Soomlased pakuvad Eesti koertele kodu
Pidevalt sadamaruume täitvad haukuvad ja lõõtsutavad neljajalgsed panevad küsima: kas kuulus soomlaste vodkaturism on loovutamas oma kohta koeraturismile?
Juba aastaid tunnevad Soome loomakaitseorganisatsioonid huvi Eesti varjupaikades elavate hulkuvate koerte vastu. Aastal 2001, kui alustas tööd Tallinna kodutute koerte aitamisega tegelev spetsiaalne Soome mittetulundusühing, võt-sid soomlased Tallinna koerte varjupaigast endaga kaasa 250 neljajalgset sõpra.
Eelmisel aastal läks siitmailt Soome koguni 350 koera. Praegu leiab Soomes kodu keskeltläbi 30 lemmiklooma kuus.
“Alguses oli soomlastele ikka suur šokk, et 80 kilomeetri kaugusel Helsingist saab koertel üldse selline olukord olla,” räägib Tallinna kodutute koerte varjupaiga juhataja Liina Kolmann. “Meile on neist igatahes suur tugi, põhiliselt just moraalne. Vastasel juhul, tuleb tunnistada, oleks enamik neist koertest hukatud.”
Kui aastal 2001 viibis Tallinna kodutute koerte varjupaiga leival püsivalt 200 koera, siis praegu on soomlaste abiga varjupaiga püsielanikke vaid 60 ringis.
Liina Kolmann teab, et ehkki pea igas Soome kodus on koer, puudub seal vajadus suurte kodutute koerte varjupaikade järele. “Nende ühiskonna haritus on lihtsalt kõrgem,” tõdeb Kolmann. “Kui Soomes on tänaval koer, siis on ta eksinud, mitte välja visatud. Looma kodust välja viskamine on üks jõhkramaid tegusid, mida inimene üldse saab teha. Kahjuks Eestis pole sellest veel aru saadud.”
Soomes õhuliikluse kontrollijana töötav Essi Annele nimetab end üheks paljudest “crazydest soomlastest”, kes tunneb sisemist kutsumust Eesti kodutuid koeri soomlastele vahendada. “Käin paar korda kuus. Põhimõtteliselt veedan siin kogu oma vaba aja. Kui paljudele soomlastele meeldib vabal ajal šopata või laste eest hoolitseda, siis mulle meeldivad kodutud koerad,” naerab Annele. “Uskuge või mitte, meie eesmärk on tõesti aidata.”
Kolm koera aastas
Annele ja teised loomakaitseorganisatsioonidesse kuuluvad soomlased veedavad varjupaigas nädalavahetuseti tunde: et õppida loomi lähemalt tundma. Koerte iseloomustused koos piltidega lähevad üles netilehekülgedele, kust siis iga soomlane endale oma lemmiku võib valida.
Kuigi koertevahendajad võtavad tasu üksnes transpordi ja vaksineerimise eest, käsitleb Soome toll koerte üleviimist ärina. Seetõttu võib iga soomlane enda nimel Eestist tuua kolm kodutut kutsut aastas ja enamasti peavad kodutute lemmikloomade soovijad ise varjupaiga õuele tulema.
Tallinna koerte varjupaigast on loomaarmastajad soomlased käinud neljajalgseid sõpru toomas juba aastaid, nüüd on jõudnud järg ka Rakvere kätte. Rakvere koerte varjupaigast, mis lisaks kodulinnale korjab kodutuid loomakesi ka Kiviõlist, Kuusalust, Jõgevalt ja Loksalt, on viimase poole aasta jooksul Soome poole sõitnud 12 koera.
Rakvere koerte varjupaika lisandub iga kuu vähemasti 20 uut asukat. Varjupaiga juhataja Elfriede Sillapere teab, et Soomes ei kohta sellist massilist koerte tänavale heitmist nagu Eestis.
Muret tekitav on Sillapere hinnangul eestlaste suhtumine: “Soomes ja Rootsis on spetsiaalsed koertega jalutamise aiad. Me lasime ka Rakverre ühe sellise ehitada. Tegime varjualuse, kus inimene saaks istuda, koerale mängimiseks panime poomi. Ja ära lõhuti! Kõik aialauad viidi minema, ainult raamid on järel.”
Aktiivsed soomlastest loomakaitsjad ei piirdu penide äraviimisega: Rakvere varjupaika toetavad nad ka rahaliselt. “Eestis pole kahjuks selliseid loomakaitseseltse, mis just kodutute koertega tegeleks ja neid toetaks. Keegi ei tee siin korjandusi või koerte toetuseks kontserte, mis välismaal päris palju raha sisse toob.”
Loomade rikutud psüühika
Sillapere ütleb, Eestist koeri transportivad soomlased on päris hästi kursis, millistes tingimustes meie kodutud loomad peavad tihti vaevlema. Tema hinnangul see neis kaastunnet tekitabki.
Loomaarst Tiina Toomet arvab, et soomlased on rohkem valmis tegelema probleemsete koertega. Eestlased lähevad varjupaigast sagedamini otsima õue- või toakoera, milleks aga varjupaiga “rikutud psüühikaga” asukad sageli ei sobi. Nii jõuavadki paljud Eestis uue kodu leidnud kutsud ringiga varjupaika tagasi.
“Soomlased on rohkem valmis nende koertega jändama. See on sama küsimus, miks nad võtavad lastekodudest näiteks puudega lapsi,” räägib Toomet. “Varjupaigast lemmiklooma võtmine pole lihtne, sest paljud neist ei oska elada inimühiskonnas. Soomes aitavad taolistel puhkudel ka loomapsühholoogid, keda Eestis lihtsalt pole veel.”
