Sigurður Örn Brynjolfsson – kahe koduga mees

Is­land­la­sest graafik-disainer ja ani­maa­tor Si­gurður Örn Bryn­jolfs­son on nautinud vii­ma­sed seit­se aas­tat pro­vint­siidülli oma Haapsalu ko­dus. Kui­das paistab sünni­maa krahh ohu­tust kau­gu­sest?

17 aas­ta eest toi­mu­nud Kal­ju Ki­vi 40. sünnip­äe­val koh­tus moe­kunst­nik Lii­via Leškin sar­mi­ka is­lan­di ani­maa­to­ri Si­gurður Örn Bryn­jolfs­so­ni­ga (vas­tu tul­les ees­ti lu­ge­jai­le edas­pi­di Sig­gi). Pä­rast paa­riaas­tast pen­del­da­mist Ees­ti ja muu maail­ma va­het ot­sus­tas kos­mo­po­liit­ne is­land­la­ne jää­da Lii­via juur­de Tal­lin­na. Kui 1997. aas­tal ta­gas­ta­ti Lii­via­le Haap­sa­lus te­ma ema ma­ja, siis ot­sus­ta­sid nad va­li­da lõpp­jaa­maks just sel­le ko­ha. Tee­kond Haap­sal­lu on pa­lis­ta­tud rau­ge­te Ees­ti maas­ti­ke­ga, val­ge­te loo­dus­pil­ti­de­ga, mis tä­nu ka­si­na­le val­gu­se­le mõju­vad pi­gem he­le­hal­li­de­na. Talvine kuu­rort­lin­na­ke ise tun­dub sa­ma moo­di vaik­ne, veet­le­valt dep­res­siiv­ne ja aeg­la­ne. Na­gu ütleb meid vas­tu võttev Lii­via – Haap­sa­lu on oma­moo­di maail­ma lõpp, siit eda­si po­le ku­hu­gi mu­ja­le min­na kui mer­re. Eesti augustiputšist 1991. aas­tal toi­mus Is­lan­dil ani­maa­to­ri­te fil­mi­fes­ti­val Nor­dic Light­s. Oli au­gus­ti lõpp.

Sig­gi koos kol­lee­gi­de­ga oo­tas sa­mal hom­mi­kul, kui mee­dia näi­tas Bal­ti­maa­des­se si­se­ne­vaid Ve­ne tan­ke, Reyk­ja­víki len­nu­jaa­mas eest­la­si – tead­ma­tu­ses, kas fil­mi­me­hed üld­se jõua­vad ko­ha­le või mit­te. Me­hed siis­ki jõud­sid, kuid ei ol­nud enam kind­lad, kas saa­vad ku­na­gi ko­ju ta­ga­si. Nüüd on see is­lan­di mees oma ko­du hoo­pis siin leid­nud. Hoo­li­ma­ta ema häm­mel­du­sest: „Mi­da sa seal Ve­ne­maal te­ha ta­had?” Kuid koostöö Nu­ku­fil­mi­ga ja Lii­via kas­va­ta­sid ta üha enam sel­le veid­ra maa külge kin­ni. Okupatsiooni-kompleks Suu­ri­ma eri­ne­vu­se­na eest­la­se ja is­land­la­se va­hel ta­jub Sig­gi lõ-het, mil­le suu­tis inim­loo­mus­se raiu­da 50 aas­tat oku­pat­sioo­ni: „Ja va­ba­ne­mi­ne sel­lest ajas teid nii pöör­des­se, et ühtäk­ki taht­si­te mõne aas­ta­ga jä­re­le te­ha ab­so­luut­selt kõike, mi­da tei­sed olid tei­nud 50 aas­ta jook­sul. Te ise­gi taht­si­te kor­ra­ta teis­te vi­gu.

