Siim Kallas: tooge inimesed kesklinna tagasi
Veronika Valk: Mis on hea arhitektuur?
Siim Kallas: Mies van der Rohe puhul olen ma kõige rohkem aru saanud sellest, et arhitektuur on – rääkides loovusest arhitektuuris – proportsioonide kunst. Ja Mies van der Rohe projekteeritud Massachusettsi tehnoloogiainstituudi õppehoone on selles mõttes näidete näide, et seal öeldi talle: “Raha on vähe, eelarve on piiratud, aga tehke midagi.” Ja ta tegi selle eelarve piires tõelise kunstiteose, mis on tegelikult kast. Mis on niivõrd lihtne, aga samal ajal niivõrd elegantne, et saad aru: seal on anne. Ühel on kast käsitöö, aga teisel on kast geeniuse töö.
VV: Kas piirangud pigem ergutavad või pärsivad loomingulisust? Mis roll on piiridel?
SK: Piirid on ju alati olemas, ükskõik kus. Kas või füüsikas. Te ei saa ju ehitada maja, mis seisab terava otsa peal ja kukub lihtsalt ümber. Mingid selged arvutused ja insenerimõistus peavad seal taga olema. Otsuse tegemisega ükskõik kas poliitikas või majanduses on sama lugu. Muidugi on loovust igal pool vaja – sa pead olema natuke rahutu ning ootama ja nägema seda vaimu, mis äkki tuleb kuskilt. Loovuse ja käsitööliku asja vahel on muidugi alati vahe sees. Kui rääkida loovusest kui sellisest, siis ma toon niisuguse näite. Mul oli – on – palju sõpru ja tuttavaid ning üks neist arvas kunagi, et ta on luuletaja. Mäletan, kui aasta-kümneid tagasi käisin tal külas ja ta istus laua taga, tühi paber ees, ja mõtles, et ta nüüd luuletab. Aga midagi ei tulnud. Järgmine päev ei tulnud ka midagi. Ja ülejärgmine päev ei tulnud ka midagi. Siis ta lõpuks loobus, sest ilmselt on loovus selline, et sa ei saa lihtsalt istuda maha, et nüüd ma hakkan looma, vaid sa pead ikkagi ootama mingisugust sädet.
VV: Kuid tihti seavad kultuurilooline ja ajalooline pärand piiranguid?
SK: See on küsimus, millele mul on raske vastata, kuigi ma hindan ajaloolist pärandit kõvasti. Linnaehituses, Tallinnas ja mujal, ei saa iga objekti eraldi käsitleda. Kui sul on ikka võimalus luua terviklik linnaruum koos inimliku mõõtmega, roheluse, pargikeste ja ärikestega, ning seal vahel on üks puumaja, mis on ehitatud 1905, ja see maja on võetud kaitse alla, mistõttu ei õnnestu mitte midagi teha, selle ümber on kõik koledad majad ja see puumaja takistab igasugust uuenduslikkust, siis ma arvan, et see ei ole mõistlik. Kui tulen Eestisse tagasi, siis teen fotonäituse “Kole-Tallinn” nendest majadest ja kohtadest, mis mulle tunduvad eriti koledatena. Ja nende hulgas on terve hulk selliseid, kus tegelikult lihtsalt aetakse juuksekarv lõhki. Kus ei käsitleta ruumi tervikuna, vaid üksikut objekti, nii et see on püha ja puutumatu. Kui arhitektuur on proportsioonide kunst, siis linnaehitus on ruumi-kunst. Linnaruum on üks tervik, kus on nii vanad kui ka uued majad, kus on rohelust, kus on inimesed. Seda tervikut tahaks näha rohkem.
VV: Eesti rahvaarv on 1,4 miljonit. Kuhu iganes suurlinna minnes kõlab see nagu naljanumber. Kas ka Eesti puhul peaks ruumilist planeerimist vaatama riigis tervikuna, koos raudteevõrgu arendamise ja muu sellisega?
SK: Eks Eesti territoorium on kahtlemata tervik – see on ainuke koht, kus on terviklik eestlaste asum. Kuulnud seda küsimust, küsin: kas Pariis on näiteks tervik? Seal elab 10 miljonit inimest. Kindlasti on Pariisis terviklik n-ö Haussmanni osa, suured bulvarid on omaette tervik, omal ajal kujundatud ja loodud. Või on teised tervikud – näiteks La Defence kui uute majade tervik, Montparnasse jne, aga see on kindlasti midagi hoopis erinevat kui äärelinnad, mis – kui rongiga sisse sõita – ei jää palju maha Sillamäe 1960. aastate osast. Mitte sellest kõige vanemast osast, vaid just sellest täiesti trööstitust kandiliste ja ilmetute majade rajoonist. Mis see Pariis kui tervik sellisel juhul on? Huvitav küsimus, aga ega seda matemaatiliselt ei mõistagi välja mõõta. Et mis on mõtteline-kultuuriline tervik, nagu on Tallinna vanalinn positiivne tervik. Ja siis on mõni linnaosa, mis ei ole nii positiivne tervik. Omal ajal, kui minu lapsed väiksed olid, sai isana pandud laps kärusse ja käidud lapsega suvel Viljandis jalutamas. Viljandis muudkui jalutad ja jalutad ning tunned sellest jalutamisest mõnu. Tulin puhkuselt Tallinna tagasi – ma elasin siis Õismäel –, panin ka lapse kärusse ja mõtlesin, et teen ringi ümber Õismäe. Ja no ma ei lähe. See tervik oli rusuv. Tervikuid on nähtavasti ka erinevaid.
VV: Aga kui Eesti puhul tuleks keegi välja ühe suure, tervikliku ideega, kuidas Eesti peaks ruumiliselt arenema, siis kas niisuguse tervikvisiooni teostamine oleks põhimõtteliselt võimalik?
SK: Ma pean vist küll teid kurvastama. Ma arvan, et see EI ole võimalik. Kui vaadata linnaehituse ajalugu, rääkides näiteks Haussmanni kvartalist, siis kogu see töö oli seotud ka väga autoritaarse võimuga – Napoleon III-ga. Kõik need lammutused ja linnaosade likvideerimine põrkasid väga suurele Pariisi elanikkonna vastuseisule. Haussmann oli ju 40 aastat Pariisi prefekt ning vana Pariis likvideeriti suhteliselt toore jõuga ja asemele ehitati suured bulvarid, mis nüüd on Pariisi uhkuseks. Kui te võtate näiteks Londoni või Amsterdami või sellesama Brüsseli, siis neis pole kunagi niisugust autoritaarset võimu olnud. Need linnad on oma ülesehituselt täiesti kaootilised, mis on praeguste transpordi-probleemide koha pealt halb.
Tegelikult oleks väga kena, kui Eestil oleks oma Haussmann – kes ise polnud ju arhitekt. Aga risk on selles, et kui nüüd otsustada, et näiteks teie olete see Haussmann ja te saate täie voli teha kogu Eesti ümber nii, nagu teile õige tundub, ning kui see läheb viltu, mis siis saab? Ja siis te teete selle Eesti ju nii ümber, et selle linnaehituslik eluiga on 70–80 aastat, kui mitte rohkem. Nii et selles mõttes on see riskantne värk. Linnaehituse ajaloos, siin Brüs-seliski, on need suhtumised olnud ikka väga erinevad. Näiteks see piirkond, kus me praegu istume, lammutati ju toorelt maha – inglise keeles on see Brussel’s Massacre ehk siis Brüsseli mõrv. Suur osa vanast Brüsselist ehitati täis betoonmaju, mille puhul praegu kõik katkuvad juukseid, et kuidas nii kole linnaosa sai valmis ehitatud.
VV: Teil on ametialaselt niivõrd lai vastutusvaldkond, nagu seda on linnaehitus. Mis on teie lemmiklinn? Milline on linnakeskkond, kus on tõeliselt hea olla?
SK: No tegelikult mulle meeldib Brüsseli elu-keskkond. Natuke nagu Eestis – selline privaatne, palju rohelust, avaraid tänavaid, vaikust. Siin on niisuguseid piirkondi hästi palju, Eestiski on palju. Arvan, et ka suurlinn on inspireerivam, kui seal on vaikseid kohti ja niisugust idülli, kus pühapäeva hommikul on vaikne jalutada. Manhattanilgi on sellised kohad olemas – aga mitte igal pool –, kus on inimlik mõõde. Ka Tallinna kesklinn on mitmes mõttes üsna mõnus ringikäimiseks. Eks see kõik on seotud ka puhta õhu ja mõnusa loodusliku keskkonnaga. Autode väljalaskegaasi vingu sisse hingata on mõnda aega võimalik, aga ega see liiga mõnus ei ole. Kuigi tänapäeval lasevad autod seda vingu, mis haiseks lausa, ka juba väga vähe välja. Ikkagi on mõnusam idülliline looduslik väike linn. Viljandi näiteks, midagi sellist võiks olla ideaali-lähedane. Samas, suurlinna võlud – ka kultuuri mõttes – on teistpidi nii suured, et peaks olema mingi kombinatsioon, kus väike Viljandi on ühelt poolt ja Pariis teiselt poolt kokku pandud. Oleks väga huvitav kombinatsioon.
VV: Teil on soov siia Brüsselisse sellesama akna alla, millest me välja vaatame, kogu Euroopa Komisjoni võim ruumilises mõttes kokku koondada. Mis on selle tagapõhi?
SK: Päris konkreetne idee selles mõttes, et esiteks on meil 64 maja, 850 000 m2, ja vaja on veel
30 000 m2, aga suur osa nendest majadest vajab lähemas tulevikus asendamist. Oleme esialgse kontseptuaalse kava Brüsseli linnaga kokku lep-pinud: siin on see kvartal, siit aknastki näha. Neid tänavaid, eriti Rue de la Loid, ääristavad 1960.–1970. aastate betoonmajad. Paljud inimesed mõtlevad, et see ongi Brüssel. Astud aga sellest-samast kvartalist viis minutit teise tänavasse, ja on hoopis teistsugune Brüssel. Just see kodanlik, selline mugavate majade ja roheluse ja vaikuse Brüssel.
Meie idee on teha see kõik siin inimlikumaks, mis eeldab esiteks hulga koledate majade lammutamist. Seejärel nende asemele arhitektuuriliselt silma-paistvate majade ehitamist, mis on palju suuremad ja tõenäoliselt ka palju kõrgemad. Vabaks jääva ala sisustamist, elumajade, kortermajade ja väljakute ning võimalike kaubandus- ja teeninduspiirkon-dade loomist, nii et kogu ala muutub inimlikuks.
Mida me kindlasti vajame selles piirkonnas rohkem, on elamispind, rohkem inimesi. See on üldse üks huvitav teema ka Tallinnas, kus oleks vaja rohkem inimesi kesklinna tagasi tuua. Mis tähendab seda, et need korterid, mis tuleb ehitada, peavad vastama väga kõrgetele standarditele, et inimene vahetaks äärelinna kesklinna vastu. Pole ju loo-giline, kui me sisustame ühte kvartalisse bürood, kus töötavad tuhanded inimesed ja siis sunnime neid tundide kaupa vaevlema autodes ja liiklus-ummikutes. Samas kui näiteks mina ise elan siin lähedal ja käin jala. Ja mitte miski ei ole parem kui see. Ükskõik kui hea on ühistransport, mitte miski ei asenda seda võimalust, et sa oled lihtsalt nii lähedal, et katad selle maa jala.
VV: Prooviks siis kuidagi defineerida, mis on head elamistingimused. Milline on hea korter? Mis on elamispinna kõrge kvaliteedi näitajad?
SK: No esiteks ta peab olema suur.
VV: Kui suur on suur?
SK: Hanno Kompus – ennesõjaaegne tunnustatud kunstikriitik – annab ühes väljaandes, mis mul kodus on, soovitusi sisustuse asjus. Ta ütleb, et suurema korteri sisustab alati ära. Seega esiteks, hea korter peaks olema lahedalt suur. Vanasti olid igasugused jaburad normatiivid, oli ju üheksa ruutmeetrit inimese kohta, mis minu meelest on täielik kong – üks hea suur korter peaks olema selline paarisajaruutmeetrine. Teine ülitähtis omadus on see, et heal korteril peab olema kokkupuude õhuga. Katastroof on elada korteris, kus on ainult kliimaseade ja kus ei tohi aknaidki lahti teha. Ideaalne oleks omada mingisugust terrassi või suurt rõdu, eriti kui on väiksed lapsed. Ja kolmandaks, mis ei olegi enam korteri-, vaid pigem majaküsimus, selle lähedal peaks olema parke ja sportimisvõimalusi. Jalgrattateed, jalutus-võimalused, rohkem polegi võib-olla vaja. Kui jalg-rattateedest rääkida, siis nad peavad olema ka pii-savalt pikad, sul peab olema piisavalt huvitav. Mitte nii, et nädal aega sõidad edasi-tagasi ja siis tüdined ära, vaid peab olema variante.
VV: Kuidas eespool kirjeldatud vaba, loominguline, nüüdisaegne elustiil võiks käia kokku uute, keskkonnasäästlike tehnoloogiatega?
SK: Väga hästi käib kokku. Selles majas siin, kus me parasjagu istume, on akende ees imelikud ekraanid, mis on tegelikult mõeldud maja jahutamiseks. Maja jahutamine on siin neli korda kallim kui kütmine. Mida ütles kadunud Rudolf Jalakas, kes oli üsna silmapaistev ökonomist ja Eesti Panga nõukogu liige? Seda, et odavam on panna selga üks korralik kampsun kui kütta tuba paar kraadi soojemaks.
Normatiivid, millest praegu lähtutakse, on liiga luksuslikud. Midagi ei juhtu, kui seda igal pool paar kraadi allapoole lasta – pidavat andma juba väga suure kokkuhoiu. Küte ja jahutus on need, mis on inimese tegevustest transpordi järel kõige energiamahukamad. Seega sellest lihtsast asjast võikski peale hakata – ehitusnormides vähendada vajadust kole sooje tubasid tagada.
VV: Kas kõik see, millest räägite ja mis kehtib siin Brüsselis, kajastub ka Eesti arhitektuuripoliitikas, ehitusseadusandluses? Või on Brüsseli ja Eesti arhitektuuripoliitika kaks täiesti omaette maailma, mida tuleb käsitleda eraldi?
SK: Ma ei tea. Inimestel, kes Eestis neid seisukohti kujundavad, on samad ideed, aga alati on saatan peidus detailides, kuidas asju realiseerida. Tallinna kesklinna osas on mul mõned ideed – võtke Vabaduse plats, kolige ametid välja kahest suure-pärasest elumajast, millel on hing ja millel on jumet. Üks neist on see, kus on Moskva ehk Kultase kohvik – Elmar Lohk projekteeris selle. Teine on Sachariase projekteeritud maja, kus on linna-valitsus. See on ju tegelikult ehitatud kui väga stiil-sete korteritega maja. Kui Nõukogude võim selle üle võttis, siis väideti, et seal pole kunagi kortereid olnud, aga maja oli tegelikult ehitatud korter-majana.
Tooge Vabaduse platsi äärde elu tagasi. Bürood välja, elu tagasi. Eeldused heaks elukeskkonnaks on olemas, sest lähedal on Hirvepark. Ja sel moel hakkavad inimesed liikuma, nii et öösiti pole Tallinna kesklinnas enam õudne olla. Kõige uhkemates ennesõjaaegsetes majades on bürood, ja see on – kuritegu on vast palju öelda – priiskav. Selliseid maju on terve rida, Saarineni maja näiteks. Heal korteril peab olema mingi karakter. Eesti aja lõpul, enne sõda ehitati väga palju luksuslikke maju, mille puhul on kritiseeritud, et korterid olid liiga pompoossed ja rikaste inimeste jaoks. Aga nüüd vaatad, et nendes on võlu.
VV: Kui mõelda edasi samas võtmes, aga mõõtkava võrra suuremalt, siis mis on “loov linn”? Talentide linn?
SK: New York on praegu kindlasti maailmas loova intelligentsi pealinn, kuhu mõningate and-mete kohaselt tuleb päevas 2000 uut kunstnikku, kes tahavad seal läbi lüüa. Kes tahab tõeliselt läbi lüüa, peab minema New Yorki.
Pariis, ütleme, pole enam nii keskne loova intelligentsi linn, nagu ta oli siis, kui Hemingway seal oma lugusid kirjutas. Kõik olid seal – siis oli Pariis see pealinn. Mingil perioodil oli Berliin väga tähtis.
Üks väga oluline küsimus on, mis tõmbab kokku loovaid inimesi. Kus on igasuguseid veidrikke, seal sünnib ka ideid. Ma arvan, et see on teatud kordumatu linnalik intensiivsus, mis on ajas ja ruumis piiratud. See ei ole igavene. Ma arvan ka, et New York ei ole igavesti see koht. Ei saa ka alahinnata materiaalset baasi – väga banaalne sõna –, New Yorgis on palju ostjaid. Ja muidugi Pariisis oli täpselt seesama banaalne taust: kõik tulid sinna lootuses, et sinna kaide peale, Montmartre’ile, tuleb palju pildiostjaid. Praeguseks on see läinud nii jubedaks käsitööks, et seda tunnet, nagu on kümnetest raamatutest loetud, ei leia.
VV: Mida siis arvata Brüsselist kui loovast linnast?
SK: Ei saa öelda, et ta oleks nii mitteloov. Muusika koha pealt on siin päris hea valik, on suured kontserdid. Olen vaadanud ka galeriidesse, aga ilmselt on Brüssel tänapäevases mastaabis lihtsalt liiga väike, et olla võrreldav näiteks New Yorgiga. Aga siin on loovat rahvast küll ja rääkides kultuurikeskkonnast, mille moodustavad kohvikud, siis siin on selline koht olemas.
Ma ei tea, kas näiteks Tallinnas on mõni piirkond või koht, kus kõik loovinimesed koos käivad. Teoreetiliselt võiks olla selleks Raekoja plats, nii et üks loovinimene ei saa jätta korra päevas sealt läbi astumata. Ka Vabaduse plats, kui see saaks inimlikuma mõõtme, kui oleks kortereid ja ta poleks nii rusuvalt parkla moodi – ma saan samal ajal aru, et autosid peab kusagile parkima. See on mõttetu jutt, sest niisugused asjad ei teostu, aga kui seal oleks vähem autoliiklust ja intensiivset müra, siis võiks ju Vabaduse plats selline koht olla.
Niisugused olid need Montparnasse’i kohvikud, kui Hemingway nendest kirjutas ja Scott Fitzgerald seal oli. Soho on praegu New Yorgis, ja Tartu oli 1960. aastate lõpul kindlasti see, kus loovinimene pidi ennast näitama ka Werneris või Ülikooli kohvikus.
VV: Aga näiteks mereäär? Kui tahaks taasasustada mereääre uuel, mõtestatud moel, siis kuidas?
SK: Selle probleemi üle on palju diskuteeritud. Tallinnas pole ühtegi restorani, mis oleks mere ääres. Ainult Paat on Viimsis, vaatega merele. See on ju absurd. Tee, mis läheb Russalka juurest Piritani, on väga ilus, aga sisuliselt pole seal mitte midagi. Ma sõidan jalgrattaga seal hea meelega, aga seal vahepeal pole ühtegi puhvetit, ühtegi kohvikut, mitte midagi ei ole. Mis on veider.
Suur šanss oleks – siin ma jälle fantaseerin – Patarei ümbrusel. Paljudes riikides on sadamate ümbruses kujunenud mereline, merega haakuv keskkond. Muidugi tuleb arvestada seda, et Tallinn on merelinn ja meri on külm. See ei ole Vahemeri. See on oluline asi, mis võib-olla arengut natuke takistab, kuid samal ajal on Helsingis Kauppatori ümbrus väga merele avatud. Stockholmis ei ole vanalinn ka nii otseselt mere ääres, see on ikka natuke merest eemal. Aga põhimõtteliselt on Tallinn siinkohal väärastunud, sest siin pole üldse juurdepääsu merele. Kas laev-restoran Admiral on praegu ka olemas? Ainuke restoran, mis oleks merega otseselt kokkupuutes. Mina fantaseeriks nii, et mere ääres oleks vaja promenaadi. Veaks pro-menaadi Russalkast katkematult edasi põhja poole kuni Patareini välja. Küll seda kannataks kuidagi mõelda, nii et seal ei peaks kaisid kinni panema ja see kujuneks atraktiivseks piirkonnaks. Resto-ranibisnis peab ennast muidugi ära ka tasuma. Aga see on tõepoolest väga vana ja tuntud probleem, millest on aastakümneid räägitud. Nõukogude ajal oli väheke teine probleem, siis ei tahetudki, et linnal oleks merele mingit juurdepääsu. Aga hiljem pole ka suudetud merelisust ära kasutada. See on hämmastav.
(sündinud 2. oktoobril 1948 Tallinnas) on Eesti ja Euroopa Liidu poliitik. Aastatel 2002–2003 oli ta Eesti peaminister.
• Alates 1. novembrist 2004 on Siim Kallas Euroopa Komisjoni asepresident ning administratiiv-asjade, auditi ja korruptsioonivastase võitluse volinik. Seega kuulub Siim Kallase vastutusalasse haldusküsimuste osas ka komisjoni ehituspoliitika.
