Ei kripelda kindlasti mitte. Aga tunnustuse eest on õnnelik iga inimene. Olen ka siis õnnelik, kui mu laps joonistab mulle pildi.

Kujundlik küsimus: kas Heiki Nabi oleks saanud olümpial hõbeda asemel kulla, kui Eesti riigi rahaline panus sportlasesse oleks olnud suurem? Kas me toetame sportlasi piisavalt?

Ega raha ei tee ju medalit. Riik oleks võinud Nabile anda kaks-kolm miljonit, aga see ei tähenda, et ta oleks kulla võitnud. Allar Levandi on öelnud hea lause: raha ei tee sportlast. Raha annab võimaluse ennast realiseerida, aga sport on nii ettearvamatu. Kindlasti pole nii, et kui oleks toetust saanud koefitsiendiga 1,4, oleks kuld tulnud.

Seega loogika – kütame sporti rohkem raha, saame kõvemad tulemused – ei toimi?

Alati peab mõtlema, milleks neid eesmärke on vaja seada, kas on vaja medaleid saada igalt alalt. Äkki üldse mõelda rahvusvaheliselt, keskenduda kolmele-neljale alale, mis toovad riigile kõige rohkem tuntust?

Eks kuld on ühtepidi tore sportlasele, inimestele, aga mis puudutab riiki, on see selgelt turundus. Võibolla oleks kõige mõistlikum osta oma F1 tiim, Team Estonia. Aga see pole kindlasti nii, et mida rohkem sisendit paned, seda rohkem saad tulemust. Spordis on tegelikult nagu kultuuriski: sa ei garanteeri rahaga õnnestumist. Kaks korda rohkem raha ei ole kaks korda rohkem kaks korda kirkamaid medaleid!

Kui Krista Aru Eesti Rahva Muuseumi (ERM) juhi kohalt tagasi astus, siis ta möönis, et oleks pidanud nii mõndagi teisiti tegema. Kas teie, kes te olite ministeeriumist ERM-i rajamisega seotud, tunnete, et sai vigu tehtud?

Ohh. Võibolla see oli viga, et pandi liiga palju asju ühele kaardile, Euroopa raha kaardile. Kuigi oli teada, et see oli turismi meede, mitte kultuuritoetuse meede, mida seal pole ega tule ka kahjuks.

Kuidas on ikkagi võimalik, et keegi asjaosalistest seda ei näinud?

No teate, iga ministeerium on oma valdkonna spetsialist. See oli teema, mida rahandusministeerium hoidis. Kuna valitsus otsustas, et Euroopa raha eest ERM tehakse, siis meie eeldasime, et sellega on kõik hästi, et me sobime täpselt sinna. Siis hakkas see pingpong käima.

Tõstsin just oma pabereid kokku – ERM-ist on räägitud 2005. aastast. Nüüd on 2012 ja alles sõlmitakse ehitusleping. Jah, võibolla see oli viga, et me ei tegelenud plaan B-ga, sest lootsime Euroopa raha.

Nüüd on otsustatud, et Eesti ehitab ERM-i oma rahadega. Kas edaspidi läheb kogu kultuurkapitalile eraldatav investeeringuraha muuseumi rajamiseks?

Kust leiti Kumu raha? Kultuurkapitalist hakati maksma. Ja see raha tekkis kultuurkapitali sellest, et mänguautomaatide ja -laudade maksu tõsteti. Tõsteti hasartmängumaksu ja see kasvik läks ehitusse, mitte midagi kelleltki ära ei võetud. Praegu on olukord, kus seadus toimib ja kogu vaba investeeringuraha läheb ERM-i. ERM-i ehitamise rahastamine on rajatud lootusele, et inimesed jätkuvalt mängivad kasiinodes ja ostavad suitsu.

Hasartmängumaksu laekumise prognoosi on praegu sisse kirjutatud isegi väike tõus. See maks ei tule käibe pealt, vaid laudade olemasolult. Kartus, mis eestlastel kogu aeg on, et keegi jääb ilma, ei osutu tõeks. Hoopis luuakse juurde, ERM luuakse juurde!

Kas Euroopa Komisjoni kriitikat ERM-i projektile on arvesse võetud? See puudutas hoone suurust, külastatavust, kulusid-tulusid.

Üks probleem oli see, et äkki tuleb ERM-i liiga vähe inimesi. Võtame lennusadama. See avati maikuus, nüüdseks on seal käinud 250 000 inimest. ERM-i finantsplaan on tehtud 150 000 peale aastas. See on igati saavutatav, me ei võtnud seda arvu nurgast. Tehti ju elanikkonna küsitlus kogu Eestis. See on Euroopa tava.

Mis puudutab suurust, siis see töö, mis võitis arhitektuurikonkursi, see klaaskoloss pole see, mis ehitusse läheb. Pärast võidutöö väljavalimist hakati alles arhitektidega tööle. Ta on väiksem ja tehtud teistsugusest materjalist. Lükkaks veel kord ümber arusaama, et ERM tuleb klaasist – nii rumalaid inimesi Eestis ikka pole, kes arvaksid, et nad peaksid tegema siia kliimasse klaasist maja.

Ja paiknemisest – lühinägelik on küsida, et miks Tartu, miks Raadi. Vaadates, kuidas linnad arenevad, on see varsti ju Tartu kesklinn. Teistpidi – Tartus on ka lennuväli. Varsti, kui tehakse neljarealine maantee, saab sinna Tallinnast vähem kui kahe tunniga.

Tartu lennujaam sulgeb ju järjest liine?

See on praegu. Maailma kõige suuremad lennukid sinna veel maanduda ei saa, aga teistel see võimalus on. Ja Tartu on ülikoolilinn. Kõik variandid on olemas. Ei noh, kui ma ERM-i ei usuks, siis ma poleks ju aidanud. Oleksin öelnud, et aitab küll. See on inimeste sisemine tahtmine, et ERM sinna tuleks. Ja kui on tahtmine, siis me ka teeme.

Kui andsite ERM-i ehitamise üle Riigi Kinnisvara AS-ile (RKAS), mainisite, et teil pole ERM-i ehituse sihtasutusele midagi ette heita, aga las kinnisvara küsimustega tegelevad ikka asjatundjad. Millise mulje on Eesti kultuuriinimesed teile korraldajatena jätnud, on nad efektiivsed asjade ellu viijad?

Neid asju tuleks hoida lahus. ERM-i näitega pole probleemi, sest Peeter Mauer, kes juhatas ERM-i sihtasutust, on praegu ERM-i projektijuht RKAS-is. Samade mõtete ja plaanidega, mis olid sihtasutusel, tegeleb ka RKAS.

Tegime selle muudatuse, sest oli vastu võetud otsus, et riigi kinnisvaraga tegeleb Riigi Kinnisvara. See oli riigi poliitiline otsus.

Aga kuidas ma hindan Eesti kultuuriinimeste võimekust üldiselt? Me ju näeme, et Eesti on tohutult arenenud ürituste, festivalide ja suursündmustega. Minu meelest on eestlased väga head mänedžerid.

Probleem on võibolla, et neid on vähe. Nagu statistikaameti 19. detsembri ülevaade näitas, on ainult neli protsenti inimestest seotud ettevõtlusega. Seda on selgelt vähe. Üldse peaks eestlane olema ettevõtlikum, kas tööstuses või loomemajanduses.

Kui mitmes nõukogus olete oma ametiaja jooksul istunud?

Ma ei tea peast, aga kindlasti kümne piiris.

Nõukogudega on nii, et ega kantsler ei määra ennast kuskile ise. Ma pole kunagi astunud ette, et mina! Sama on palgaga, selle määrab minister.

Kui palju saite Ugala teatri nõukogu juhina panustada teatri arengusse? Kas tundsite, et ametniku kohalviibimine selliste kogukondlike ürituste juures nagu väikelinna teatri juhtimine on mõttekas?

Ugalas oli juhtimiskriis nii nõukogu kui ka juhatuse tasemel. Kuna nad on meie [ministeeriumi] asutatud sihtasutus, siis meil oli aeg teha muudatusi.

Milline on ministeeriumi esindaja positsioon nõukogus, on tal ehk rohkem mõjukust kui teistel liikmetel?

Meil on juba 20 aastat demokraatia. Siin ei mängi mingit rolli, kust nõukogu liige tuleb. Kõigil on üks hääl, mille eest ta vastutab.

Selge. Aga kuidas hääletasite teie, kui oli otsustamisel Eesti Filmi SA tütarettevõtte Tallinnfilmi leping Solarise keskusega, kus Artise kino sai kalli ja kahjuliku rendilepingu?

Iga lepingut tuleb vaadata omas ajas. See sai tehtud buumiajal. Kui me vaatame Artise viimaseid numbreid, on nina tugevalt vee peal. Piletimüügitulu on palju rohkem.

Huvitav, sest veidi rohkem kui aasta tagasi ähvardas Artist lausa pankrot.

Mis siis. See on täiesti loomulik, et kui mingil hetkel on kulusid rohkem planeeritud, siis tekib miinus.

Ütlen veel kord, et kultuuriasutusi ei saa juhtida ühe aasta lõikes, tuleb vaadata kolme aasta perspektiivis. Artisega on samamoodi, praegu on kõik numbrid ju positiivsed.

Mis oli minu roll? Nõukogu võttis teadmiseks Tallinnfilmi, mis on eraldiseisev juriidiline isik, nõukogu ettepaneku sõlmida Solarise keskusega leping.

Mida Eesti võitis sellega – kui Sõpruse kinos oli Tallinnfilmil üks lina, siis Artise kinos on kaks. Saad rohkematele inimestele pakkuda kultuurilist elamust.

Seda oleks saanud teha ka soodsamatel tingimustel.

Aga pole kohti, kuhu kino teha, võimalikud kohad käidi läbi. Solarise näol loodi uus tõmbekeskus, kust käib läbi kümneid tuhandeid inimesi, sinna loodi kobarkino. Selle juures on Artisel parim koht, sest kinost hooliv inimene saab seal käia. Hindame seda asja viie-kuue aasta pärast, siis on see asupaik väärtus. Raha ei peagi sealt tagasi tulema. Ükski kultuuriasutus ei tule plussi, ei Estonia, ei Draamateater, kui võtta sealt ära riigi toetus. Ka Artis plussi kindlasti ei jõua, aga pealemaksmise summa kahaneb aastate pärast minimaalseks. Peab kahanema.

Andke oma hinnang: milline on kultuuri positsioon Eesti ühiskonnas?

Vaadake, kui palju käib inimesi teatris, kinos, muuseumis. See on kõik kultuuritegijate teene. Vaadake, kui suur on konkurents inimeste vaba aja peale. Müts maha kultuuriinimeste ees! Kui tavainimestel hakkab minema järjest paremini, siis seda rohkem tahavad nad tarbida pehmeid väärtusi. Meie töö ongi seda neile pakkuda.

Minister tuleb ja läheb, kantsler püsib. Kes Eesti kultuuriministritest on jätnud teile mulje, et vot, see inimene on õigel kohal?

Ma ei anna ühelegi ministrile hinnangut, ütlen ikka, et igast ministrist on õppida, kas head või halba, aga kindlasti on õppida.

Tippametniku töö on väga stressirohke. Kas on olnud momente, et aitab, nüüd lähen?

Minu jaoks oli otsus aasta tagasi, et ma lähen, ja olen oma otsusest kinni pidanud. Niisama minemisemõttega mängime oleks emotsionaalne plähmerdamine. Kui aasta tagasi selle otsuse tegin, lamasin haiglas tilgutite all. Siis tegin otsuse, et kui järjekordne viieaastane ametiaeg läbi saab, ei soovi ma enam jätkata. Ükski töö ei ole väärt, et ennast tappa.

Paljud tippjuhid on ühe töö lõppedes võtnud endale sabatiaasta või -aastad. Kas ka teie?

Endine riigiametnik võtab aasta vabaks? Elab millest?

No 2009. aastal jõudsite te uudistesse kui kantsler, kes tänu nõukogudele teenib rohkem kui ministrid.

Ma pole selles sugugi kindel, aga jaanuaris ei tee ma küll midagi. Panen legoklotse kokku.

Kuidas sai teie ameti pärijaks Paavo Nõgene?

Me ministriga [Rein Langiga] arutasime seda. Targad inimesed omavahel arutavad, mis oleks majale kõige kasulikum. Edasi minister juba tegi ettepaneku Nõgesele. Koosolekut uue kantsleri valimiseks kokku ei kutsunud.

Andke ühelauseline soovitus uuele kantslerile.

Hoia eesti kultuuri!



CV
Siim Sukles

Sündinud 1972. aastal Pärnus
Lõpetanud erakõrgkooli Veritas õigusteaduskonna.

Töötab 2001. aastast kultuuriministeeriumis, 2002. aastast kantslerina. Enne seda on ta töötanud Eesti olümpiakomitees ja Eesti olümpiafondis tegevdirektorina.

Hobid: korvpall, kirjandus, filmikunst



ANKEET

Sukles oma sulega: ei olnud raske, vaid huvitav ametiaeg

Raskeim hetk kantsleriametis

Üldiselt: kui professionaalsed ja objektiivsed argumendid põrkuvad isiklike ja subjektiivsetega. Konkreetselt: masuaastate alguses (2008–2009) 10% inimeste koondamine ning palgakärbete ja tasuta puhkepäevade sisseseadmine. Kõikide lahkujatega rääkisin isiklikult, paljudele jääjatele seletasin kärpeid. Halbadest sõnumitest peab juht ise teavitama.

Tööst poliitiliste ministritega

Ei ole ju suurt vahet, kas on poliitiline või apoliitiline minister. Väga palju sõltub isikust – tema lastetoast, ellusuhtumisest, teadmistest, oskusest kuulata ja oskusest otsustada. Ma ei ütleks, et raske, aga väga huvitav on küll olnud.

Töisest tulevikust

Suures plaanis on ju kaks varianti, kas müün oma oskusi ja teadmisi või siis mälestusi.