Õn­neks on see komp­leks koos uue põlv­kon­na­ga ära ka­du­mas.” Eestlaste privaatsusest Ka Lee­dus ja Lä­tis pi­ke­malt pea­tu­nud Sig­git häm­mas­tas esial­gu kol­me Bal­ti­maa eri­ne­vus: „Võrrel­des uh­ke aja­loo­li­se taus­ta­ga Lee­du­ga on Ees­ti ol­nud väi­ke põhja­maa kus­kil pii­ria­lal. Siin­sed me­hed tun­du­vad vä­ga soom­las­te moo­di, kuid vii­ma­sed on veel­gi tõsi­se­mad. Nai­sed on Ees­tis tu­ge­vad. Ja te os­ka­te ini­me­si üksi jät­ta, pri­vaat­sus on eest­las­te­le tões­ti olu­li­ne. See on okei – ise­gi meil on mit­meid sõpru, kes on meid kümneid kor­di külas­ta­nud ja po­le ea­les en­da­le külla kut­su­nud.” Islandi majandusest Sig­gi näeb is­land­la­se ja eest­la­se sar­na­sust es­ma­pil­gul väik­su­ses, mis on jät­nud jäl­je meie men­taal­su­ses­se. Meil mõle­mal on komp­leks, mis sun­nib ala­ti ole­ma igal alal pa­rim. „Is­lan­di prae­gu­se kok­ku­kuk­ku­mi­se mär­gid olid õhus ilm­sed ju­ba kuue aas­ta eest. Me oli­me edu­kai­mad, me oli­me rik­kai­mad, me oli­me tar­gi­mad – kuid sa­mal ajal oli­me väi­ke riik kus­kil At­lan­di oo­kea­nis. Ko­gu ma­jan­du­se edu­lu­gu sündis lae­nu­de ar­velt. Ühest pan­gast lae­na­ti ra­ha, et os­ta ära tei­ne pank. Tei­sest lae­na­ti, et os­ta ära kol­mas. Kas sa ku­ju­tad se­da ab­sur­di et­te?! Nõnda tek­kis oma­moo­di sur­nud ring.

Neistsa­ma­dest pan­ka­dest ha­ka­ti lae­na­ma ra­ha, et os­ta kok­ku fir­ma­sid üle maail­ma. Ku­ju­ta et­te olu­kor­da, kus kol­me suu­ri­ma pan­ga käi­ve üle­tas 12-kord­selt rii­gi ee­lar­ve! Ning sa­mal ajal oli see väi­ke riik vas­tu­tav ka nen­de pan­ka­de eest.” Kõrval, põran­dal Sig­gi ja Lii­via seits­meaas­tast poe­ga Tin­dur-Hu­got (Tin­dur tä­hen­dab is­lan­di kee­les mäe­tip­pu) män­gi­mas nä­hes te­kib uitmõte – see oleks um­bes na­gu lap­sed peaks hak­ka­ma oma va­ne­maid ülal pi­da­ma. Islandi imagost Eest­la­sed on ala­ti Is­lan­dit ar­mas­ta­nud. Nen­de väik­sus, jul­gus, eri­li­sus, ilu ja mui­du­gi ka fakt, et Is­land oli esi­me­ne, kes tun­nis­tas Ees­ti taa­si­se­seis­vu­mist – kõik see kok­ku on Is­lan­di tei­nud kui­da­gi arm­saks. Kuid komp­li­men­ti­de ütle­mi­ses jää­me me mui­du­gi lee­du­las­te­le al­la, seal on 1990. aas­ta­te al­gu­ses ko­hel­dud Sig­git lau­sa kui mõnd su­per­kan­ge­last. „Mul oli näi­tu­se ava­mi­ne, kus üks va­na kunst­nik et­les ise vär­sis­ta­tud poee­mi mi­nust ja Is­lan­dist. Kui mul­le se­da tõlki­ma ha­ka­ti – siis mõtle­sin küll, et mil­lest jutt! Ja pi­din pi­sa­raid pühki­ma. Eest­las­te ja­he ja prag­maa­ti­li­ne meel ei lu­ba sel­li­seid Ïes­te.” Ise­gi vii­ma­ne krahh on Is­lan­di ar­mas­tusväär­sust Ees­tis ka­han­da­nud vaid üksi­ku­te fi­nants-mah­hi­naa­to­ri­te sil­mis.

Kui­gi Lää­ne-Eu­roo­pas – Hol­lan­dis, Sak­sa­maal, Suurb­ri­tan­nias – ol­lak­se is­land­las­te pea­le pä­ris vi­ha­sed. Is­lan­di pan­gakontodelt, mil­le hüüdlau­se on ol­nud „I­ce sa­fe” (ee jää­kin­del), kao­ta­tud mil­jar­did eu­rod on ing­las­te kar­vad nii tur­ri aja­nud, et is­land­la­si ko­hel­dak­se kui ter­ro­ris­te. Islandi kriisist Usal­du­se ehi­ta­mi­ne nõuab ae­ga, kuid sel­le kao­ta­mi­ne võib toi­mu­da ühe sil­ma­pil­gu­ga: „Is­land on prae­gu ik­ka tõeli­ses krii­sis. See ei ole võrrel­dav Ees­tis toi­mu­va­ga – olen õnne­lik, et juh­tu­sin sel­li­sel ajal siin ela­ma. Kui olen vii­mas­el kuuel-seits­mel aas­tal Is­lan­dil käi­nud, siis olen ta­ju­nud sel­gelt seal­seid muu­tu­si: kõik on ol­nud lii­ga ilus, lii­ga õnne­lik – mul­le ei tun­du­nud see õige. Ärk­sa­mad ta­ju­sid am­mu ohusig­naa­le ja sel­lest rää­gi­ti, kuid see ei muut­nud meel­sust.” Islandi edumüüdist Is­lan­di uu­dis­te­ga on Sig­gi in­ter­ne­ti va­hen­du­sel tih­ti pa­re­mi­ni kur­sis kui ko­du­sed: „Mul ise­gi õnnes­tub neid mõni­kord värs­ke­te uu­dis­te­ga eh­ma­ta­da. Õn­neks ei kao­ta­nud mu pe­re sel­le krii­si­ga kui­gi pal­ju, sest nad ei oma­nud pal­ju. Kuid üldi­selt olid is­land­la­sed läi­nud ik­ka pä­ris hul­luks – nad ost­sid lae­nu­ra­ha­ga mas­si­li­selt kõige kal­li­maid Jee­pe ja Porsc­he­sid. Ku­ju­ta et­te – os­ta lae­nu­ra­ha eest au­to, mil­le väär­tus ju vaid lan­geb!

Ning see­juu­res ol­di uh­ked, et väi­ke­ses Reyk­ja­víkis on roh­kem sel­li­seid au­to­sid kui Lon­do­nis või Os­los. Mul­le tun­dus sel­li­ne to­ret­se­mi­ne eba­mu­gav.” Koomiksitest Ai­tab ma­jan­du­sest, lä­he­me tei­se kor­ru­se atel­jees­se, kus Sig­gi joo­nis­tab iga päev koo­mik­seid, mil­le tee­mad on jul­gelt sot­siaal­sed: Is­lan­di olu­kor­rast ku­ni klii­ma­ soo­je­ne­mi­se­ni (vaa­ta li­saks: www.puand­pa.com). Kõik on sea­tud süstee­mi: sa­jad pil­di­ri­bad eri te­ge­las­te­ga lao­tud kiirk­öit­ja­te va­he­le; map­pi­des on loo­ming pe­rioo­dist, kui Sig­gi oli õppejõud Is­lan­di kuns­tia­ka­dee­mias. Aastal 2003 ilmumist alustanud koomiksi tegevuspaik on Taevas, peategelased Pu ja Pa on inglid. Kõrvalosades astuvad teiste hulgas üles püha Peetrus, peaingel Miikael, väike saatan Tikk ja isegi Mohammed. Kõigest, kõigest Me rää­gi­me veel kuns­ti ja soot­siu­mi suh­test („Ma usun, et ko­gu kunst on min­gil mää­ral po­lii­ti­li­ne. Sa ei saa ju luua väl­jas­pool ühis­kon­da.”). Koo­mik­si­test („Püüdsin al­gu­ses ka Ees­ti aja­leh­te­de­le oma koo­mik­seid saa­ta, kuid lõpuks oli hu­vi­ta­tud vaid Lää­ne Elu.”). Usust („Ma tões­ti vi­has­ta­sin, kui oli see Taa­ni ka­ri­ka­tuu­ri­de skan­daal, see jul­gus­tas mind ka mus­li­mi-tee­ma­del ka­ri­ka­tuu­re loo­ma.”). Klii­ma­muu­tu­sest („Meil Is­lan­dil on vä­he­malt mäed, ku­hu vee­ta­se­me tõusu eest pa­ge­da, kuid Ees­ti on ju nii la­me!”).

Glo­baal­sest tar­bi­missüstee­mist („Ku­ju­ta et­te, kui ko­gu Hii­na ja In­dia hak­kak­sid ka järs­ku tua­lett­pa­be­rit ka­su­ta­ma! Siis oleks met­sa­del ots peal.”). Epiloog Lõppsõnaks saan Sig­gilt meili: „Ma pean end vä­ga õnne­li­kuks me­heks, sest mul on kaks elu. Me ela­sin mõnu­sat elu Is­lan­dil – sain seal ha­ri­du­se, töö­ta­sin, abiel­lu­sin ja sain kolm last. Ku­ni koh­ta­sin Lii­viat, mis an­dis mul­le võima­lu­se alus­ta­da elu ühes vä­ga veid­ras ja eri­ne­vas pai­gas. Kui ma Is­lan­dilt lah­ku­ma hak­ka­sin, imes­ta­sid sõbrad, kui­das ma suu­dan jät­ta ma­ha oma suu­re ma­ja. Ma vas­ta­sin: kui sa suu­dad lei­da teist kor­da elus ini­me­se, ke­da tõeli­selt ar­mas­tad, siis ei saa üks­ki ma­ja sind pi­dur­da­da. Ja näe – nüüd mul on ise­gi suu­rem ma­ja kui va­rem! Olen ela­nud Ees­tis 18 vä­ga ilu­sat aas­tat. Veel üks asi. Kui ma lä­hen siit Is­lan­di­le, siis rää­gin ko­ju mi­ne­mi­sest. Kui ma tu­len Is­lan­dilt Ees­tis­se, siis rää­gin ko­ju mi­ne­mi­sest... On tõeli­ne õnn kut­su­da ko­duks kaht pai­ka maail­mas.”

Bryn­jolfs­son

Sündinud: 19. septembril 1947 Reykjavíkis. Õppinud: Icelandic Collage of Art and Craftsis (ICAC) ja Academie van Beeldende Kunstis Rotterdamis Hollandis.

•• Siggi on töötanud graafilise disaineri, illustraatori, koomiksi-kunstniku, animaatori ja anima-filmide reÏissöörina. 1992-1993 töötas ta õppejõu ja kateedrijuhatajana ICAC-s.

Koomiks Pu ja Pa

•• Pu ja Pa said esimese ekraanisära aastal 1994, kui nad seiklesid Nukufilmiga koostöös tehtud nukufilmide seerias. Pu ja Pa on väikseimad inglid taevas ning nende tegemised koomiksis algasid aastal 2003. Nende tegemisi on kajastanud nii Islandi suur ajaleht Frettabladid kui ka Eesti häälekandja Lääne Elu. Tegelaste hulgas on püha Peetrus, peaingel Miikael, väike saatan Tikk (ta lihtsalt sattus eksikombel taevasse) ja isegi Mohammed.