Sissejuhatus loomade hingeelusse
Kuigi viimase aja lastekirjanduse tõlked näikse piirduvat piiksuvate, prääksuvate ning volditavate raamatutega, mis peavad silmas vaid kõige pisemaid raamatutarbijaid, on õnneks siiski ka teoseid, mille lugemine suudab rõõmu ja naudingut pakkuda.
Sellised raamatud on kindlasti Christian Bienieki “Ülemnuuskur Osvald” ja Michael Hoeye “Aeg hiirte jaoks ei peatu”. Lisaks lugemiselamusele ühendavad neid raamatuid veel loomtegelased, tempokas tegevustik ning humoorikas eluvaade.
Christian Bieniek (1956–2005) oli saksa muusik, raadio- ja televisioonisket‰ide ning kuuldemängude kirjutaja. Aastal 1993 avaldas ta oma esimese noorteraamatu. Sellest ajast alates on ta kirjutanud ligi 90 raamatut lastele ja noortele ning neid raamatuid on tõlgitud juba 12 keelde.
“Ülemnuuskur Osvald” on Osvaldi-sarja avaraamat. Tegemist on kriminaaljutuga, milles tegevustikust antakse lugejale teada koera silme läbi. Peategelane on pisut laisk, kuid peremehele jäägitult truu Osvald, kelle isa oli terjer ja emast ei armastata rääkida.
Ennekõike meeldib Osvaldile lesida, ohjeldamatult head-paremat süüa ning suurte puude ja autorataste vastu jalga tõsta. Tema peremees, 11-aastane Timo kuulub detektiiviklubisse, kuhu ühel õhtul ka Osvaldi kaasa võtab. Poolkogemata leiab Osvald üles klubiliikme kadunud kassi ja pälvib seetõttu Ülemnuuskuri austava nimetuse. Peagi hakkavad linnas kaduma ka jalgrattasadulad ning hinnalised maalid. Ülemnuuskur Osvald leiab oma püha kohuse olevat varas tabada.
See on lõbus ja eelkõige meelelahutuslik teos, mille sümpaatsem osa on autori suurepärane võime elada sisse koera hingemaailma. Lahe humoorikus ja suhteliselt õhuke olek lubab seda soovitada ka lugejale, kes raamatutest kõige paremini ei arva. Michael Hoeye raamatuga tuleb aga pisut rohkem vaeva näha.
Hoeye köitev kirjutuslaad
Ameerika kirjanik Michael Hoeye (sünd 1947) on tuntuks saanud just sarjaga “Hermux Tantamoqi seiklused”. Raamatusarja esimene osa “Aeg hiirte jaoks ei peatu” (“Time Stops for No Mouse”, 1999) on nüüd eestikeelsena kättesaadav. Kirjaniku kodumaal on ilmunud ka “The Sands Of Time” (“Aja liivad”, 2002), “No Time Like Show Time” (“Eesriie avaneb”, 2004). Sarja neljas raamat “Time to Smell the Roses” (“Rooside nuusutamise aeg”) ootab sel aastal ilmumisjärge.
Raamatusarja peategelane on inimesestatud hiir Hermux Tantamoq, kes töötab väljamõeldud linnas Pinchesteris kellassepana. Peale tema elavad seal ka rotid, mutid, oravad, koprad ja teised närilised. Esimeses raamatus “Aeg hiirte jaoks ei peatu” satub Hermux peadpööritavatesse seiklustesse tänu võluvale hiireneiule Linka Perflingerile, kes kellassepale oma käekella parandada toob, kuid sellele enam järele ei tule.
Pilooditarist hiireneiusse armunud kellassepp asub uurima, miks kohtumisel täpse ja korrektse mulje jätnud Linka enam silmapiirile ei ilmu ning Hermux haaratakse seiklustesse, mis viivad ta muu hulgas kosmeetikatööstuse ja ilukirurgia räpastesse telgitagustesse.
Ehkki raamatu süÏee on põnev, täis ootamatuid pöördeid ja üllatusi, on köitvaim osa just autori kirjutamislaad. Eriti osav on Hoeye olustikku edasi andes (ja Kristina Uluots seda tõlkides). Kirjeldatakse idüllilist pisut väikekodanlikku linnakest, mille elanikele on omane mõningane snobismgi. On oluline, mis kell ja mida süüa, milliseid riideid ja kus kanda. Nii mõnigi hiirte omavaheline vestlus meenutab Andrus Kivirähki “Leiutajateküla Lotte” muttide jutuajamisi.
Teema on lastekirjanduses uudne – ilu ja nooruse ülistamine on pigem täiskasvanute probleem. Kuigi autor näikse ütlevat, et hiirtele antud aeg kaob kiiresti, tuleks seda mitte hakata juurde tegema, vaid oskuslikumalt ja õigetel eesmärkidel ära kasutada. Köitvad ja mitmemõõtmelised kujundid koonduvad kenasti pealkirja alla, moodustavad lugemist lõpetades mõjuva üldmulje.
Loodetavasti ei pea Osvaldi-sarja ja Hermux Tantamoqi seikluste järgnevate osade tõlkeid väga kaua ootama.
