Siioni tarkade protokollid - kas aegunud fiktsioon?


[Juutide maailmavallutamise kava. Siioni tarkade protokollid. A. Johanson.]

Eesti kirjanduselu on reeglina põhjamaiselt rahulik. Elevus tekib siis, kui sekkuvad kirjandusvälised asjaolud.

Nii on Tartu ringkonnakohtu otsus hävitada ligi 600 raamatut "Siioni tarkade protokolle", teinud sellest teosest vististi viimase aja enim ajakirjanduse tähelepanu pälvinud raamatu, kusjuures rohkem on tähelepanu pööratud raamatu hävitamise faktile kui raamatule endale.

Ilmselt olid nii kõrgel kohtul kui ka kirjastajatel omad kaalukad põhjused, ühel otsustada raamatu hävitamise kasuks, teistel sellega nõustuda. Siiski tundub, et otsustav on pigem "Protokollide" pahaendeline imidzh kui sisu. "Protokollid" on loodud eelmise sajandi lõpus, kirjutatud "vanas heas" klassivõitluse vaimus ning vandenõulaste salatarkus ja teravmeelsus on kohati lausa koomiliselt vastandatud muu rahva rumalusele ja lihtsameelsusele.

Raamatute hävitamise muudab keerulisemaks asjaolu, et Eesti seadused ei näe ette viisi, kuidas seda teha (põletada, hakkida). Saalomonlik lahendus oleks olnud raamatute üleandmine Eesti juudi kogukonnale, iseasi on, kuidas seda juriidiliselt põhjendada.

Tuleb tunnistada, et "Protokollide" puhul on vallandunud eestlastele hästi tuntud "ema lööb maha=C1" efekt. Kui poleks olnud kohtuprotsessi, oleks "Protokollid" jäänud üheks tähelepandamatuks pehmekaaneliseks broshüüriks tuhandete teiste seas.

"Juutide maailmavallutamise kava" jaguneb 24 protokolliks, mis väljaandjate väitel kajastavad juudi soost juristi Theodor Herzi möödunud sajandi lõpul peetud loenguid. Iga protokoll on kaks kuni neli lehekülge pikk ja on liigendatud mitmeks alateemaks. Põhimõtteliselt võiks maailmavallutamise kava jaotada tinglikult kolme etappi: ettevalmistused, võimu haaramine ja võimu säilitamine.

Lihtne nagu laisa lektori kõne

"Protokollide" teksti iseloomustab lihtsus ja lühidus. See on nagu laisa lektori kõne, kus kõneleja peatub põgusalt mõnel probleemil, ja läheb teistest väljakuulutatud punktidest paari lausega üle. Lauseehitus on lihtne, tihti esineb kordusi ja emotsionaalseid rõhutusi ning kohati mõjuvad "Protokollid" pigem groteskselt kui hirmutavalt.

Tekstis esineb mitu vastuolu. "Protokollide" järgi pürivad juudid-vabamüürlased võimule, et valitseda kõiki maailma varasid ja hüvesid. Samas kinnitab tekst, et juutidel-vabamüürlastel on niigi vaba juurdepääs materiaalsetele väärtustele (kullale). Miks peaksid nad ennast kurnama ohtliku ja keerulise maailmavallutusplaaniga, et pääseda samade hüvede juurde, jääb selgusetuks. Teiseks näeb maailmavallutusplaan ette nn kaudse tegutsemise, vandenõulased tegutsevat üliettevaatlikult, vältides avalikku tähelepanu, kuigi protokollides kasutatakse väljendeid "meie teeme", "meie anname", "meie muudame", täpsemalt seletamata, kuidas vandenõulased suudavad nii suurt hulka vägitegusid teiste eest peita. Valede ja salakavalusega loodavad vandenõulased võimule upitada ülivoorusliku Iisraeli maailmakeisri, kelle valitsus hakkaks asuma Euroopas. Samal ajal, kui protokollid räägivad kogu maailma valitsemisest, ähvardavad vandenõulased vastalisi intelligente "maalt välja saata".

Võimuvõitluse õppematerjal

Tegelikult võiks "Protokollid" olla õpetlikuks lugemismaterjaliks igaühele, kellele pakub huvi võim ja võimuvõitlus. Vandenõulaste salaplaanis pole tegelikult midagi juutidele-vabamüürlastele ainuomast. Huvitaval kombel nimetavad vandenõulased mittejuute samalaadsete loomanimedega, kui antisemiidid tavatsevad kutsuda juute. Vandenõulaste diktatuur sarnaneb natsionaalsotsialistide, nn proletariaadi või mistahes muu diktatuuriga. Vandenõulased näevad isiklikus algatusvõimes suurt ohtu oma ettevõtmistele, nad ähvardavad kirjutada ümber ajalugu ja kaotada ebameeldiva sisuga sõnu (vt Orwell "1984"), nad manipuleerivad "rumalate" massidega (vt Le Bon "Hulkade psühholoogia"), nad emiteerivad raha "igaühele tema vajaduse järgi", loovad vale-opositsiooni, luuravad ja piiravad sõnavabadust ning pakuvad massidele nn odavat meelelahutust (vt Wahlöö "31. korruse hukk").

"Protokollides" pakutakse välja teravmeelne moodus kirjanike sõnavabaduse ahistamiseks: nimelt lubavad vandenõulased maksustada vastalised raamatud regresseeruvalt mahu järgi, soodustades paksude raamatute loomist, nii et inimesed ei jõuaks neid enam osta ega viitsiks lugeda. Vandenõulased pakuvad huvitavaid mõtteid ka välisvõlgade ja maksude kohta.

Loe veel

EERO JOHANNES

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare