Sini-must-valge stalinism ja Eesti ajalugu
Nõukogude Liidus ei saanud ajalooteadust viljelda ilma teatud moonutusteta, ning vabanedes tuli asuda kohe oma rahvusliku ajaloo ümberkirjutamisele. Seejuures ei saa kuidagi jätta tähele panemata, et puhastades ajalooteadust kommunistlikest moonutustest, jõuti suures tuhinas vastasmärgiliste moonutusteni.
Eesti NSV ajalugu kirjutades valitsevad praegu peamiselt kaks vastandlikku tendentsi – ülistav pühakumaalimine ja hüsteeriline sõim. Seega täpselt samad poolused, mis iseloomustasid ka nõukogude süsteemi ideoloogiat. Suures osas põhineb eesti ajalookirjutamine isegi praegu, vabas Eesti riigis vankumatult stalinistlikel alustel. Kõik on lihtsalt ümber pööratud – mis enne oli must, on nüüd valge, ja vastupidi.
##Näiteks mainekas sõjaajaloolane Hannes Walter on nõudnud kõigi hävituspataljonlaste, kaasa arvatud neisse kuulunud hilisemate väga teenekate kultuuritegelaste sõjaroimariks kuulutamist. Ajakirjas Akadeemia, mida peetakse kõrgeima võimaliku teaduslikkuse kandjaks Eesti ajakirjade hulgas, ilmus paar aastat tagasi kurikuulsa EK(b)P KK VIII pleenumi stenogramm ning ajaloolaste saatetekst sellele kubises räigest maksku-mis-maksab ärapanemisest. Meenutame veel hiljutisi jõledaid lahinguid Arnold Greeni ja Hillar Palametsa vastu. See kõik on puhas sini-must-valge stalinism.
Seesuguses valguses on meeldiv avastada ka teadusliku neutraalsusega kirjutatud töid, nagu näiteks äsjailmunud Olaf Kuuli ülevaade “Sula ja hallad Eesti NSV-s. Kultuuripoliitikast aastail 1953–1969”. See raamat pühendub väga olulisele teemale, mida Eestis tavatsetakse praegu eriti lihtsustatult käsitleda. Kuid Kuuli ei opereeri kategooriatega “head” ja “pahad”, vaid annab detailirohke pildi, mis siis tegelikult sündis. Ta on uurinud rikkalikult materjali ja tutvustab lugejale nii poliitilisi sündmusi Moskvas kui ka neist tulenenud murdumisi Eestis.
Autor peatub kultuuripilti oluliselt mõjutanud diskussioonidel, nagu Gustav Naani koostatud ENSV ajaloo õpiku, rahvuskultuuri mandumise teesi ja arhitektuuri aruteludel.
Tore on lugeda ajalooraamatut, kus igal leheküljel ei materdata paaniliselt. Kuuli kirjutab (lk 34-35): “1950. aastate teisel poolel hakkas aga Eesti NSV kolhooside ja sovhooside olukord paranema. Oma osa oli siin E. Tõnuristil. Ta suutis oskuslikult manööverdades vältida NSV Liidu juhtkonna põllumajandusalaste eksperimentide ja kampaaniate suuremaid rumalusi.” Tõenäoliselt nii oligi. Et polnud ainult mustad ja valged. Enamik olid hallid – kes tumedam, kes heledam. Kes tahtis vasaku käega rahvale anda, pidi paremaga võimule reveranssi tegema.
