Siiras lugu rõõmust hargneb Endla uues
Friedebert Tuglase erinevate novellide ja romaani “Felix Ormusson” põhjal Tiit Palu kokku kirjutatud ja lavastatud näidend “Rõõmu kaalud” sobis suurepäraselt avama Endla teatri uut Küüni-nimelist saali.
Juba esimesed repliigid tekitasid tunde, et kui tegevus ei toimu just otseselt küünis, siis selle vahetus läheduses kindlasti. Kuna vastvalminud saal on Endla ajaloos n.-ö uudne vorm, siis ligi 100 aastat tagasi tõi just Tuglas oma loominguga eesti kirjandusse novaatorliku vormi – lihvitud ja kujunditerohke keelekasutuse.
20. sajandi alguse külaelu pildikestest on esimeses vaatuses saanud lihtne lugu, mille keskmes on suupillimänguga tüdrukuid hullutav sulane Konrad (Kaido Veermäe). Tema nipernaadilik eluviis ja naiseksvõtmise lubadused, mida mees nende andmise hetkel siiralt näib uskuvat, viivad ta ühe neiu (Katrin Valkna) juurest teiseni (Piret Laurimaa) ja sealt edasi kolmandanigi (Maarja Jakobson). Kuid Konradi romantiline hulkuri hing näikse siiski ihkavat vabadust ja soovi “jalutada” südamest südamesse just nii, nagu see talle meeldib.
Tuglase sõnameisterlikkus on selles vaatuses asendunud ehk enam näitekunstile omaste vahenditega – miimika, Ïestid ja kehakeelega, mis on eriti nauditav Kaido Veermäe mängus.
Seda, et tegemist on möödunud sajandi ühe elitaarsema kirjanikuga, meenutavad vaatajale filosoofilised mõtisklused stseenide vahel.
Lavastuse teine osa põhineb kunstifilosoofiliseks suvitusromaaniks nimetatud “Felix Ormussonil”. Helene (Piret Laurimaa), Marioni (Maarja Jakobson) ja Felixi (Jaan Rekkor) rõõmuotsingute lugu on nii sisult kui vormilt komplitseeritum kui muretut maaidülli nautiva Konradi oma. Siin avaldub Tuglase leksikaalne stilistika eriti selgelt ja Palu instseneering on tema keelekasutuse oskuslikult näitemänguliseks muutnud. Kohati ununeb, et algmaterjal on proosatekst, mitte draamateos.
Kujunditerohket dialoogi kuulates tekib paratamatult mõte, et Tuglas oleks ilmselt olnud ka suurepärane näitekirjanik. Ja etenduse lõppedes on kahju, et see positiivse alatooniga lugu Felix Ormussoni püü-dest absoluutse ilu järele nii kiiresti läbi sai.
Etenduse terviklikkuse seisukohast on väga oluline roll kunstnik Kristiina Mündi loodud lavakujundusel ja kostüümidel. Tuglase esteetiline kirjanduslik maailm on teatriruumis edasi antud lihtsate puitdekoratsioonidega, mida ilmestab tagaseinas Konrad Mägi õlimaal “Valgjärv”. Lihtsuses peitub võlu.
Endla väike saal Küün on avatud. Kuigi selle avamise õhtul ütles Raivo Trass, et ruumi tehnilised võimalused on paljuski teatritegijatele endilegi veel teadmata, mõjus saali sisu maast laeni küllalt aukartustäratavana.
Erinevalt nii mõnestki viimasel ajal ehitatud black boxist, on Pärnu teatri väike saal hubane ja tavapärased mustad seinad ei mõjugi nii tüüpilisena. Loodetavasti on Küüni tehniliste lahenduste avastamisest edaspidi huvitatud nii Endla lavastajad kui külalised väljast.
