Sofia Joons - missiooniga kultuurivahendaja



Aktiivselt eesti asja ajavat rootslannat Sofia Joonsi küsitleb Piret Jaaks Eesti Ekspressist.

Rootslanna Sofia Joons tuli Eestisse 1994. aasta suvel. Algul oli plaanis tulla ainult pooleks aastaks viiulit mängima ja esinema, kuid 28aastane rahvamuusik on tänase päevani siin. Vanemad lootsid aastaid, et tütar naaseb, kuid ei. Sofia mängib viiulit ja õpetab seda ka Vanalinna Muusikamajas lastele. Hariduselt peab ta end muusikapedagoogiks ja sotsioloogiks. Praegu lindistab Sofia Joons rannarootsi koraalide plaati "Strand...Rand" ning teeb magistritööd eesti rahvamuusikast. Sofia ajab Eesti asja aktiivsemalt kui enamik eestlasi.

"Miks ma jäin... hmm... Ma tulin siia ja vaatasin neid inimesi ning ei saanud päris hästi aru, mis asi neis on. Silmades oli mingi mõistatus, mis nõudis avastamist. Algul, siia tulles, üritasin seda avastada muusika kaudu, hiljem töö kaudu - õpetasin viiulit ja vaatasin, mis saab, kuid peagi mõistsin, et ka see ei aita. Ja võta näpust, ma pole siiani aru saanud, mis see neis silmades on. Mingi suur teadasaamisnälg või..."

Kas sa tead, kust see muusikapisik pärineb?

"Minu vanaemal oli hästi palju vendi, kes kõik mängisid midagi - kes akordioni, kes mandoliini, kitarri, viiulit. Need jutud ja mälestused sellest perekonnast on mind tugevalt mõjutanud.

Minu esimene erialaharidus pole üldse muusikaline, vaid kõigepealt õppisin Rootsi tehnikagümnaasiumis kolm aastat ehitust. Natuke isegi töötasin ehitajana. Aga siis läksin muusikakooli. Tahtsin tegelikult ristflööti mängida, kuid sinna oli pikk järjekord ning ma otsustasin, et ühe aasta võib ju viiulit ka harjutada. Nii ta läkski, et ma kuidagi jäin selle viiuli juurde ja hakkasin kohe mängima rahvamuusikat.

Miks rahvamuusika?

"See oli minu enda valik, ma lihtsalt ei tahtnud mängida klassikalist muusikat, sest olen "vaba meloodia inimene". Mulle meeldis lavaelu ning ma ei näinud erilist vahet, kas tegu on eesti või rootsi muusikaga, see on elav muusika, mis võlus. Inimlik proportsioon selles on oluline - pole vaja suuri lavasid, ega palju publikut, et muusikal oleks hing.

Nüüd tegeled sa jällegi ühe asjaga ning lindistad plaati, mis sisaldab vanu eesti ja rootsi koraale.

"Need on koraalid, mida lauldi rannarootsi kodudes. See on huvitav, kuidas kirik ja kodu on kokku viidud, raske on vahet teha, millal üks lõpeb ja teine algab. Samas mind huvitas ka see rannikukultuur, kuidas need kaks rahvast seal omal ajal käsikäes elasid ja mis mõjutused kajastuvad ühe ja teise keele koraalides.

Neid inimesi, kes laulsid, enam ei ela, sest koraalid, mis meid huvitavad, on väga vanad. Õnneks on päris palju kirjalikke materjale säilinud.

Ma küll ei tunne konteksti ja tausta, kuid see keel ise ja laulmisviis on eksootilised ja ilusad. Üks osa on eestlaste endi loodud viisid, osa materjali laenatakse rootslastelt ja nii tekibki põnev segu.

Mina olen täpselt seal piiri peal, et tunnen ennast kodus nii Rootsis kui ka Eestis. Meelika Hainsoo, kes plaadil kaasa lööb, on tegelenud just eestikeelsete koraalidega ning Emma Härdelin, plaadi kolmas esineja, on rootslanna. Plaadil on vaheldumisi igaühe esituses koraalid, mõnele laulule paneme pillid ka saateks, näiteks kindlasti kasutame hiiu kannelt.

Ahjaa, nimi on ka oluline. "Strand...Rand" - need sõnad tähendavad sisuliselt üht ja sama - strand ongi rootsi keeles rand."

Piret Jaaks

Vormistage Eesti Päevalehe püsimaksetellimus vaid 30 sendi eest päevas ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust! Vaata lähemalt »

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare