Soomlase taasleitud aeg maailmas, mis eksisteeris enne digitaalseid koode


Soomlase taasleitud aeg maailmas, mis eksisteeris enne digitaalseid koode
Joel Haahtela 2010. aastal Tampere kirjandusmessil (Foto: Soppakanuuna / Wikimedia Commons)

Joel Haahtela maailm on vanade diapositiivide maailm, kus elavad varjud, värvid, lõhnad ja pooltoonid.

Mees saab teate, et ta on saanud päranduse. Kelleltki võõrapärase nimega inimeselt, keda ta ei tunne. Väikese maja kuskil maal, neli tuba, köök, veranda. Ja muljetavaldav liblikakogu.Kuna mehe elus on parajasti faas, mil ta saab nii-öelda aja maha võtta, hakkab ta uurima, kes oli see tundmatu testamenditegija. Mida ta tegi, kus ta oli varem elanud ja kus reisinud, kes teda tundsid. Otsingud viivad ta kodumaalt Soomest kaugele: Dresdeni-lähedasse väikelinna Pirnasse, Itaaliasse, Kreekasse. Ta näeb inimesi, kes olid testamenditegijat teadnud, külastab kohti, kus ta oli viibinud.

Joel Haahtela „Liblikakoguja” on veidi vanamoodne romaan. Haahtela, kes on ametilt ja hariduselt psühhiaater, on ka ise intervjuus Areenile tunnistanud, et ta ei lähe kokku soome meeskirjanduse kaanoniga, milleks on „iroonilis-realistlik agraarproosa”.

Vana hea maailm

Haahtela romaan viib meid vanasse maailma. Maailma, mis oli enne digitaalseid koode ja binaarseid opositsioone ning kus kõike ei jagata nullideks ja ühtedeks, „eideks” ja „jaadeks”. Vana hea analoogmaailm. See on raamat, kus kellegi elu lugu ei püüta mõista selle alusel, mida ta „tegi” ning eriti mida ta „õigesti” ja mida „valesti” tegi. Selleks et mõista, püütakse jõuda inimesele lähedale. Ja lähedale jõudmiseks üritatakse minna mälestuste, unistuste, kogemuste, värvide, maitsete, lõhnade sisse. Mees, kes otsib oma kadunud ema jälgi, läheb hotellituppa, kus ta ema suri, et näha sama valgust, samu varje, aknast samu kontuure, mida nägi ema oma elu viimasel hetkel. Naine hoiab elus oma vanaema, keda ta kunagi näinud ei ole, keetes vanaema retsepti järgi kapsa-lambahautist, mille lõhn täidab terve maja.

Kui Marcel Proust kõnniks mööda tänapäeva Soomet, Kesk- ja Lõuna-Euroopat, võiks ta sellest kirjutada ehk samamoodi nagu Haahtela. Rohkem kui ühes kohas meenub „Liblikakogujat” lugedes see, mis meenus Proustile madéleine’i küpsist maitstes ning äratas ellu mälestuste ja unistuste laviini: „Erinevused, mis lahutavad üksteisest kõiki reaalseid elamusi – erinevused, tänu millele me elu alati ühtviisi kujutades mingit sarnasust ei saavuta – tulenevad tõenäoliselt sellest, et vähimgi sõna, mille me kunagi elus lausunud oleme, tähtsusetumgi liigutus, mille oleme teinud, kannab endal helke asjadest, millel loogiliselt võttes temaga mingit pistmist pole ja mida mõistus, mis neid asju oma arutluskäikudes ei vaja, sõnadest ja liigutustest lahus hoiab, kuigi just neisse – olgu neiks siis loojanguõhetus maarestorani õitessekasvanud seinal, näljatunne, (…) – just neisse nagu tuhandeses kastetud anumasse, millest igaüks sisaldab täiesti erinevaid värve, lõhnu, soojusi, on suletud iga lihtsaimgi liigutus või tegu.” („Taasleitud aeg”, ee 2004, tõlkinud Tõnu Õnnepalu)

Kui ei oleks suve lõpp, saaks öelda, et „Liblikakoguja” on ideaalne suveromaan, mis võiks puhkuse ajal meeldida sellele, kes eelistab puhkusereisil meelega ära eksida, jääda seisma üksikute majade ette, hingata avatud keldriakendest tulevat kopituslõhna, kuulda avatud köögiaknast kostvaid helisid ja kujutleda, et kodu on seal.„Liblikakoguja”Joel Haahtela
Tõlkinud Hille Lagerspetz
Hea Lugu