakenduskunstitriennaal. Preemia

•• 1991 Eesti Vabariigi kultuuri­stipendium

•• 1991 Baltimaade noorte tarbekunstitriennaal. Preemia

•• 1987 Eesti kunstnike liidu noortekoondise aastapreemia

•• 1984 Baltimaade noorte tarbekunstitriennaal. Diplom

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare