Mullu Nobeli kirjanduspreemia pälvinud Svetlana Aleksijevitš ei loo, vaid kuulab ja kirjutab üles tegelikkust, paneb selle sõnadesse. Loovad teised, need, kes räägivad ja suudavad meenutada. Paljud ei suuda, sest reaalsus on teinekord nii julm, et blokeerib mõistuse.