Inimesest jääb järele kirjasõna ja Masingu kirjutatut on Ilmamaa kirjastus jõudumööda välja andnud. Pildiliselt ja heliliselt püüab Masingut portreteerida teos, kus filmikunsti vahenditega tahetakse tema isiksuse saladustele jälile saada.

Eesti avaliku elu tegelastega on enamasti selline asi, et kuskil ikka leidub nendest mingi filmijupp. Kõiksugustest rahvakirjanikest ja kunstnikest on neid filmimeetreid meie filmiarhiivis rohkesti, mõnest kohe hästi palju. Aga inimesest nimega Uku Masing, keda on korduvalt nimetatud sisepagulaseks, pole mitte midagi. Ja mis sisepagulane ta olekski, kui televisioonireporterid ta järel oleksid käinud. Nii jäädvustavad Vallo Kepi kolm dokfilmi Masingu elu ja loomingut, kasutades kõrvalseisjate mälestusi, fotosid, kirju, helilinte, lauluesitusi ja muidugi maastikke, kus kuulus kirjamees oma elu jooksul kulges.

Neid filme on kolm, pealkirjad on neil: „Kitsas rada keset metsi”, „Inimesepoeg valgel laeval” ja „Surm on öömaja põllul”. Kõik kolm on pühendatud Masingu elu eri perioodidele ja peale selle ka eri teemadele, mis kerkivad seoses suurmehega üles. Esimene film räägib Masingu lapsepõlvekodust Raikkülas, tema kujunemisaastatest ja taustast.

Dokumentaalfilmi peategelane kerkib tavaliselt vaatajate ette valguses ja varjus liikudes, fotograafiliselt adekvaatses kehastuses kaadris elades. Siin seda ei ole. On killud, mis püüavad tabada kunagi olnud elu jälgi. Reaalsuse asemel püütakse kaadrisse vaimu, kaduvikku läinud inimest, tema jälgi. Kui mõne teise tegelase puhul oleks selline kinematograafiline sunnitud lähenemine suur puudus, siis Masingu puhul mitte, sest tema isiksus on eriline. Tema kinematograafilises mitteilmumises on justkui oma metafüüsiline sõnum, mis lepitab vaataja sellega, et ta peategelast kordagi liikuvas pildis ei näe. Nii tekibki tõsiselt võetavalt filmi Kaplinski poolt lendu lastu mõte, et Masingu puhul oli tegu geeniusega. Ehk siis millegi/kellegi imepärasega.

Nii paljusid keeli ja kultuure tundnud inimene suhtus Euroo­pa-kesksusesse kriitiliselt. Ja kas ei ole see sulaselgelt euroopalik kaanon, et filmi peategelane peab liikuvas pildikaadris kujundeid looma. Boreaalsest maailmamõistmisest jutustav Masing võiks ju rahul olla, et film temast ei tulnud indoeuroopa mallidele vastav.

Masingust räägivad tema jüngrid ja mittejüngrid. Läbi käiakse selle erakordse elu olulisi aspekte. Meenutades ja seletades. Jäädvustades ühtlasi meie kultuuriloo järgmisi lehekülgi, sest kõnelejate hulgas on Toomas Paul, Hando Runnel, Viivi Luik, Jaan Tooming, Kalle Kasemaa, Vello Salo.

Põhjalikult käsitletakse filmis samizdat’i teemat, jutustades lähemalt, kuidas jättis inimene, kelle teoseid Eesti NSV ajal trükimasinasse mitte kuidagi ei lastud, mitme põlvkonna haritlastesse tohutu jälje.

Masingu vaim

Plaatidesse pandud filmide puhul on suur väärtus materjalides, mis on lisadena teosele liidetud. Siinsel plaadil on need lisad nii olulised, et neist peab põhjalikumalt juttu tegema. Kogu see varamu on saanud alapealkirja „Valik filmi lähtematerjali” ning sisaldab video-, audio-, teksti- ja pildifaile. Helifailide hulgas on aastast 1962 pärit neli usuteaduse instituudis peetud Masingu loengut.

Videomaterjalis on enamik filmiski esinenud kommenteerijaid, kuid juba mahukama jutuga.

Masing filmis

Uku Masing

11. august 1909 –

25. aprill 1985

•• Teoloog, luuletaja, teadlane, polüglott

•• Kogumiku kolmes filmis meenutavad teda ja mõtestavad tema pärandit üle 30 inimese.

•• Eraldi DVD-l valik filmi lähtematerjale: Uku Masingu kirjad lapsepõlvekoju ja ta loengute helilindistused, tervik-intervjuud ja kolme filmi tekstid.

•• Filmide autorid Vallo Kepp ja Mikk Sarv

•• Toimetanud Enn Säde

•• Estinfilm, 2009