üks tulem, mille kaudu tavainimene saab osa Eesti Keele Instituudi teadlaste tegevusest, on mitmesugused sõnaraamatud. Neist kõige tuntum on ehk õigekeelsussõnaraamat, mille abil mitmed-setmed eesti õpilaste ja haritlaste põlvkonnad on oma kirjatöid eestikeelsemaks pöörata saanud. õS on olnud kirjaoskajale eestlasele kui piibel, mis abistab ja mille vastu tõusta pole võimu ega väge.

Ka vene-eesti sõnastik, see kõige uuem ja neljaköiteline, mis ulatub rublaajast krooniaega, pole võõras paljudele. Nüüd on lisandumas vihikute kaupa kirjakeele seletussõnaraamatut, on ilmunud mitmeid murdesõnaraamatuid ja mida kõike veel. Ajad edenevad, ja nüüd on suurem osa instituudis koostatud sõnastikest olemas ka elektroonilisel kujul, mõni neist saadaval internetiski.

Usin kirjastamistöö

"Eesti Vabariigi taassünni algusaegadel ei jäädud meie instituudis käed rüpes istuma, ehkki materiaalses mõttes oli tagasilöök tuntav," ütleb Eesti Keele Instituudi direktor Asta õim, kes ennast peab eelkõige leksikograafiks ehk sõnaraamatutegijaks. "Asuti kirjastama, valmistati aastakümneid oma järge oodanud käsikirju trükiks ette. Tulemusena oleme kirjastanud üle kahekümne raamatu aastas." Produktsioon on muljetavaldav, eriti kui silmas pidada, et suur osa raamatutest on eriti töömahukad sõnaraamatud. "Ent ega me oleks hakkama saanud, kui eelnevatel aastakümnetel poleks selle nimel tööd tehtud," ütleb Asta õim, kes üksi on teinud sünonüümi-, antonüümi- ja= fraseoloogiasõnaraamatud.

Nõukogudeaegse Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi teadlased pidid korduvalt alla neelama ülekohtuseid etteheiteid oma laiskuse ja saamatuse aadressil - teatmeteosed ilmusid härgamisi. "Keele ja Kirjanduse Instituuti nähti väga ideoloogilisena ning praegu on raske uskudagi, mille kõige eest võidelda ei tulnud," ütleb Asta õim. Vahepeal koguni paar aastat umbkeelse venelasest direktori juhtimisel töötanud filoloogid pidid edaspidigi jätkuvalt järgima partei ja valitsuse joont ning lisaks istuma trükikodades ja paberijärjekordades saba lõpuosas.

"Kes tööd tahab teha, see saab seda teha igal juhul," ütleb Asta õim siiski ja neid sõnu kinnitavad instituudi teadustulemused nii eesti kui sugulaskeelte vallas, mis tuntud üle maailma. "Maailmas on eriti vastukaja ning tsiteerimist leidnud meie grammatikauuringud."

Poliitiline keeleoskus

Raskusi oli teisigi. "Keele ja Kirjanduse Instituudi loomine oli esimene samm folkloristide lahutamisel uuritavast materjalist," kinnitab folkloristika osakonna vanemteadur ülo Tedre, "aga see selgus palju hiljem, kui instituut 1952. aastal Tallinna koliti." "Rahvaluule ja keele uurijatele avaldatud surve oli kavalam ja kaudsem kui surve kirjanduse uurijatele," ütleb Tallinna Pedagoogikaülikooli professor Mati Hint, kes pikka aega on töötanud ka ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituudis.

Poliitilist kirjaoskust on instituudi teadlastelt oodatud mitte ainult sügaval nõukogude ajal. Keelekontaktide sektori töötajad, kelle hooleks oli vene-eesti ja eesti-vene sõnaraamatute koostamine, said endale 1988/89. aastal ülesandeks selgitada vene töökollektiivides eesti keele kaitsmise vajadust ja keeleseaduse sätteid. Ja eesti-vene sõnaraamatu valmides vaatavad nüüdsed keelekontaktid ka teisele poole.

Koos Tartu ülikooli arvutuslingvistidega osaletakse Euroopa COPERNICUSe sarja projektis "Glosser". Selle programmi käigus formaliseeritakse keelt, niipalju kui seda on võimalik formaliseerida. Eesmärgiks on keele programmeerimine, nagu tehakse seda kasvõi näiteks matemaatiliste võrranditega. "Selles programmis osalevad endised Ida-Euroopa riigid," ütleb Asta õim. "Igat riiki osaliseks ei võetud, sest pole vastavat uurimistaset ja nii osaleme koos Ungari ja Bulgaaria keeleteadlastega. Programmi eesmärgiks on mitme eri keele põhjal saadud tulemuste võrdlemine ja üldistamine."

Keel koju kätte

Teadustöö kõrval tegeldakse Eesti Keele Instituudis ka igapäevase keelekorralduse ja -nõustamisega. Igaüks võib keelenõuande telefonile tavalise kõnehinna eest helistada ja tasuta nõu saada. "Möödunud aastal oli ligi kolm tuhat küsijat, küsimusi veel rohkem," ütleb Asta õim.

Riik selle töö eest lisaraha ei anna. "Kui Peeter Kreutzberg oli minister, siis tegime koos Tartu ülikooli professori Mati Ereltiga ühisprogrammi, et koolitada ülikoolis tulevasi nõustajaid, aga ministrid vahetusid ja kalevi alla see jäi."

Teine tähtis igapäevatöö on sõnaraamatute ja keelekorraldust abistavate trükiste avaldamine. "Eesti keel peab raamatuna koju kätte jõudma," ütleb Asta õim, "ma usun, et lähema viie aasta jooksul meie kirjastamishoog ei vähene." Muu hulgas ilmub kohe-kohe eesti keele käsiraamat, lõpetamisel on uut tüüpi õigekeelsussõnaraamat.

Kas aga ongi vaja näiteks kõiki Euroopa Liidu dokumente eesti keelde ümber panna, ministrite tasemelgi on avaldatud arvamust, et Eesti peaks minema üle ingliskeelsele dokumentatsioonile. "Küll see inglise keele eufooriagi üle läheb," arvab Asta õim. "ärgu keegi arvaku, et üks korralik talupidaja, kes oskab ajada oma põllumajandust nii nagu peab, hakkab puurima ingliskeelseid dokumente. Ta võib rääkida suhtlemise, mitte aga juriidilise keele tasemel."

Armastatud sõna "eesti"

"50 aastat filoloogiat Teaduste Akadeemias on olnud üks kestev sõna armastamine," ütles 1993. aastal Keele ja Kirjanduse Instituudist moodustatud Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse direktor Toomas Liiv juubelikonverentsil. "Mis on see sõna, mida on armastatud?" küsis Liiv ja vastas, et on tegeldud väga konkreetse sõna armastamisega.

"Põhiline hulk sõnu on poole sajandi jooksul kantud kaardile, paberile, kartongile. Seda kartoteegistatud, käsikirjastatud, kaardile kantud sõna ongi armastatud." Ainuüksi instituudi murdekogus on 5,2 miljonit sedelit. Liiv lisas: "See on olnud ilus armastamine, aga paraku on see ilus aeg otsa saamas, kuna arvutite ilmudes kaardid kaovad, sõnad nendel vajuvad minevikku, muutuvad mälestuseks."

"See sõna, see kartoteekidesse kantud sõna, mida siin 50 aastat on armastatud, on "eesti"," ütles professor Mati Hint. 15. veebruaril Helsingis oma doktoritööd kaitsnud Hint täpsustas: "Selle sõna täiendid on olnud erinevad ning sel armastusel on oma paradoksaalsed, veidrad ja mitmeti tõlgendatavad varjundid. Ometi saadi kogemus, kuidas keelatud armastuse olukorras armastada."

Armastusest on olnud otsest abi. "Meie murdekogudel on väga palju õnne olnud," meenutas oma elu lõpuaastatel Eesti teenekamaid murdeuurijaid Aili Univere. "Juba siis, kui pomm ei plahvatanud arhiivimajas, siis, kui nad rändasid sõja ajal Eestis ja jäid eksikombel Pihkvasse saatmata. Ja kui koliti Tallinna, sõitsime lahtistel veoautodel vihmapilvede vahel ega saanud piiskagi vett kaela."

TIIT KäNDLER