Skandaalse armuloo ja seebiseriaalide pöörane kokteil
Tänavuse Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Mario Vargas Llosa 1977. aastast pärineva romaani üks pealiine, 18-aastase noormehe ja tema 32-aastase lahutatud tädi (seega ei maksa uskuda eestikeelse raamatu tagakaaneteksti, kus nende vanusevaheks väidetakse 30 aastat) armulugu, on veidi muudetud käsitlus autori ja tema esimese kaasa Julia paraja skandaali tekitanud suhtest.
Nende eavahe oli tegelikult küll väiksem, kümme, mitte neliteist aastat, kuid süžee üldjooned peavad suuresti paika. Raamat pandi 1990. aastal ka filmi vormi, kus tegevus oli Limast viidud New Orleansi ja peaosi täitsid Keanu Reeves, Barbara Hershey ja Peter Falk.
Teose minategelaseks on raadios töötav ja kirjanikuks pürgiv juuratudeng Mario, kes romaani arenedes tasapisi täis-kasvanuks saab. Pariisi ärklitoast unistava noormehe silmade läbi näeme hulka värvikaid tegelasi, kelle hulgas ei ole just vähe silmapaistvad Mario tädi (täpsemalt onunaise õde) Julia, kes on tulnud Boliiviast Limasse endale uut kaasat otsima, ja Mario kolleeg, samuti Boliiviast pärit kirjamees Pedro Camacho, kes sõsarraadiojaama tarbeks 15 või isegi 17 tundi päevas seebikuuldemänge vorbib.
Mario ja Julia armuvad teineteisesse, püüdes algul seda perekondliku pahameeletormi ärahoidmiseks varjata. Pealegi leiab Julia, et säärane suhe on kohane „viiekümneaastastele naistele, mina pole veel selles eas”.
Mario elupöörete kirjeldused vahelduvad peatükkidega, kus heidetakse pilk sellele, millega Camacho limalasi hullutab ja mis lõpuks talt endalt mõistuse võtab. Iga teine peatükk moodustab osa mõnest seebikast, kus seiklevad rikkad ilukirurgid, vaprad või korrumpeerunud politseinikud, laostunud aristokraadid, Jehoova tunnistajad ja muud äärmuslikud tegelased. („Keskklass ei inspireeri mind ja minu kuulajaskonda ka mitte,” teatab Camacho.) Halva sõnaga peetakse alati meeles argentiinlasi, keda Camacho peab kõige räpase kehastuseks.
Seebikamaestrost kirjanik
Autor nendib eessõnas, et „oli üpris raske anda rahuldav vorm episoodidele, mis oleksid nagu pärinenud otse Pedro Camacho sulest, kasutades žanrile omaseid stereotüüpe, liialdusi ja maitsetuid jaburusi, ning saavutada hädavajalik irooniline distants, ilma et loost saaks pelgalt karikatuur”.
Peale armuloo ja komejandi (mille tipphetkeks mõne eriti pöörase seebisarjaosa kõrval võiks olla peatükk, milles tulevased abielupooled otsivad külavanemat, kes oleks nõus nad paari panema) leiab romaanist ka tõsiseid arutelusid – näiteks selle üle, mida õigupoolest tähendab kirjanik olemine.
Ühel hetkel peab Mario tunnistama, et ükski tema kaasmaalastest ei vasta rohkem tema arusaamale kirjanikust kui seebikamaestro Camacho. Mees, kes loeb vaid üht raamatut – „Kümme tuhat tsitaati sajalt maailma parimalt kirjanikult. Mida on lausunud Cervantes, Shakespeare, Molière jne Jumala, Elu, Surma, Armastuse, Kannatuse jne kohta…”.
„Tädi Julia ja kirjamees”
Mario Vargas Llosa
Tõlkinud Eva Kolli
Tänapäev
