“Snowpiercer”: Rong kihutab inimkonnaga tulevikule vastu
Eesti levitajad on teinud julgustüki, tuues selle seni Aasias ilma teinud teose Eestisse ajal, kui Ameerikas alles vaieldakse, kas lasta film kinodesse kahetunnisena, või siis lõigata teda veel kakskümmend minutit, nagu nõudvat jänkist produtsent. Need vaidlused on täiesti ilmaasjata, sest teos ei veni mitte ühestki otsast, põnevust jätkub rongi kolmada klassi tagaotsa vagunite alguskaadritest kuni rongi veduris selle leiutaja ja füüreri Wilfordi (Ed Harris) juures toimunud lõpplahenduseni. Film ei ole mitte üksi haarav, vaid ka intellektuaalselt hõrk, ta on kui pirukas, mis täidetud inimkonna aktuaalseid probleeme märkivate kujunditega.
Koraelasest filmilavastaja Joon-ho Bongile on tegu esimese inglisekeelse filmiga, mis tüürib väga kindlalt rahvusvahelisse filmilevikusse ja mis saab arvatavasti klassikaks. Kas päris klassikaks, või klassikaks väikese camp-mekiga, seda näitab aeg. Igal juhul on “Snowpiercer” suursündmus.
“Snowpierceri” stsenaarium lähtub oma idee poolest prantsuse vanast koomiksiraamatust, ammutades sealt loo peajooned ja karakterid. Kuid samas on filmi stsenaarium tulnud välja kvaliteedis, mis määrab ta kõrgkultuurse teadusliku fantastika hulka. Klassideks jagatud ideologiseeritud ühiskonna mudel lubab rongisõitjates näha analooge Orwelli “1984” tegelastele.
Filmi põhiloo moodustabki vapra kolmanda klassi reisija Curtise (Chris Evans) juhitud ülestõus, millega loodetakse tuua rongi vabadus ja võrdsus. Rongisõidu setsmeteistkümne aasta jooksul on see juba mitmes katse. Nüüd on plaan vabastada rongi vanglasektsioonist rongi turvasüsteemid loonud korealane Namgoong Minsu (Kang-ho Song), kelle abil loodavad ülestõusnud jõuda veduri ja selle juhi Wilfordi juurde. Võitlust täis teekond rongi räpsasest tagaotsast nooblisse esiotsa moodustabki filmi põhiloo.
Ülestõusu kavandajad ja juhid Curtis, tema mentor Gilliam (John Hurt) ja jünger Edgar (Jamie Bell) on mängitud karismaatiliselt. Ent filmi naelaks on muidugi karakterid pahade poole pealt. Tilda Swintoni mängitud minister Mason on filmi vaieldamatu nael ja oma satiirilise groteskiga suur üllatus, on ju see väärt näitlejanna seni säranud enam-vähem realistlikes rollides. Nüüd on mängus laiad pintslitõmbed, mis ajavad naerma ja hirmutavad samaaegselt. Ed Harris on Wilfordina suurepärane. On veel ports väiksemaid füürereid, kes kõik on hoolikalt valitud detailidega värvikalt välja joonistatud.
Joon-ho Bongi lavastus on loo ehitamisel meisterlik, ükski kõrvalliin ei jää ripakile, pöörded on teostatud nii, et üllatusmoment kuhugi ei kao. Filmi häda on see, et liikumine rongi viletsuse tagaotsast ettepoole teeb loo teatud määral ettearvatavaks, kuid see nõrkus õnnestub fantaasia ja terase taibuga õige mitmel korral filmi kasuks pöörata.
Head filmikultuuri esindas ka disain, seda nii rongi sees kui ka aknast välja paistvate maastike näol.
