Siurulikum kui mõni pärissiurulane ise
Karl Rumor. Põlevad laevad. Kolmas trükk. Kirjastus Eesti Raamat. Tallinn 1995.
Pärast pausi oleme jälle uudisväljaandena käeulatusse saanud tüki eesti ilukirjandusliku proosa klassikat. Teos ei ole mahukas, aga väga ehe, pealegi kirjanduse niisugusest osast, mis nõukogude ajal lugemislaualt lihtsalt puudus. Karl Rumor kirjutas selle, oma keskendatuses üpris novelliliku jutustuse okupatsioonisuvel 1918, kui oli poliitilisest ja avalikust elust kodutallu varjule tõmbunud. Paosolemine oli sunnitud, sest oma "õige" nime all (Karl Ast) oli seesama mees poliitikuna iseseisva rahvusriigi kõige innukamaid ettevalmistajaid. Trükist ilmus "Põlevad laevad" järgmisel aastal (raamatus "Tuled sügis-öös"). Teine trükk tuli aastal 1962 Lundis ilmunud kogumikus "Tuuleviiul". Nüüd siis, 76 aastat hiljem ka iseseisev väljaanne, mida teos kahtlemata väärib.
Erootiline palang ja väsimus
1930. aastal ilmunud monograafias on Friedebert Tuglas rääkinud Karl Astist ja Karl Rumorist kui erihuvilistest Siiami kaksikutest, kelle kooselus on ikka domineerinud poliitik Ast. Kas võime nüüd, mil poliitiku teod unustatud, tõdeda vastupidist? Kas Rumor elab edasi ja domineerib? Kui viimast uskuda - põhjust selleks on küllaga, tuleb arvesse ka kirjanik Rumori iseseisvus, vooludest ja moest rippumatus. Iseasi muidugi, et eesti kirjanduse muutumine ja Rumori huvisuunad võisid mõnikord kokku saada. "Põlevad laevad" on kirjutatud Siuru-ajal ning sobib seda aega esindama. Kümmekond aastat hiljem märkis Tuglas tabavalt, et Rumor on "Põlevates laevades" olnud siurulikum kui mõni pärissiurulane ise. Siuru-kirjanduses viljeldi erootikat, ka edvistati sellega. "Põlevad laevad" on selgesti erootilise dominandiga teos, ühe armastuse lugu ja õige vähe muud lisaks. Selles tähenduses Rumori loomingus sugugi mitte erandlik: mehe ja naise suhted, nende suhete kujutamine on kirjanik Rumorit alati huvitanud. Ei ole sugugi lihtne ütelda, keda võiks eesti kirjanduses sellest vaatekohast tema kõrvale asetada.
"Põlevad laevad": 1914. aasta kuum suvi, suvituskoht Petrogradi lähedal mere ääres. Seal saavad kokku mees ja naine, kes kunagi, aastat kuus tagasi ja enne seda on hästi lähedased olnud, küll mitte intiimsuheteni. Naine oli tookord katkestaja-pool, ta on vahepeal abiellunud ja, nagu selgub, abielus sügavasti pettuda jõudnud. Mitte oma halva valiku pärast, vaid üldisematel põhjustel, argipäeva surve all. Mees - viiuldaja, kunstnik, nagu naine teda nimetab, on kunagise läheduse katkemise järel üksi jäänud, kaotanud suhtehuvi. Sellel põuasel suvel tuleb ootamatu kokkusaamise järel kõik, mis nende vahel kunagi olemata jäi. Armumisele ja lähenemisele järgneb erootiline palang, leegitsev kirg, mille järel tulevad väsimine ja eemaldumine. Alguse ja lõpu vahele jääb kuhjaga ühiseid täitumisi ja rõõmu. Keegi ei püüa siin kedagi, ei plaanitseta ühist tulevikku. Kogemusteta mees mõtleb abielust, on selleks valmis. Naine kui kogenum on otsustavalt abielu vastu. Ta hindab partnerit ja suhet temaga selleks liiga kõrgelt, et neid argipäevaga siduda.
Kuidas Rumor kõike seda kujutab?
Vastandub tänasele kirjandusmoele
Eksib see lugeja, kes arvab, et kolmveerand sajandit tagasi oli eesti kirjanik elamise intiimpoole kujutamisel tingimata häbelik ja tabude kütkes. Rumori looming ja "Põlevate laevade" näide kinnitavad risti vastupidist. Selle raamatu intiimstseenid on kõike muud kui häbelikud. Rumori mees ja naine on mõlemad kirglikud ja meelelised, kuni oma tunnete läbipõletamiseni. Nad on põlevad laevad. Aga muidugi ei ole see kolmveerand sajandit tagasi kirjutatud "Kojamehe naine", mitte sinnapoolegi. Mehe ja naise suhet ei saa Rumori käsitluses kuidagi taandada seksile. See on vaimse ja meelelise kontakti tervik, selles on palju rõõmu ja palju ilusat. Konkreetne suhe ei ole, ei saa olla igavene, aga inimesed ise nagu oleksid seda - oma vaimsuses ja arukuses. Kui Rumori ütlemisviis tundubki tänasele lugejale liiga ilus, siis ei ole asi realismi ja objektiivse elukujutuse nappuses, vaid ajajärgu kirjanduslikus stiilis ja Rumori andes, selles, kui suveräänselt ta valitseb sõna ning sõna kaudu mõtet ja inimese elu tegelikkust.
Niisiis on "Põlevad laevad" oma iseväärtusele lisaks praegu ka poleemiline teos. See vastandub tänase kirjandusliku moega.
üLO TONTS
