Skandaalne Ameerika psühhopaat
Ameerika noor kirjanik Bret Easton Ellis (s. 1964) näis 1980-ndate lõpuks olevat jõudnud karjääri tippu: ka pärast 1985. aasta bestsellerit “Less Than Zero” ilmunud “Rules Of Attrac-tion” osutus edutuks.
1990 valmis aga “American Psycho”, mis tegi selle autorist veel vihatuma kirjaniku kui islamineeduse alla pandud Salman Rushdie. 300 000 dollari suuruse avansiga õiguse ostnud kirjastus keeldus naistöötajate survel seda välja andmast. Kui üks teine kirjastus nii ei pipardanud ja Ellisele veelkord priske kopika maksis, oli raamatut ümbritsev furoor juba nii suureks paisunud, et sellest sai Ellise edukaim teos.
Patrick Bateman on 27-aastane Harvardi lõpetanud Wall Streeti investeerimispankur. Vabal ajal sööb ta parimates restoranides, vaatab pornovideosid ja mõrvab peamiselt kerjuseid ja prostituute, sest nende kadumist ei pane keegi tähele.
Raamat on väljakutsuv juba enne mõrvu, esimesel sajakonnal leheküljel. Bateman armastab üle kõige iseennast.
Minategelane kirjeldab kõike firmamärkidega, menüüdest riieteni. Naiste juures on kõige tähtsam hardbody, prink keha. Yuppie’de kõige suurem probleem on (sarnaselt Douglas Adamsiga): “millises restos me lõunat sööme?” Batemani poissmehekorter penthouse’is (kus elab ka Tom Cruise, kellega nad kord isegi liftis koos sõidavad) on viimase peal, täidetud uusimate tehnikasaavutustega – aga isegi tema ei saa parimasse restosse kohta.
Batemani mõrvu kirjeldab Ellis okseleajavalt detailselt. Bateman laenutab juba 38. korda Brian De Palma videot “Body Double”. Saame teada, et tema lemmikkoht on see, kus naine puuriga pulbristatakse. Töö juures sekretäri vaadeldes mõtiskleb ta, mida kõike võiks selle tüdruku kehale haamriga teha, milliseid sõnu temasse jäänoaga uuristada. Mida edasi, seda jälgimaks ta teod muutuvad: ta hakkab naiste kätesse naelu lööma ja nende keeli ära lõikama, raiub naise tükkideks ja teeb tast pikkpoissi. Kuskil raamatu keskpaigas saavutab Bateman oma tipu: nimetu tüdruk lüüakse teadvusetuks ja seotakse kinni, tema vagiina täidetakse klaasipuruga, võidakse happe ja juustuga, siis lastakse tema sisse nälginud rott.
Bateman pole siiski lootusetu juhtum. “Minu sees toimub miskit jubedat ja ma ei tea, miks,” mõtiskleb ta. Paanitsedes jätab ta oma advokaadi automaatvastajale teate, kus tunnistab üles, et on tapnud “20, võib-olla isegi 40 inimest” ja enamiku mõrvu linti võtnud. Advokaat arvab, et ta teeb nalja, mõne kriitiku arvates viitab see seik aga võimalusele, et mõrvad leiavad aset peategelase peas.
Norman Mailer kirjutas Vanity Fairis, et tegu oli üle hulga aja esimese romaaniga, kus mingi vähekompetentne ja nartsissistlik nooruk käsitles sügavaid ja dostojevskilikke teemasid. Just Batemani banaalsus on see, mis haarab lugeja oma võimusesse ja annab jõu raamatu koledale sisule.
Ellis on oma raamatus kujutatut õigustanud väitega, et “Ameerika psühhopaat” kritiseerib 1980-ndate moraali. Romaan on nii irooniline, et seda võib kergesti stiilseks pidada. Kõik yuppied on nii sarnased, et ajavad kogu aeg omavahel üksteist segi. Tuleb kasuks, kui olete näinud ”Wall Streeti“ ja teate üht-teist lähimineviku popmuusikast. Omaette peatükid on pühendatud Huey Lewise, Phil Collinsi ja Whitney Houstoni muusika analüüsimisele. Romaanikirjanikku inspireeris Talking Headsi “Psycho Killeri“ tekst – nii nagu ta “Less Than Zero“ laenas Elvis Costellolt.
Samas võiks raamat lühem olla: lõpuks muutuvad tapmised sporditulemuste üleslugemiseks. Ellise tippteosed on ikkagi rikaste ja ilusate igavatest argipäevadest rääkivad “Less Than Zero“ ja “Informers“.
