Soomlane teab Dagöt ja “Grease’i”

Keskmine lihtne soome töö-inimene ja noor helsinglane ei tea eesti kultuurist ikka suurt midagi. Kuigi ta on Eestis – täpsustagem, et tema jaoks võrdub Viro Tallinnaga – käinud kordi viis, on ta sihiks ikka kaubaturism, mitte kultuurinautimine.

Seega oli ülevaatlik kultuuriprogramm, mis möödunud nädalavahetuse kolme päeva sisse pigistatud, suures osas tema esimeseks kokkupuuteks eestlaste loominguga. Muidu piirdub tema eesti kultuurikogemus Soome lahe laevadel esinevate gruppidega.

Aga on ka erandeid. Vanem generatsioon mäletab Kukerpille, Suveniiri, Apelsini ja Propellerit. Viljandi folkloorifestivali oranži särgi järgi silma hakanud Hanno, kes osutus Heureka teaduskeskuse maaletoojaks Eestis, nimetas lemmikutena veel Dagöt ja varasemast ajast Röövel Ööbikut.

“Soomlane teab eesti kultuurist sama palju, kui rootslane soome kultuurist,” rääkis Helsingin Sanomate teadustoimetaja. “Muidugi on see kahetsusväärne, aga nüüd oleme võrdsed ja olukord paraneb. Ei mingit väikse venna – suure venna suhet enam. Võrdsus tähendab muidugi ka, et koheldakse võrdselt, allahindlused lõpevad ära,” kuulutas ta itsitades.

Tagasihoidlik härra, kes ei taha oma nime avaldada, kiitis Nukuteatri “Grease’i” muusikali. “Tantsijad ja lauljad olid super. Ma armusin sellesse muusikali juba Helsingis, aga Eesti variant on palju parem. Olete ise ka ikka uhked?” uuris ta huviga.

“Tere perestroika” ajal lava ees hoogsalt tantsinud naine, kes, nagu hiljem selgus, on Hanno abikaasa, seletas, et kümme aastat tagasi oli see J.M.K.E lugu Soome raadios hitt ja seda teavad ka tänased punkarid, nagu võis näha kogunenud harjaspeade hulka arvestades.

Maarit, vabatahtlik õhupallijagaja Järvenpäält, oskab samuti natukene eesti keelt ja rääkis, et oleks Eesti päevadelt oodanud rohkem kultuuri, eriti luuletajaid, kirjanikke. Praegune programm oli tema jaoks liialt ühekülgne ja ootuspärane, tuttav ja üllatustevaene.

“Te peaksite siin tihemini käima, siis saaksime rohkem teada, millega te tegelete,” ütlesid breikareid fänninud tüdrukud Liisa ja Kerttu. “Aga Soul Militia on nagu Backstreet Boys, väga lahe!” kiitsid nad poistebändi.

Küsisin sakunautlejatelt veel, et kui Soomel oleks võimalik ennast kolmel päeval Tallinnas esitleda, keda nad siis siia saadaksid? Pakutakse Rasmust, kuid hakatakse kohe kahtlema, sest too olevat juba liiga kõrge klassi tegija. “Aga Zen Cafe ja loomulikult Don Johnson Big Band!” ollakse varmad lisama. Poetan vahele, et käisin neid Jazzkaarel just kuulamas ning hõimlased itsitavad, et väga hea, see oligi testküsimusena mõeldud, et kui ei tea, siis edasi ei räägi. “Lõpeta töö ja joo õlut!” hüütakse mulle järele. Ja Eurovisiooni-edu üle ollakse siiani kadedad.