Siim Aimla jagab kõike džässist


Siim Aimla jagab kõike džässist
Arno Mikkor

Saksofonist ja bändijuht Siim Aimla jagab džässist, ja mitte vähe. Jagab bigbändidest ja väikekoosseisudest. Jagab õppimisest ja õpetamisest. Jagab tegemisest ja kuulamisest. Algab džässikuu.

— Mis on džäss?

— Džäss on hea lai mõiste kasutada, palju seal seda päris džässi… Kõik, mis pole klassika ja on natuke improvisatsiooniline, läheb džässi üldnimetuse alla tänapäeval. Mõnikord on see roki poole kaldu, teinekord rahvamuusika poole. Mida laiem see mõiste on, seda rikastavam. See on hea üldnimetus, mida alati võib täiendada.

— Jazzkaar. Jõulujazz. Talvejazz. Kevadjazz. Sügisjazz. Tudengijazz. Koolijazz.

— Nimetusi on palju, aga üritusi kole palju ei ole. On piisavalt. Paljud on Jazzkaare ümber. Talve- ja Jõulujazz on ju Jazzkaare kontserdisarjad, ega neil aasta läbi festival ka ole. Tudengijazz on väga tänuväärne, see koondab eri maade õpilasi. Saavad kohtuda ja mängida. Koolijazz on selline väikeste laste üritus, mis kannab algõpetuse ja pisiku saamise eesmärki ja on selles mõttes väga vajalik. Lastega tööd teha on lust. Ma arvan, et selle eestvedajad seal Viljandis teevad õiget asja.

— Kui aprill on džässikuu, kas siis mais on kontsertidel rohkem uut publikut?

— Loodetavasti juba aprillis on. Loodan küll, et ta teenib seda eesmärki. Kas rohkem, ehk teadlikumat publikut? Teavad, mida kuulama lähevad.

— Palju sa ise nende džässielu korraldamistega seotud oled?

— Festivalidega polegi. Džässikuud aitan korraldada, õpetamise poolt ja kontserte. Osalen pigem mängija ja õpetajana kui korraldajana. Džässikuud haldab Jazzkaare väsimatu meeskond.

Ma ise puutun korraldustööga kokku rohkem Otsa-koolis.

Arvan, et olen organiseerimisvõimeline, aga on mõned pooled, mis pole mulle väga omased. Meelsamini teen midagi muud kui organiseerin.

— Pigem arranžeerid kui organiseerid?

— Jaa-jaa! Kindlasti. Ma saan küll mingite asjade korraldamisega hakkama, kuid ma pole hea kaugele ette planeerija ja olen veel kehvem dokumenteerija. Vahepeal tahtsin end ka sellel alal arendada, enam ei taha. Nii palju on omasemaid asju. Just see nootide organiseerimine mingiks kooskõlaks või teoseks on lahe, see on jube lahe!

— Kus sind džässikuul näha võib?

— Käin mõnes koolis koos Otsa-kooli noorte muusikutega andmas tutvustavaid kontserte. Olen seda mitu aastat teinud ja see meeldib mulle. Sel aastal on kontserte vähem. Aga noored on neid väga hästi vastu võtnud. Siis on veel Uno Naissoo loomingukonkurss. Aga džässikuul on ka ilma minuta palju põnevat – Energiakeskuses näidatakse Džässikino, Viru keskuses on plakatikonkursi näitus, noorte talentide võistlus Clazzis jne.  Aprillis tuleb Tallinna üks taani trummar, Karsten Mathiesen, kes igal pool linnaruumis mängib avalikult trumme ja talle sekundeerivad mõned eesti muusikud, mina ka… äkki saan mõne luuletajagi kampa?

— Oh, gerilja-kontsertide aktsioon!

— Mis-mis?

— Ametliku loata ja fännidele sotsiaalvõrgustikes viimasel minutil välja reklaamitud pool-ekspromptkontsert mõnes avalikus kohas. Enamasti lõpeb politsei sekkumisega. Kanada rokklauljatari Avril Lavigne’i hiti „Sk8er Boi” video oli selle teema peale üles ehitatud.

— See vist nii kaugele ei lähe. Kardan, et luba on olemas. See oleks tore, kui aetaks ära! Mängid nurga peal džässi ja aetakse ära! Hehee, ma usun, et isegi kui luba pole, ei aeta ära. Kuigi oleks tore. Peaks palkama mõne tuttava politseiniku? Mõtle, kui tore reklaam see oleks: politsei ajas džässimehed laiali! Jube äge oleks! Hahaa!

— Uudisekünnise ületaks kindlasti.

— Jah! Peakski mõne tuttava politseiniku leidma, kes üritaks laiali ajada. Aga džässikuu juurde kuulub alati plakatikonkurss. Näitus tuleb ka kusagil. Aga rohkem? Restoranis Clazz on noorte talentide ülesastumised, võistlus.

— Kuidas tänapäeval ühe tavalise Mustamäe kooli 8.–10. klassi õpilane džässi vastu võtab, kui palju loeb muusikaõpetaja eeltöö?

— See loebki. Koolid on teinekord nagu öö ja päev. Mõnes on õpilased selle koha pealt väga avatud ja teavad, millest ma räägin. Teises vaatab suur tühjus vastu, et mis see on, millest sa meile nüüd rääkima tuled? See on kõik muusikaõpetaja suhtumine ja suutmine.

Loe veel

Keskkooli ja põhikooli muusikaõpetus peaks olema muud kui aastaarvude pähetuupimine, mis ta kahjuks vist suuremal määral on. Sama hea oleks kehalise tunnis õppida odaviske rekordeid pähe ja mitte ise dressi selga panna. Peaks püüdlema selle poole, et noored saaksid muusika tegemisest osa. Kas siis lauldes või pilli mängides. Ma usun, et see pole alati kerge. Ja samamoodi peaks kuulama ja tegeletama eri liiki muusikaga. Klassika, roki, popi ja džässiga. Tutvustama, et need asjad on olemas. Ja väga lihtsate vahenditega on võimalik muusika tegemise huvi tekitada. Mõnel inimesel aga võib sõna muusika tekitada allergiat, kui tal olid koolis selle tunniga väga halvad kogemused. Samamoodi, kui kellelgi oli halb matemaatikaõpetaja, ajab sõna matemaatika tal karvad turri. Õpetajal ja õpetaja sõnal on tegelikult väga suur võim, seda ei tohi ära unustada. Tihtipeale õpilased peegeldavad oma õpetajaid.

— Uut Eesti elavmuusikat otsitakse tavaliselt Von Krahli ja Genklubi lavadelt.  Mis üldse on põhilised kohad, kust värsket džässi leida? Mõtlen selliseid suursündmuseväliseid skeenekontserte à la neljapäeva või reede õhtul paar noort esinejat mõnes õdusas klubis.

— See on juba vedamise asi, kas noort või mitte nii noort. Kindlasti on väga õnnestunud igareedene Jazziklubi NO99 teatri all. Restoranis Clazz on elavat muusikat pea iga päev. Eri džässivariante, poppi ja süvadžässi. Vanemat džässi, svingi ja modernsvingi saab kuulata kohas nimega Chicago. Mõnikord mängitakse ka Kloostri Aidas. Kohti õnneks on. Liiga palju muidugi mitte. On paar kohta, kus tead, et õhtul on bänd. Tartu kohta ma palju ei oska öelda, Genialistide klubis on džässikontserte, kuna Tartus džässiliidu klubi kolis sinna.  See on ütlemata mõnus koht.

— Kus sulle endale meeldib mängida?

— Genialistide klubis kindlasti. Džässi jaoks tunduvad sobivat väiksemad ja õdusamad kohad. Koht, kus peaks mängima, on TAM-galerii Tallinnas, see on mõnus koht. Von Krahlis on all päris mõnus mängida. NO99-s on okei. Kus veel? Paremad kohad said öeldud.

— Kas džässiõpetaja saab üldse olla muusikaliselt passiivne? Või on see Eesti eripära, et üks džässientusiast mängib kaheksas koosseisus ja õpetab kahes koolis?

— See, kas peab mängima kaheksas, on tõesti mitme otsaga asi. Ühest küljest võib ju mõelda, et kes palju eri kohtades tegev, on ahne. Mitte raha, vaid tegemise mõttes. Või siis uudishimulik või lihtsalt meeldib palju teha. Sõltub ka võimalustest, teinekord kutsutakse väga palju mängima, et tule nüüd meiega ka. Sõpradele on raske ära öelda, kuidagi kahju oleks midagi ära ka jätta, sest iga asi, millega momendil tegelen, on ikkagi minu jaoks huvitav ja võluv.

Mis õpetamisse puutub, siis minu arvates on küll hea, et õpetaja on tegevmuusik. Kui võtame õpetamist vanaaegse külje pealt, siis õpipoiss tuleb meistri juurde ja õpib vaadates, kuidas sepp taob rauda, ja õpib ise samamoodi taguma. Ja kui on piisavalt hea õpipoiss, avaldab sepp talle mõned oma saladused. Pillimängu õpetamisega on samamoodi. Seal polegi mingit erinevust. Samal ajal on pilliõpetajaid, kes pole (enam) tegevad või ei osale avalikus kontserdielus. Eks  sellel on omad plussid – tunde ei jää ära... Eriti maades, kus on palju muusikuid, on see tavaline, et ollakse põhiliselt õpetaja või tegevmuusik, mitte mõlemat korraga. Näiteks Ameerikas, kus konkurents on meeletu. Seal on kõik õpetajad kindlasti head mängijad, aga nad lihtsalt ei pääse löögile. (Ja õpetajatel on seal ka palk küllalt hea.) Nad on kas rahul või lepivad sellega. Eestis on praegu muusikuid ikka pigem vähe kui palju. Natuke see siiski häirib, sest kui meil oleks rohkem õpetamise profiiliga inimesi, oleks õpetajate leidmisega lihtsam. Eks igas muusikakoolis kipub tunde mingitel hetkedel natuke liiga palju ära jääma.

Lõpuks vastus ka küsimusele: ma pooldan seda. Õpetaja usutavus tulebki sellest, et seda, mida ta räägib, saab kuulda ka tema mängus. Sellisel juhul on tema jutt põhjendatud. Ta teab. Muidu võib hakata kahtlema.

— Kas õpetamine on sinu jaoks pigem töö või missioon?

— Missioon võib ju ka olla töö? Ma ei tea. Ma olen selle peale mõelnud. Õpetamine on kuidagi nii iseenesestmõistetav. See algas nii, et Soomes õppides oli vaja mingit tööd, et hakkama saada. Andsin eratunde, kõige loogilisem. Mida rohkem õpetasin, seda rohkem oskasin ka ise. Minu õpetamine on, et kui ma õpetan pilli, õpetan ka kohe improviseerima. See ongi džässis ju põhiline.

Aga õpetamine on nii loomulik, et ma ei pea seda missiooniks. Aus ja loogiline: olen Soomest saanud palju infot ja teistelgi võib sellest kasu olla, mistõttu jagan seda hea meelega. Ma ei tea, kas ma olen hea või halb õpetaja, aga kõike, mida tean, jagan meelsasti ka noortega. Nende asi on õppida veel kusagilt juurde ja omakorda õpetada. Kultuuri järjepidevus ju selle najal seisabki.

— Kes sind õpetasid?

— Džässi puhul olid füüsilised õpetajad soomlased ja üks islandlane. Olulisimad kindlasti Jari Perkiomäki ja Joonatan Rautio. Ja islandlane Sigurdor Flosason. Nad on ka eriti head pedagoogid, tegid tohutult head tööd. Aga suured eeskujud on plaatide peal: John Coltrane,   Sonny Rollins, Dexter Gordon jne. Nendelt olen ma keelt, stiili kõige rohkem õppinud.

Mulle meeldib mõelda eri stiilidest kui keeltest. Ükskõik mis keeles – kas Viini klassikalises või barokikeeles – on võimalik improviseerida. Samuti nagu eesti ja vene ja prantsuse keeles on võimalik oma mõtteid vabalt väljendada, kui sa neid keeli valdad. Ja iga keele õppimine hakkab sõnadest, et moodustada lauseid. Nagu improvisatsiooni õppimine. See on sarnane asi.

— Kas andetud õpilased on džässis üldse võimalikud? Et kui õpilane midagi valesti teeb, siis pole see mitte valesti, vaid hoopis avangard?

— Mmmm! Sa tõid väga huvitava asja sisse! Ma mõtlen andekusest nii, et anne ilmneb hilja, siis, kui kõik töö ja muu on tehtud, siis kas inimesel on seda jumalikku sädet või ei. See on see anne.

Muidugi võtab õpilastel õppimine erineva aja. Aga see, kes õpib aeglasemalt, võib avaneda hiljem, jõuda kaugemale. Seda on küll, et mõni õpib kiiremini, mõni aeglasemalt ja mõni on täielik puupea.

— Puupea?

— Puupea on ka see, kes ei tegele asjaga. Õpetaja kohus on rääkida sama asja kogu aeg. Aga kui mingeid lihtsaid ülesandeid ei tehta ära, siis ei tule välja. Võib öelda, et see on laiskus. Aga tulemus on sama – ei tule välja.  Mõni on avatud uutele asjadele, teine sisemiselt nii musikaalne, et kõik tuleb esimesel korral välja. Õnneks ma pole väga halbade õpilastega kokku puutunud. Küll aga võin öelda, et olen õpilastest mõelnud, et kuidas nad ei oska, mis neist saab. Ja hiljem on nad väga kaugele jõudnud! Paar esimest õpilast, kes mul Eestis olid, on praegu ikka nii head saksofonistid, et oi-oi-oi!

— Näiteks?

— Üks mu esimesi Otsa-kooli õpilasi Kristjan Mazurtšak on praegu väga hea mängija, kuulan suure naudinguga. Jällegi – ta on kogu aeg olnud sümpaatne kutt. Aga algul ei saanud küll öelda, et ta superkiire õppija oleks olnud. Tasapisi, rahulikult. Ja nüüd on tema andekus näha. Teeb oma muusikat ja see on väga hea. Arvan, et andekuse või andetuse teema on raske. Mõni õpetaja oskab ehk öelda, mina ei oska. Õpetan, mida vaja, ja kui neile on antud, löövad nad hiljem õide ja ongi hästi. Kui on vähem antud, ehk jääb muusika mõnusaks harrastuseks. Õpetaja kõige tähtsam omadus on ikkagi muusikaarmastuse edasi andmine, vaimustuse jagamine.

Aga nüüd teisest poolest – see avangard! Kui sa tood avangardi oskamatuse juurde, see on õhkõrn teema ja minu viimase aja üks lemmikteemasid. Vaatame Picasso teoseid. Kõik käivad vaatamas ja vangutavad päid. Kuulsad ja kallid teosed. Kõigile meeldib, mulle ka.  Samal ajal mu nelja-aastane tütar oskab ju niimoodi plätserdada! Aga Picasso oskas ka väga hästi maalida. Suurepäraselt! Ideaalne käsitöö, õppis matkides teisi. Ta lihtsalt jõudis lõpuks sinna välja, leidis oma stiili pärast pikka läbikäidud teed. Sama on ka avangardi ja vabadžässiga. Hästi kõlab see siis, kui mängijal on kindel seljatagune, tee on läbi käidud. Aga ometi on palju n-ö avangardiste, kes ei suuda üldse midagi muud mängida. Ja mõnikord jääb see tühjaks. Kuigi mõnel võib see imelikul kombel hästi õnnestuda. Avangard kõlab kohati, nagu inimene ei oskaks pilli mängida. Miks peaks inimene, kes on hiilgav virtuoos, mängima, nagu ta ei oskaks (vähemalt mõne arvates.) Miks ja kuidas?

— Äratundmise küsimus?

— Jah. Kui mina mängin viiulit, pole see avangard, vaid oskamatus.

— Aga saksi?

— Seda ma natuke oskan, aga arvan, et ma ei suuda saksofoniga nii koledat häält teha, kui ma suudaks viiuliga. Aga mõni võtab viiuli kätte, teeb samamoodi ja ütleb, et see on avangard. Hehee!

— Sinu muusikutööst on silmapaistva osa võtnud töö džässi suurkoosseisude, bigbändidega. Bigbänd tänapäeva džässmuusika kontekstis. Kuhu ta paigutub?

— Koosseisu mõttes võiks ta olla sama, mis sümfooniaorkester klassikalises muusikas. See on avarate võimalustega suur koosseis ja kui on mehi ja naisi, kes suudavad neid ära kasutada, on see väga hea. Ta annab heliloojale või arranžeerijale pea piiramatud võimalused. Tänapäeval tähendab bigbänd ka seda, et saksofonistid mängivad palju lisapille, klarneteid-flööte ja neid kõlavärve on ikka väga palju.

Aga ega see bigbändimuusika nii kole palju uuene. On küll mõned väga omapärase kõlaga tegijad, nagu Maria Schneider, Bob Brookmeyer või Vince Mendoza ja Bob Mintzer. Nemad on ehk kõige rohkem minu maitse. Päris kõike, mis maailmas toimub, ma kahjuks ei tea. Aga minu maitse järgi võiks bigbändi muusikas olla rohkem tänapäevalisust, rohkem julgemaid katsetusi. Tavaliselt on just väikesed bändid teinud džässis kõikvõimalikke uuendusi,  bigbändiga on neid katsetusi suhteliselt vähe.

— Millest see tulla võib? Bigbändi kohast popkultuuriloos? Seostuvad need suured koosseisud ju esimese hooga teatud kümnenditega, nimedega…

— Pead silmas kolmekümnendaid-neljakümnendaid? Count Basie ja Duke Ellington…?

— Jah, ütled bigbänd ja mõtled alateadlikult nii.

— Võib-olla küll. Siis oli bigbändide kuldajastu. Duke Ellington, Count Basie ja teised. Sealt see algas ja suurel määral oli ikkagi tantsumuusika. Bigbändide tekke üks põhjusi oligi ju, et vajati suurt orkestrit, mis tantsivast massist üle kõlaks. Helivõimaluse võimalused olid tollal väikesed või neid polnudki. Edasi ehk Thad Jonesi / Mel Lewisi bänd muutis seda natuke kunstilisemaks, et see polnud ainult tarbemuusika. Kuigi ka tantsumuusikas pole midagi halba. Enamik vanamuusikat, mida teame, oli ju ka algne tantsumuusika.

Aga tänapäeval kontsertdžässis ma isegi ei tea, miks neid uuendusi vähem on. Ehk on väiksema ansambliga lihtsam katsetada? Katsetamine – kui sul on nii palju inimesi nagu bigbändis – võtab aega, on nagu inimeste aja raiskamine. Siis võib-olla puhtalt katsetamise peale ei taheta aega raisata ja paljud arranžeerijad tahavad, et kui lähevad orkestri ette, siis asi töötaks. Kindla peale minnes värskust liiga palju pole. Küll aga on tohutul hulgal suurepärast muusikat. Bigbändi katsetuste nišš on seega vaba.

Ma ühe looga (mida ka Estonian Dream Big Bandiga esitasime) – maailma mastaabis muidugi mingi suur katsetaja pole, rohkem enda jaoks – püüdsin ühes oma teoses  lähendada nüüdisaja muusikalist mõtlemisviisi ja bigbändi muusikat ja vähemalt minu jaoks oli see väheke põnevam. Huvitav on, et kuuekümnendatel kirjutas Uno Naissoo vabadžässi teose („Fantaasia”) bigbändile, mis oli omas ajas kindlasti väga uuenduslik. Väga vahva ja julge teos. Imekspandav, et kuuekümnendatel, kui vabadžäss alles tekkis, suutsid Nõukogude Eestis, kus infot kätte ei saanud, mehed  ikka käia ajaga kaasas ja teha moodsaid asju.

— Lisaks bigbändidega tegelemisele mängid ka väikestes koosseisudes. Mis sind nende – bigbändide ja väikekoosseisude – juures võlub, kas nad täiendavad üksteist või vastanduvad?

— Kindlasti täiendavad. Mulle meeldib erinevaid asju teha. Bigbändis olen tihtipeale juhtivas rollis, ei mängi kaasa. Mõnikord mängin ka. Võib küsida: kas bigbändis on vaja dirigenti? Tihti polegi. Ometigi loob see mängijates mingi kindlustunde, kui keegi on ees, ja teiseks ise mängides ei kuule sama hästi. Lihtsalt pole võimalik kuulata kogu kompotti. Selles mõttes on hea, kui keegi on ees. Ja on kiired otsuseid, mis tuleb vastu võtta.

Väikestes bändides on see hea, et saab palju mängida. See on õige tore tegevus! Ja vabadusi on väikeses koosseisus kindlasti rohkem.

Ka väikseid bände on muidugi erinevaid. Näiteks duetis kontrabassiga pead mängima ühteviisi, mängides puhkpillitrios (maailma väikseim bigbänd) on hoopis teised ülesanded ja seal peab teisiti lähenema. Ja siis on traditsiooniline džässkvartett ja -kvintett. Iga asi nõuab eraldi lähenemist ja orienteerumist. Kompassiks on kõrvad ja maitsemeel.

— Kui tähtis on džässi levikul tema ristumine teiste stiilidega, näiteks hiphopiga?

— Džäss iseenesest ongi ju sulandumiste kultuur. Tänapäeval peaks see tähendama, et mõjutusi võetakse kõikjalt, stiil peab edasi arenema. Muidu oleks ta ju surnud stiil.

Suurel osal muusikal on ju paljuski samad juured. Rokk ja džäss on ikkagi bluusist võrsunud. On raske leida stiile, mis oleks puutepunktideta. Nende ühiste puutepunktide loomine ongi võtmeküsimus, tähtsustan seda džässi tutvustamisel väga. Mõnele inimesele jõuab ehk džäss hiphopi kaudu paremini pärale.

Kuigi ma ei pea missiooniks, et hästi paljud hakkaksid džässi kuulama. Kellele meeldib hip-hop või mis iganes, kuulaku seda, mis talle meeldib. Loomulikult! Mullegi meeldivad eri stiilid, džäss oma mõiste laiuses ehk kõige rohkem. Ja mulle meeldiks džässi nende stiilidega siduda.

— Kas džässist võib saada surnud stiil?

— Ma hästi ei usu seda. Sest algusest peale – New Orleans, dixieland, sving ja be-bop –  seostatakse džässistiile mingi ajastuga. Ja neid tuleb kogu aeg juurde ja iga vana stiil jääb kestma. Kuuekümnendateks oli neid paralleelseid stiile juba palju. Tänapäeval veelgi rohkem. Mõned mängivad neid stiile n-ö puhtalt, mõned segavad ja ühendavad. Mõni ei võta vanast midagi, mõni võtab kõrvalt. See maitseainepurkide hulk on tänapäevaks juba nii suur, et isegi kui midagi juurde ei tuleks, on neid erinevaid kombinatsioone nii palju, et ammendamine võtab aega. Samal ajal siiski tuleb uusi asju juurde. Sel lihtsal põhjusel ei sure ta kunagi ära.

Muusikakunst on üldse halb surija. Nagu kokakunst. Kuigi me eelmisel nädalal tegime hiilgavat crème brûlèe’d, siis tahame seda järgmisel nädalal uuesti, kuigi vahepeal sõime hoopis maasikaid vahukoorega. Häid asju saab uuesti esitada ja see on hea. Suremisohtu pole.

— Mis on tänapäeval saanud Uno Naissoo ideedest sünteesida džässi Eesti rahvamuusikaga?

— Seda on ikka väga palju tehtud! Mina ka. See on väga loogiline. Džässmuusika suurel määral koosneb improvisatsioonidest mingil teemal. Ameerikas tähendas see algul improviseerimist  tuntud viisijuppide, näiteks muusikalide või filmimuusika teemadel. Tundub loogiline, et eestlane võiks improviseerida oma rahvamuusika teemadel. See on meile omane ja seda võib nimetada Eesti džässiks. Üks kindel asi, millega võib eestlane üldises džässisupis silma paista. Kuna rahvamuusikas on ka palju improvisatsiooni, on nende kahe kokkupanek loogiline.

— Aga niimoodi me Eesti džässist vist rääkida ei saa kui Rootsi popist või Vene rokist?

— Ma ei suuda sellele vastata, sest ise olen seal sees. Kui me ütleme Rootsi popp, siis teame, mis kõlaga see muusika on, mis formaat. Džässi puhul on erinevaid ja oma näoga tegelasi palju. Seda peab keegi väljastpoolt ütlema, milline on Eesti džäss. Minu jaoks siit seestpoolt on kõik erinevad ja erilised.

— Kujutaksid sa Eesti džässielu ette ilma Jazzkaare festivalita?

— Kindlasti mitte. Tahaks loota, et keegi oleks varem või hiljem mõne muu festivali teinud. Eks muusika oleks ikka arenenud, aga nägu oleks paljuski teine. Ma arvan, et Jazzkaarega on läinud kohutavalt hästi. Ta on piisavalt suur ja maailmas tunnustatud festival. Läbinisti positiivse imagoga ja seda teatakse – paljud suhteliselt džässikauged inimesed on igal aastal külalised. Paremini ei saagi minna. Ja ta pole ka väga ära kommertsialiseerunud, seal on väga tõsiseltvõetavaid esinejaid. Näiteks Pori Jazzil on juba tihti rohkem publikumagneteid kui tõsiseid džässiartiste. Meil on osatud need asjad siduda. Tänavu on Jazzkaarel maailma džässi raskekahurväge eriti palju. Isegi kui tahaks, ei oskaks ühtegi paha sõna öelda.

— Kommerts on huvitav sõna. Mida see tähendab?

— Kommerts on see, kui tehakse mingit asja mõttega see maha müüa. Kui esitatakse küsimus: mis müüb? Ja suundutakse selle järgi. See on kommerts ja selles pole midagi halba. Raha  vajame kõik ja mõni teeb muusikat ilmselt selle eesmärgiga, et raha saada. Väga rikkaks saavad vähesed muusikaga.

Aga kusagilt peaks piir minema. Ühest küljest pole mõtet teha ainult endale plaati. Ometigi  olen nii teinud ja mul on peeglisse vaadates hea meel öelda, et ma pole müügiküsimust endale esitanud ja mul pole sellest midagi, kui plaat pole väga hästi müünud. Plaat on ka visiitkaart, tehtud töö kokkuvõte.

— Pead end kunstnikuks?

— Uu-huu! Kõlab uhkelt! Helikunstnikuks ehk. Ja kas teine võimalus oleks käsitööline?  Kust piir läheb? Kui loovuse koha pealt, siis kas käsitööline ei loo midagi? Kui palju peab looma, et olla kunstnik? Kas muusik, kes interpreteerib, ei olegi kunstnik? Ma arvan, et hinges on küsimus. Ma arvan, et see on teiste öelda. Õige vastus on, et ma pole kunstnik, vaid muusik.

— Mitu saksofoni sul on?

— Vähe. Neli. Bass-saksofoni oleks hädasti vaja. Viis oleks normaalne.

Kes ta on?

Siim Aimla

Sündinud: 1974

Õppinud:

•• TMKK,

•• TRK,

•• Pop/Jazz Konservatorio

Töö:

•• EDBB, G. Otsa nim Tallinna muusikakool,

•• Politsei- ja piirivalveorkestri bigbänd,

•• eri ansamblid

Muusikategemised:

Diskograafia:

•• „The Finest Groove”,

•• „Mu süda, ärka üles”,

•• Otsa-kooli bigbändi plaat „Inimene õpib”,

•• Eesti piirivalve bigbändi plaat „Piirist piirini”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare