Et siis reedel see juhtus, teist korda sellel suurel sügisel sai alguse üks uus teater. Sedapuhku Tamur Tohveri ja Tarvo Kralli veetud-veetav PolygonTeater Kristian Smedsi näitemänguga “Külmapildid”, üdini tungivas külmas Kultuurikatlas.
Mis oli iseenesest veel kujundlikum kui kujundlik. Ses mõttes, et Kultuurikatel on üllas idee, eks ole, aga seal ulub tuul ja külmetavad kivid – kui kaua, seda ei tea keegi. Savisaar ka ei tea – ta ei mõtle selle peale. Mis siis, et kultuur ja selle esitamispaik – mittekommertslik – on iga elava ühiskonna, selle organismi süda, mis pumpab verd ja sellega hapnikku kogu süsteemi. Ja ilma hapnikuta ole elu.
Nii oli ka tüki, näitemängu peateemaks inimese süda – metafoorse hinge tähenduses. Kui süda töötab, hing kõneleb, siis peaks elu kui selline olema, siis peaks toimima. Aga – võta näpust – ei pruugi.
Ei pruugi nii olla, et süda määrab, näitab teed ja kui selle hääle järel minna, on kõik hästi.
Valguskiir paistab
Niipidi käib Smedsi näitemäng muidugi närvidele, on selline “soome teater” või “noore mehe teater”, mida meil siin tavakriitikaruumis on ilkuma harjutud – et mida te kannatate, hakake elama! Mis pagana lasteaed see on! Või kui ansipilikum, “reformivam“ ja küünilisem olla – see on ju mingi pagana lumpen, kes seal tegutseb, rumal töölisrahvas, nemad ei peagi pjedestaalile tõusma, inimese saatuse ja staatuse ja elukäigu määrab see, kuhu ja kellena ta sünnib…
Aga just siit võrsubki kõne-aluse lavastuse ja teksti suur üldistus ja tähendamissõna, vähemasti minu jaoks – meenuvad kõik need “feelmannid” ja “kreutsvaldid” ja muud, kes omailma vastuseisust hoolimata, omaenda väe ja aju toel parsilt ülikooli läksid.
Tunneli lõpus on valguskiir. Vist alati…
Lavastus
Kristian Smedsi
“Külmapildid”
•• Lavastaja: Tamur Tohver
•• Osades: Liina Tennosaar, Ingrid Isotamm, Mirtel Pohla, Hannaliisa Uusma, Eero Spriit jt
•• Esietendus 3. oktoobril Kultuurikatlas.
