“Solaris” + “Armageddon” = “Päikesepaiste”
Pea kogu tegevus toimub kosmoselaevas, mis on teel Päikese poole. Eesmärk on üllas, laev kannab hiiglasuurt pommi, mis peaks taaskäivitama meile valgust ja sooja andva tähe, mis on hakanud kustuma. Laeval on kaheksa eri rahvust ja eriala esindavat astronauti, kes peavad hoolitsema pommi kohaleviimise eest.
Dramaatiline on seegi, et teele lennutatud sümboolse nimega laev Icarus kannab järjekorranumbrit 2, esimene sama ülesandega meeskond läks seitse aastat tagasi kaduma. Reisi õnnestumisest sõltub inimkonna saatus planeedil Maa.
Filmi peategelaseks võib pidada meeskonna füüsikut Capat (Cillian Murphy), kelle silmade läbi lastakse vaatajal seda kauguses toimuvat lugu näha. Filmi algusotsa vaikse dramatismi kaadrites jõuab tähelaev piirkonda, kus kaob side Maaga. Kusagil eespool, togutu kiirguse eest kaitsva ekraani taga asub Päike – sihtmärk, mille poole ollakse teel.
Väga palju filmi algusotsas just ei juhtu, kuid pinget jagub. Kinosaalis on tunda kaadri taha jääv Suur Tundmatu, midagi, mis on inimesest vaba ja sõltumatu ning määrab tegusid ja saatust.
Siia otsa klapib väga hästi tegevuslik pööre – meeskond otsustab üles korjata kosmoselaeva Icarus-1, mille raadiosignaali nad kinni püüavad. Füüsik Capa langetab sellise otsuse, kuna teise laeva valdamine suurendab missiooni õnnestumise tõenäosust kaks korda.
Nüüd asub mängu kaadritagune maailmaruumis hõljuv Suur Tundmatu. Asjad ei lähe plaanide muutmisel nii, nagu peaksid, ja reisiseltskond satub suurde ohtu. Siit läheb lahti omavaheline hõõrumine, eetika keerdkäigud ja muu säärane.
Icarus-1-ga põkkumise järel muudab film otsustavalt žanri. Järjest enam ja enam muutub see maailma päästmiseks põnevusfilmi võtmes. Mõtlikku kaalutlejat mängiv Cillian Murphy peab stsenaariumi ja lavastaja poolt peale sunnitud olukordades saama Hollywoodi positiivseks kangelaseks. Osalt tal see ka õnnestub. Mitte küll nii hästi kui Bruce Willisel, kuid ajab asja ära.
Ootamatult sekkub filmi ka konkreetne kurikael. Ja kuigi temast hõngub teatud müstikat, pole ta sugugi filmi esimeses otsas olnud Suure Tundmatu kehastus, vaid pigem tolle paroodia.
Filmi teisele poolele löödud Hollywoodi tempel on seda imelikum, et tegijate järgi võib “Päikesepaistet” täie õigusega briti filmiks pidada. Ja ka käsikirja algmaterjal on ju tunnustatud briti põnevuskirjaniku Alex Garlandi sulest.
Brittide käekirja on siiski tunda: kunagise impeeriumi hiilgeaegade koostöö vaimus on “Päikesepaistes” pandud väga hea ansamblina kokku mängima kirev näitlejate seltskond, kes on tõepoolest toodud kokku laia maailma pealt. Siin on tähelepanuväärselt toredaid rolle, näiteks Malaisia hiinlanna Michelle Yeohi mängitud Corazon hoolitseb tõepoolest südamega kosmoselaevale hapnikku tootvate taimede eest.
Filmist jäävad enim meelde just inimlikult helged välgatused ja esimese otsa metafüüsiline värelus. Võitlus inimkonna päästmise pärast filmi finaalis lendab nii ruttu ja sahmides, et see käib silmade eest mööda nagu Londoni ja Pariisi vahel hiigelkiirusel kihutav rong. Kuhu sõidu ajal ei saa kuidagi peale hüpata.
