Sloveenia – kas tõeks saanud utoopia?

 (11)

Jüri Talveti esmakordne reis Sloveeniasse viis ta Vilenica 23. rahvusvahelisele kirjandusfestivalile.

 Koos “Vilenica 2008” laureaadi poolaka Andrzej Stasiuki, hiina pagulasluuletaja Yang Liani ja sloveeni kirjanduse esileedi, ühtlasi näitlejanna Svetlana Makarovišiga oli mul au lugeda luulet Ljubljana lossis, ka esinesin samaaegsel kirjanduskollokviumil, mis peeti kõigiti postmodernsel teemal – “Kes kirjutab?”.

Tartu ülikoolis õpetatakse märgiteadust. Eesti kirjameeste töödes tehakse aina juttu märkidest. Kakleme mälestusmärkide pärast. Hiljuti tegi ajakirjandus kindlaks, et välismaalasi jätab ükskõikseks see Eesti-embleem, mis on ametlikult kinnitatud meie turismimärgiks. Üks asi on märk, teine tõelus. Kunstipäraseimgi märk ei saa korvata märgitaguse tõeluse vigasust. Ei ole paremat Sloveenia märki kui tõsiasi, et Sloveenia on kõigi statistikate järgi majanduslikult edukaim postsotsialistlik maa, riik, mille elatustase ei jää maha EL-i vanema seltskonna omast.

Seesama tõsiasi oli minulgi Sloveenia kohta esimesena teada sestpeale, kui Sloveenia sai 1991. aasta suvel iseseisvaks vabariigiks. Enne seda eristus ta minu teadvuses vaevalt muust Jugoslaaviast. Ja mitte ainult minu: Eesti Entsüklopeedias leidub näiteks märksõna “sloveeni kirjandus”, kuid see juhatab nõukogudeaegse ENE märksõna “Jugoslaavia” juurde, kus sloveeni kirjandus eraldi mingit tähelepanu ei leia. Nõukogudeaegsetest tõlkebibliograafiatest saab küll teada, et paar-kolm raamatut on meil sloveeni keelest tõlgitud (nt Ivan Cankari “Sulane Jermej ja tema õigus”, 1971). Nende vahendajad Aleksander Raid ja Aleksander Kurtna on ammugi mulla all. Seda, kuidas leida teavet uusimal ajal sloveeni kirjandusest tehtud tõlgete kohta, ei oskaks öelda isegi meie targad raamatukogutöötajad. Jääb mulje, et sloveeni keelega ja sellest tõlkimisega meil praegu keegi lähemalt ei tegele. “Kaasaegse mõtte” sarjas annab TÜ kirjastus peatselt välja sloveenitar Simona Škrabeci essee “Võitlustuhin. Kesk-Euroopa mõiste” – see aga ei ole tõlgitud sloveeni, vaid hoopis katalaani keelest!

Samal teemal:

Miks kirjutan utoopiast? Sellepärast, et inglise renessansi suurmehe Thomas More’i “Utoopias” (1516; ee 2002) kujutatud Utoopia saareriik tuli sedamaid meelde, kui olin pärast öist saabumist ärganud Ljubljana südalinna hotellis ja enne sõitu festivalipaika, Itaalia piiri lähedasse Lipicasse jäi pool päeva pealinnaga tutvumiseks. Jah, muidugi, see oli tagasipöördumine suvesüdamesse – pärast meil kodus nii varakult alanud sügist. Rahva hingelaad saab varjundeid kliimast, kuid nende järeldustega ei anna liiga kaugele minna: miks jäid just sloveenid ainsana muu Jugoslaavia tragöödiast kõrvale? Kliima on ju enam-vähem sama kõigil sealseil rahvastel.

Thomas More’i leiutatud “Utoopia” tähendas “paika, mida ei ole olemas”. Kui aga olin pool päeva Ljubljanas uidanud, imetlenud Ljubljanica jõe kaunist kaldapealset, silmanud lõõgastuvat rahvast tulvil tänavakohvikuid, hoolitsetud ümbrust kus tahes, ega olnud kusagil isegi hoolega uurides märganud ühtki viletsuse märki, sain järeldada vaid üht: kõik elavad sel maal hästi, kõik on rahul, tõepoolest, Thomas More’i Utoopia on olemas! Inglise humanisti geenius vihjas kooskõlavajadusele loodusega ja mõistusele, mis kasvab välja loomulikkusest, s.t ei ole vägivaldne dogmamõistus. Sloveenia majandus on ratsionaalselt korraldatud, aga nende mets ei ole kadunud ega kadumas, vaid seda on protsendiliselt (60 protsenti territooriumist) rohkem kui Eestis. Ljubljana on Tallinnast poole väiksem, Sloveenia kahemiljoniline elanikkond aga suurem kui Eestil  – mis tähendab, et nende pealinn ei loo sellist ebakõla kui meil, rahvastik paikneb ühtlasemalt üle kogu maa ja ka sotsiaalne areng on seetõttu harmoonilisem.

Muidugi on Sloveeniat soosinud tema geopoliitiline asend Austria ja Itaalia vahetus naabruses ja ka see, et rahvus on püsinud homogeensena – sloveene on elanikkonnast 83 protsenti. Piirialadel ei ürita Sloveenia iga hinna eest maksma panna oma keskuse keelt ja meelt, vaid (otsekui järgides Juri Lotmani filosoofiat piiridest kui loomuldasa kakskeelsest mehhanismist) ajab seal kakskeelsuse poliitikat. Sloveenia põhiseadus ütleb: “Nendes piirkondades, kus elavad itaalia ja ungari kogukonnad, on riigikeeleks samuti itaalia ja ungari keel.”

Majanduse head seisu ei ole Sloveenia saavutanud kultuuri arvel, vaid vastupidi – tänu kooskõlale kultuuriga. Rahvuse suurmeheks tunnistatud France Prešeren (1800–

1849, temale on pühendatud plats ja monument Ljubljana linnasüdames) tõrjus nii pangermanismi kui ka sloveeni iseolemise kadu lõunaslaavi rahvaste sulatuskatlas. Vilenica festivali lõpetamisel kuulsa karstikoopa säravas jaheduses sügaval maa all pidas Sloveenia president Danilo Türk peast pika filosoofilise kõne, milles kinnitas kirjanduse ja kultuuri jäävat tähendust iga rahvuse püsimises ja elumõttes.

Sloveenia – kas tõeks saanud utoopia?
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare