Sirje Kiin - kirjutab kolme raamatut korraga


Marie Underi monograafia, kultuurierinevusi käsitlev esseekogu ja Ameerika reisikirjade raamat – niisugune on Sirje Kiini sellesuvine tööplaan.

“Tahaksin nähtavas tulevikus jätkata vabakutselise kirjaniku ja ajakirjanikuna, kui aineliselt vähegi võimalik. Mul on mitu raamatut plaanis ja üks suur võlg,” räägib Kiin.

Võlaks peab Kiin monograafiat Underi elust ja loomingust, mida ta on kirjutanud vaheaegadega ja vahelduva eduga. Töö hakkab lõpule lähenema, tuleb veel kirjandusmuuseumi arhiivis viiteid täpsustada.

“Viimased aastad on andnud Underi uurimisele märkimisväärset lisa, laekunud on olulisi kirjavahetusi ja tulevane raamat usutavasti võidab sellest, et liiga vara valmis ei saanud,” selgitab autor. Kirjavahetuse kogumisel ja tagaotsimisel on ta vahel töötanud nagu detektiiv, vahel aga jooksnud sõna otseses mõttes võidu surmaga: Underi tütred Dagmar ja Hedda, ristitütar Margot, väliseesti ajakirjanik Paul Kokla ja paljud teised, kellel oli alles hulk poetessiga seotud kirjavahetust, fotosid ja mälestusi, on surnud. Kiini sõnul jahvatavad eri riikide pärimisveskid aeglaselt ja osa väärtuslikke kirju on tänini kadunud. Mõnd tähtsat kirjavahetust otsib monograafia autor siiani küll Rootsist, SŠveitsist ja USA-stki.

Küsimusele, kas Under on Kiinile isiklikult eriti tähenduslik autor, vastab ta: “Under on 20. sajandi eesti kirjanduse üks kesksemaid ja mõjukamaid luuletajaid. Otsese tõuke andis mulle kadunud kirjandusteadlane Erna Siirak, kui me kohtusime pärast minu Kersti Merilaasi monograafia valmimist. Tema ei jõudnud kahjuks oma pikaaegset Underi-uuringut raamatuks vormistada. Isiklikult pakub mulle huvi Marie Underi mõjutuste haare – milline erakordne tähendusväli on temast kiiranud!” Öeldakse, et pühakuks kuulutamiseks on vaja korda saata üks ime, sellest piisab, räägib Kiin, kelle arvates on Underi luule eestlaste jaoks imeliselt tähendusrikas ja mõjukas olnud koguni kolmel korral.

Esmalt vabastas ta meid emotsionaalselt ja sensuaalselt oma “Siuru”-aegsete sonettidega, meenutage vaid: “ah, sukki neid, mis lõppeda ei taha…” Toonases kontekstis olid Underi armastusluuletused äärmiselt julged ja originaalsed. Teine kord väljendas ta rahva traagikat “Mureliku suuga” pärast esimest Vene okupatsiooni ja 1940. aasta küüditamist, Under sõnastas rahva valu. Inimesed teadsid Underi luuleridu peast, see andis hingejõudu. Kolmas kord sõnastas ta rahva saatust, kirjutades luuletusi paguluse traagikast ja kodumaaigatsusest, need ilmusid paguluses Rootsis kogumikes “Ääremail” ja “Sädemed tuhas”, siis oli ta looming juba Nõukogude Eestis keelatud, ta luuletused levisid ometi Eestiski salaja.

“Jaan Kaplinski sai näiteks karistada, kui ta loengu ajal kirjutas pingi all ümber Underi värsse,” meenutab Kiin.

Reisiraamat

“Kevadel saatsin Ameerikast sõpradele ja pereliikmetele pikki reisikirju selle mitmekülgse ja multikultuurse maa kohta. Kui tagasi tulin, tehti ettepanek need kirjad Loomingu Raamatukogus välja anda,” räägib Kiin oma reisiraamatu sünniloost. Ta peab ettepaneku põhjuseks seda, et kirjad olid ebatüüpilised, ilma kohustusliku Ameerika-vastasuseta, halvustuseta.

“Eestis populaarne Jeremy Rifkin siunab küll USA-d ja ennustab kadu, aga minu meelest on Ameerika lahendanud 21. sajandi tasemel ja rahulikul moel multikultuursuse pingsad probleemid. Ameerikas on kõike – sealne vaimne rikkus ja mitmekülgsus tuleb ainult üles leida.” Need, kes impordivad sealt ainult labast massikultuuri, teevad ise oma valiku, arvab Kiin.

Esseed

Tema sõnul pole tõsi ka müüt vaesunud joomaritest indiaanlastest, ka mustadesse ei suhtuta nüüdses Ameerikas halvasti. “Ülisallivas Ameerikas ei õpetata enam ammu muinasjuttu rahvaste ühisest kultuurikatlast, kuhu kõik peaksid justkui sulanduma. Nüüd on kausis pigem värske salat, kus igal osisel oma maitse – ja iga immigrant on uhke oma päritolumaale, ehkki peab end ameeriklaseks. Ameerika oskab rahumeelselt multikultuursust viljelda ja seda ka nautida,” kinnitab Kiin.

Loe veel

Kolmandas raamatus kirjutab Kiin eri kultuurides elamise kogemusest – Euroopas, Aasias, Aafrikas, Ameerika neljas osariigis –, mis kõik on ka omavahel väga erinevad, nagu riigidki. Näiteks soomlased, usbekid, egiptlased ja ameeriklased contra eestlased on väga erinevalt erinevad. Ühed elavad äärmuseni individualistlikus, teised ülimalt kollektivistlikus kultuurikontekstis.

“Püüan oma esseedes mõista erinevusi ja õppida sallivust. Ma näen kultuurierinevustes rikkust, mitte probleemi. Teist kultuuri saabki mõista vaid iseenda kultuurikogemuse kaudu, võrdluse teel.

Kultuurierinevuste mõistmisel nüüdses üliavatud, üleilmastuvas infokultuurikontekstis on Kiini sõnul tähtis strateegiline ja ka majanduslik roll. Paljudes lääne ülikoolides õpetatakse eraldi ainet nimega kultuurigeograafia, iga endast lugupidav ärikool peab vajalikuks õpetada strateegilise juhtimise kursustel ka kultuurierinevusi. “Kultuurist ja selle mõistmisest sõltub kõik. Kas ka meil?” küsib Kiin.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare