Praegune Leonhard Lapini näitus sobib valgustite poele nagu rusikas silmaauku. Nimelt eksponeerib Lapin esimest korda Eestis oma valgel värvil põhinevat seeriat, mida ta näitas Helsingis 1994. aastal õppejõuna töötades.

Olen vist ennegi kirjutanud, et ühes tonaalsuses maalida on keerulisem kui kasutada kärts-mürts erksaid toone. Nii kirjutab ka Lapin, et „me näeme küll lõputut hulka värve, ent tõeliselt valdame sellest küllusest vaid kitsast ala”. Sellele on ka seletus. Oma tajus käitume ökonoomselt – polegi vaja kõiki värve tajuda ja neile nime anda. Mesilase värvitaju on kordi rikkam kui inimesel. Eskimotel olevat lume eri olekute ja varjundite kohta üle saja nimetuse, kuna neile on see eluliselt tähtis.

Sellel näitusel keskendub Lapin valgele. Õieti polegi piltidel midagi näha peale valgel foonil olevate joonte. Enda sõnul tahtis ta sel ajal heita kõrvale kõik õpitud ja laenatud värvisüsteemid ja keskenduda valgele ja mustale, mis teatavasti polegi värvid. Samas on need Lapini jaoks just olemuslikud värvid, mis on pärit „meele süvakihtidest”. Lapin on teinud ka atraktiivseid värvilisi geomeetrilisi maale, kuid ühel hetkel tahtis ta vabaneda sellest „värvisaastast”.

Miks just valge?

Kunstnik ise seletab nii: „Valge sümboliseerib valgust. Valgus aga äratab meis igal hommikul ellu kogu maailma, ka värvid. Valgus nagu värvidki on nähtusena reaalsuse ja irreaalsuse piiril: ta võib muutuda reaalsuse osaks, ent samas hajuda ka tühjusse. Analoogiliselt käitub ka valge, mis võib võtta erinevate värvide toone, olla valge, aga samal ajal valgustuse või peegelduse mõjul mingi teine toon.”

Olen oma tudengitelt küsinud, mis värvi on peegel. Mõni ütleb, et valge, teine, et hõbedane. Tegelikult polegi peeglil värvi – ta on seda värvi, mida ta peegeldab. Ometi on valgus see, mis paneb peeglis värvid elama. Lapini käsitluses on värv „vaimne substants” ja selle aluseks on ikkagi must ja valge. Sinnani jõudis filosoofilistes otsingutes ka Lapini suur eeskuju, oma loomingut suprematismiks nimetanud Kazimir Malevitš. Tema jaoks polnud maal mitte kaetud pind, vaid vaimne ruum.

Ka Lapin mõtestab oma pilte „puhastava maalikunstina”, mis on vabad igasugusest kujutuslikkusest, literatuursusest ja eputavast värviorgiast. Vaadates neid valgeid maale, mis on tehtud erinevate valgete värvidega, tuleb laskuda meditatsiooniseisundisse ja kuigi maalidel pole midagi kujutatud, peab neid kaua vaatama.

„Valge väli”

Leonhard Lapini isikunäitus

Galeriis 008 (Tallinnas

Rävala pst 7) 29. septembrini