Sündmuste poolest on Peyton Reedi „Sipelgamees ja Vapsik” väiksema kaliibriga kui MCU selle aasta filmid „Tasujad. Igaviku sõda” ja „Must Panter”. Sündmustik keerleb ümber Sipelgamehe ehk kodanikunimega Scott Langi (Paul Rudd) moodustatud filmiuniversumi jao ja täpsemalt perekondlike teemade. Muhedalt karismaatiline ja semulik Scott on oma tütrest lahus elav isa, kes eelmises osas („Sipelgamees”) saavutas superkangelase staatuse. Ta on endine „heatahtlik kriminaal”, kes püüab olla hea inimeste vastu, kellest ta hoolib. Üks neist on Sipelgamehe võimeid arendanud geeniuse (Michael Douglas) sihikindel tütar Hope van Dyne ehk Vapsik (Evangeline Lilly). Pärast filmi „Kapten Ameerika. Kodusõda” sõjakaid sündmusi on koduaresti määratud Scotti ja Hope’i suhe külmutatud ja uus film annab Scottile Hope’i aidates võimaluse see uuesti üles soojendada. Nimelt on Hope ja ta isa avastanud võimaluse päästa Hope’i ema (Michelle Pfeiffer) mikroskoopilisest kvantreaalsusest. Algab hoogne operatsioon, millega on loomulikult seotud seda võimaldavast kvanttehnoloogiast huvitunud isiklike ja majanduslike eesmärkidega pahalased.

Igav lugu, köitvad tegelased

Ükskõikseks jätvast ja tülgastavalt ekspositsioonile toetuvast loost köitvamad on filmi tegelased ja nendevaheline koomiline dünaamika, mis stseenist stseeni kandudes filmi rütmistab. Karakterite iseäralikkusel ning olukorra ja dialoogi ebakõlal põhineva huumori edastamisega saab kõige säravamalt hakkama Scotti seadusliku äri jutukat koostööpartnerit Luisi mängiv Michael Peña. Režissööri ja näitlejate oskuslikult ajastatud huumor ilmestab ka filmi muretut atmosfääri. Ühtaegu võimendab see stsenaariumi pealiskaudsust karakterite motiivide ja loo üksikasjade loomises. Lugu ennast ei suuda huvitavamaks muuta visuaalselt efektselt lahendatud müstiline pahalane Ghost (Hannah John-Kamen), kelle võime läbi objektide liikuda tekitab koos Sipelgamehe ja Vapsiku suurusemanipuleerimisega viljakaid võimalusi märulistseenideks.
Ükskõikseks jätvast ja tülgastavalt ekspositsioonile toetuvast loost köitvamad on filmi tegelased ja nendevaheline koomiline dünaamika, mis filmi stseenist stseeni kandudes rütmistab.

Just nende lavastamisega saab Reed huumori kõrval kõige mõjusamalt hakkama. Märulistseenide koreograafia karakteripõhisus teeb filmi MCU keskmisest värskemaks. Peale rohke huumori, mis annab filmile pehme tooni, on leidlik koreograafia „Sipelgamehe ja Vapsiku” puhul faktor, millega püütakse teistest MCU filmidest eristuda, valemit värskendada. See tähendab aga nii kaameratöö, montaaži kui ka heliriba tuimalt tuttavat keskpärasust, mille eesmärk on pigem võimendada ülalmainituid „Sipelgamehele ja Vapsikule” kujundatavaid stiilinüansse. Muus osas jälgib film publikut ärritada kartes seriaalilikult rohkeid süžeelisi konventsioone.

Selle aasta kolmanda MCU filmina mõjub „Sipelgamees ja Vapsik” kui kerge hingetõmbehetk pärast „Tasujate. Igaviku sõja” mastaapsemaid sündmusi. Filmi sisuline väärtus ilmutab end filmiuniversumi kontekstis tõenäoliselt alles järgmistes osades, kuid praegu lõikab see vaatajad edukalt argireaalsusest lahti. Selleks maailmas rahvahulki ja rahavooge liigutavad Marveli filmid kahjuks ja õnneks ju loodud ongi.

„Sipelgamees ja Vapsik”

Lavastaja: Peyton Reed
Osatäitjad: Evangeline Lilly, Paul Rudd, Walton Goggins, Michael Douglas, Judy Greer, Michael Peña, Laurence Fishburne, Hannah John-Kamen, Randall Park
Kinodes alates 6. juulist