Sõjaaja meeletused
Mary Wesley (1912–2002) oli imetlusväärne naine, kes avaldas oma esimese romaani alles 70-aastaselt, 1983. aastal. „Kummelimuru” ilmus järgmisena, aasta hiljem, ning oli omal ajal äärmiselt vabameelne, käsitledes armastust, sõda, iseteadvaid naisi ja ebaharilikke suhteid.
Wesley endagi eraelu oli kirev: mitu abielu, vanemate tungiv vastuseis tema otsusele ja võõrandumine. Tegelikult kirjutas ta juba pikemat aega, ent ei uskunud oma võimetesse ja hävitas varasemad käsikirjad. Alles pärast oma teise ja palavalt armastatud abikaasa surma kirjutas ta leina läbielamiseks romaani, mida üks sõber avaldama innustas. Raamat tekitas kõmu eelkõige oma vabameelse armuelu ja sõnavara poolest, mida Wesley-vanuste kõrgema klassi naiste sulest ei osatud oodata. Läbisegi põimuvad surm ja igatsus, kergemeelsus, perekondlikud ja romantilised suhted, eri põlvkonnad ja maailmad.
„Kummelimurus” on palju tegelasi, ent kõik keerleb ühe suure perekonna ümber. Peategelased on abielupaar Richard ja Helena ning nende nooremad sugulased, nii noormehed kui ka neiud, kelle elud sõda pahupidi pöörab ja kelle helget nooruspõlve jääb sümboliseerima nende aias kasvav kummelimuru. Tegelaste elukäik avaldatakse episooditi noorusest matusteni säravate ja meeldejäävate hetkede kaudu. Helena ja Richardi elud põimuvad saksa põgenikest abielupaariga, Richardi väikest õetütart jääb kogu eluks saatma armastus endast kümme aastat vanema nõo vastu, sõda lahutab ja ühendab inimesi ning keerab nende lugudesse üha uusi keerdkäike, millest isegi kõige lähedasemad inimesed täit tõde ei pruugi teada.