Hollywood on USA läänerannikul asuva Los Angelese eeslinn, mis pikka aega on olnud üks maailma filmitootmise keskusi ja maitselageduse sünonüüm ning mille tunnusjooneks on lömitamine raha ees. Nimi on eesti keelde tõlgituna Iileksimets, iileks aga seesama, mis astelpõõsas, ja astelpõõsast ütleb ENE 1. trüki 1. köide: "dekoratiivsed, enamasti igihaljad puud ja põõsad".
Nüüd on see Illeksimets tunginud otse Tallinna südamesse, sinna, kus ENSV ajal oli kahesaaliline kinoteater Sõprus.
Eesti Päevalehe lisa Magasin kirjutab (27.4.): "Hollywood moodustab kummalise kontrasti stalinlikust ehistuskunstist ja ameerikalikust lõbukeskusest. Ameerikalik on ka töö klubiliikmetega - pea iga nädal postiga koju laekuvad kutsed, programm, hinnasoodustused, kaks õlut ühe hinnaga jne. See meelitab - nagu ka megaesinejad."
Kõige rohkem meeldib mulle tsitaadi viimane sõna. Kuigi mina oleksin selle asendanud "gigakaloriga". Siis oleks veelgi totakam olnud: "See meelitab - nagu ka gigakalorid."
Hollywood on kindlasti Kultuur.
Enamgi - Hollywood on ka spetsiifiline Kultuursus. Selle keskpunkt on cowboy, eesti keeli lehmapoiss. Seda Kultuuri kandvad lehmapoisid olid ametnikud, kes ratsutades pidid karjatama hiigelsuuri lehmakarju, esmajoones USA lääneosas (kus asub ka päris-Hollywood).
Eesti NSV ametinimetuste eestikeelses nomenklatuuris oleks lehmapoisi vasteks tõenäoliselt olnud "loomakasvataja", võib olla ka "zootehnik", mõnikord aga lihtsalt= "lüpsja-karjatalitaja".
Eestlastele on lehmapoisi-vaimsus tegelikult ammust aega omane (eestlased on Euroopa cowboyd?). Kirjutas ju August Alle juba 1916. aastal oma kuulsas "Eesti pastoraalis": "Karjalaps vaeseke kuhja all kükitab,/kaelani märg, külm kallale tükib." Jne./
On ju igati loogiline, et lehmapoisi-mentaliteedi rituaal-füsioloogiliseks väljundiks sai "mäletsemine" kui niisugune. Kerge on kujutleda väsinud lehmapoissi hämarduvas preerias kaksiratsa hobuse seljas - püstol pepu peal - mõtlikult silmitsemas mäletsevaid veiseid. Sealt siis see spetsiifiline vaimsus, sealt ka Hollywoodi Kultuur, sealt Ideegi. Pean siinkohal silmas närimiskummi kui Ideed, nätsu kui Kontseptsiooni, mäletsemist kui Karjakasvatuslikku Eluviisi. See kõik on nüüd Eestiski.
Meie trammid ja töökojad on täis pidevalt liikuva, ent siiski alati suletud suuga kaasmaalasi. Eestlane on hakanud mõtisklema ...preerias hämardub, lehmad on kõik alles ja lüpstud, kaugelt hüüatab üks indiaanlane nii kutsuvalt "Huh!"...
Eesti geopoliitiline reaalsus on siiski karm. Mäletseb see eestlane, mis ta mäletseb, nätsutab, mis ta nätsutab, aga kõik Tallinna avalikud kohad on ikkagi sihvkakoori täis. Sihvkakoori täissülitatud Hollywood - see kõlab isegi uhkelt! Jah. Idanaabri põllumehed ei maga.
Reklaami vastu ei saa
Aga nad ei saa Eesti Reklaami vastu. Reklaam on Hollywoodi Kultuuri vundament ja Tallinna Reklaamiülikooli (praegune Peda) idee kannab oma esimesi vilju. Tuleviku-Eesti kõige paremini tasustatav amet on kindlasti copy-writer (reklaamitekstide kirjutaja).
Aprillikuise kohaliku kreatiivsuse tipp oli aga Tallinna reklaamikarkasse kantud plakat "Kammi Sassi". See reklaamis punase (kommunistliku? võib-olla mingi seos Venemaa presidendivalimistega?) kammi ostmist. Kusjuures seda punast kammi peab ostma (kui ma nüüd asjast ikka õigesti aru sain) Tartu õllevabrikust. Vanasti oli Tartus ka päris Kammivabrik, aga Hollywood paneb isegi Tartu auväärse õlletehase kamme tootma. Olgu siis nii. Asi pole selles.
Asi on hoopis meie praeguste copy-writerite viletsas ortograafia-oskuses. Kes siis niimoodi ortografeerib - kammi Sassi! Teistmoodi, hoopis teistmoodi tuleb Hollywoodis teha. Tuleb kirjutada - Cammie Sassey! Küll siis ka punaseid kamme ostma hakatakse. Kahju, et korralike copy-writerite asemel on Eesti IIleksimetsas esialgu tegutsemas mingid totakad sassi-kammijad. Nendega küll sihvkasülitajate vastu ei saa.
