Siin mängib tulevik. Young Euro Classic Berliinis
Oh miks küll alati toimub Berliinis festival Young Euro Classic välja kannatamatus suvepalavuses – küsib nii mõnigi, kuni meelde tuleb: pillimängijad, 13 kuni 26 aastased, käivad ju muul ajal koolis!
Ammu juba aasta muusikasündmuseks kujunenud pidustused lubavad siin esineda maailma parimatel noorteorkestritel, olles taimelavaks tulevastele kuulsustele. Aastatuhande algusest peetud festivalil on esinenud 184 orkestrit kokku ca 23.440 mängijaga, neist ligi 90% on saanud professionaalne muusik. Kui algusaastatel tekitasid väljaspool euroopa geograafi-list piiri saabunud orkestrid võõristust, siis ajapikku on omaks võetud korraldajate idee: mitte geograafia ega ühisvääring, vaid euroopa klassikaline muusikakultuur on see, mille harrastamise nimel tullakse Berliini kõigilt kontinentidelt, seekord ka Uus-Meremaalt, Kanadast, Lõuna-Aafrika vabariigist ja USAst.
Tänavu sai 100 aastat kahe ülemaailmselt tuntud väljapaistva isiku, Nelson Mandela ja Leonhard Bernsteini sünnist. Neile pühendatud õhtutest, nii LAV orkestrist MIAGI (Music is A Great Investment) 28-aastase dirigendi Duncan Wardi käe all kui Bernsteini poolt 1987 loodud Schleswig-Holsteini Festival Orchestra Wayne Marshalli juhatusel, sai pidustuste kõrgpunkt. Kaks mitmest. Alles kuu aja eest loodud Carnegie Halli National Youth Orchestra Jazz (NYO Jazz) tõi esimese ringreisiga Berliini 600 seast valitud 22 noort 16-19-aastast jazzmuusikut. Klassi-kaline big band nii noores koosseisus oleks publiku kaasa haaranud ka ilma solisti Dianne Reeves´ita, kes oli nõustunud noortega musitseerima, kuna tal oli hästi meeles, kui tähtis oli 45 aasta eest talle endale olnud tuntud meistri toetus.
Veel on YEC Euroopa heliloojapreemia väljaandjaks, mida taotlevad festivali raames esma- või Saksas esiettekandele tulnud teosed. Tänavu oli neid kuulda 13, üldse aga kokku 138. Otse loomulikult on eesti noored muusikud olnud peaaegu igaaas-tased külalised, küll oma orkestriga, küll heliloooja preemia pälvinuna (Liisa Hirsch 2016) Tänavu oli eestlasi Euroopa Liidu 140 muusikust koosnenud noorte-orkestris EUYO, aga ka „eesti juurtega USAs sündinud“ ameerika dirigendi Kristjan Järvi – nii kavalehel – näol.
Elektroonilised helid
Seekord juhatas Kristjan Järvi Georgian Sinfonietta´t. Kava oli paljulubav ja pressikonverentsil tutvustas gruusia saatkonna kultuuriatašee Dudana Mazmanišvili, kes ühtlasi väljapaistev pianist, koostööd nii Järvi kui Irakli Kiziriaga. Oli nimelt kavatsus täiendada klassikat elektroonilis(t)e....mõned ütleksid – muusikaga, mina ütlen – helidega. Selleks oli kutsutud kampa maailma tuntuima tehnoklubi Berg-haini DJ, grusiin Irakli, et teemal „Divine Geometry“ viia Bachi d-moll klaveri-kontsert kokku elektrooniliste võimalustega. Tasapisi, nagu imikut lisatoiduga harjutades, loodavad autorid sel moel tuua tehnolembelisi noori klassikalise muusika juurde. Äkki hakkab maitsema?
Kontserdi teine pool koosnes Järvi loomingust, Händeli Concerti grossi´dest inspireeritud „Too Hot to Handel“ ning esiettekantuna „New York Songs“ klaverile ja kammerorkestrile. Dudana naeris, et välja tuli neil mingi gruusia-ameerika programm, sest ka Gia Kantšeli „Valse Boston“ ei jätnud muule ruumi. Kui Bach elanuks praegu, oleks ta, uuendaja nagu ta oli, kindlasti tegelnud ka elektrooni-lise muusikaga, arvas gruusia kultuuriatašee justkui eksperimendi õigustuseks. On ju YEC avatud igasugustele eksperimentidele, ja Kristjan Järvilgi on ebakonvent-sionaalse lähenemisega muusiku maine. Tema valgusemängul tuginenud lavastus Baltimere noorteorkestriga mullu ja kreatiivne partituurikäsitlus varasematel festivalidel piitsutasid ootusi, kuidas kõlab viibe barokist tänapäeva ja klassikali-ne muusika elektroonilisega miksituna. Põnev ju!
Teadmata, mida pakub tehnoklubi DJ noortele, lootsin kogeda uusi helideelamusi, kahjuks tulutult. Arusaamatu taustamüra, kas merekohin või WC-mühin, kumbki ei suunanud fantaasiat, ja kas pidanukski? Bachi muusika sirgjooneline, matemaati-line arenguloogika ei vaja talle loomejõu tasemelt küündimatut partnerit. Teisiti öelduna – ka kahe arvutiga komponeeriv DJ ei suutnud Bachini tõusta. Pianist oli detailitruu esitaja, kuid mitte inspiratsioonist ajendatud interpreet. Kristjan Järvi New York Songs on suurlinna-hommage, kirjutatud minimaalmuusika laadis mustri-te väsimatu korduvusega, jalgade trampimisega ja muu „novaatorlikuga“. Siin oli elektrontehnika omal kohal, NY oli kui mitte äratuntav, siis ette kujutatav kind-lasti. Ometi tundus, et oma, uue visiooni loomise asemel oli Irakli püüdnud met-ropoli järgi aimata, illustreerida. Publikule lugu meeldis, kas värske heliteose preemia tuleb Järvile, jäi oodata paar päeva.
Too Hot to Handel andis aimu, kuidas laptopiga muusikat teha saab, imiteerides pille ja üle võttes viisiridu. Midagi sarnast olen kuulnud mitukümmend aastat tagasi, kõik need Rondo Venezianod ja Rondo Classicud mängisid samuti ansamblis olematute (elektrooniliste) rütmipillidega. „Banaalne, mitte koomikavaba“ - hindas „Tagesspiegeli“ muusikakriitik, kuid kiitis Järvi kompromissitut orkestri-juhtimist ja Georgian Sinfoniettat. Gruusia barokkorkester tõestas, et modernne tehno klassikalise muusika tulevikku ei kahjusta.
Parima heliteose preemia (5000 €) pälvis zhürii ja publiku ühisarvamuse toel poola helilooja Agata Zubel.
