Sõpruse kinos algab väärtfilmiaeg
Kui vana see väärtkino idee juba on?
Väärtkino mõte on õhus olnud juba 1990-ndate algusest saadik. Seda on loobitud käest kätte nagu kuuma kartulit, ikka on asi selle taha jäänud, et tegu pole kasumliku ettevõtmisega ja keegi ei hakka riskima. Nüüd on koos piisavalt palju missioonitundega inimesi Eesti Filmi Siht-asutuses ning Tallinnfilm on ka juba kasumit teeniv ettevõte, nii et projekt saab lõpuks teoks.
Esimesel nädalal näitate põhifilmina Lars von Trieri “Dogville’i”. Millest selline valik?
Minu arvates oli juba viimane aeg see eestlaste ette laiatarbelevisse tuua. Paljudele ei pruugi von Trieri tööd meeldida, kuid sama paljudele on ta iidol ja iga tema film oodatud sündmus. Teisel nädalal on plaanis Lars von Trieri retrospektiiv: “Idioodid”, “Laineid murdes” ja “Tantsija pimeduses”.
Mida avanädalal veel näha saab?
Avame kahe uue eesti lühifilmiga, Exitfilmi toodangust Andres Maimiku “Kurat tuleb sauna” ja Karol Ansipi “Reporter”. Need kaks filmi jäävad jooksma kino eesti programmis. Eesti kino puhul räägitakse siiani vaid autoritest, kuid viimane aeg oleks hakata ka tootjaid tähtsustama ja mainima. Igal tootjal on oma nägu. Exitfilm hoolitseb ka ava-tseremoonia korraldamise eest.
Räägi natuke ka edaspidistest plaanidest. Mis lähiajal kavas?
Märtsis, koolivaheajal esilinastub Allfilmi ja läti partneritega koostöös valminud lastefilm “Veepomm paksule kõutsile”, kus mängib Tõnu Kark. Seniks on lasteprogrammis kordusfilmid. Üldiselt me püüamegi lapsi võimalikult hästi kostitada, sest väärtfilmipublikut tuleb kasvatada. Eestlane on jäänud ääretult kinovõõraks.
Statistikas tähendab see vaid 0,94 kinokülastust inimese kohta aastas, aga näiteks iirlastel on see arv 4,5. Seda me ei karda eriti, et me kelleltki publiku ära võtame. Alternatiivkino ei ole kellelegi konkurent – ta toob rohkem inimesi kinno ja võidavad sellest kokkuvõttes kõik.
24. veebruaril on kinos eri-programm. Neile, kes kohe pärast paraadi koju ei kipu, näitame päev läbi rahvuslikku filmi “Nimed marmortahvlil”. Hommage Eesti Vabariigile.
26. veebruaril näitame restaureeritud koopiat Eesti esimesest mängufilmist “Karujaht Pärnumaal”. Täpselt samal päeval 90 aastat tagasi oli Tartus selle ja ühtlasi ka kogu eesti filmikunsti algust tähistav esilinastus.
Kuidas sünnib programm?
Programm sünnib koostöös filmilevitajate BDG ja Amartoniga ning kultuuriministeeriumi filmilevikomisjoniga, mille kaudu toetab riik otseselt Sõpruse kino tegemisi ja aitab piletihinnad võimalikult madalad hoida. Suur rõhk on eesti filmitootjatel. Programmi koostamise eesmärk on tuua vaatajani maailma filmifestivalide paremik ning tutvustada filmiklassikat. Kavas on eriprogrammid reissööride, anrite, ajastute, piirkondade ja teemade kaupa.
Põhifilmid valitakse infovahetuses kultuuriministeeriumi filmilevikomisjoniga, kes toetab nende maaletoomist.
Kas Sõprusel Pimedate Ööde filmifestivaliga koostöö jätkub?
Pöffi suvekino raames on ees mitu eriprogramme, märtsis näiteks tulevad ungari filmipäevad, mis tutvustavad 1960.–70. aastate ungari filmiklassikat, kõik tuntud nimed ja suured tegijad. Tudengite kevadpäevade ajal toimuvad ööfilmiseansid, ideeidud juba võrsuvad. Ideid on ka Pöffi poolt.
Ringvaadete traditsiooni proovime taastada. Arhiivis on ikka uhket materjali, mida pole paljud kinotudengidki näinud, rääkimata linnarahvast. Kui ma Terevisioonis mõtte maha hõikasin, siis reageeris kohe endine Filmikroonika juht Vaike Mesila ja haaras sellest kinni. Pealegi on mitmed tegijad praegu veel võimelised rääkima, kuidas ringvaated sündisid.
Kuidas päev väärtfilmikeskuses välja nägema hakkab?
Kell 11 alustame soodusseansiga, milleks on lastefilm, pilet maksab siis 30 krooni. Pileti hind tõuseb vastavalt kellaajale, päeval maksab see 40, pärastlõunal 60, õhtul 80 krooni. Õpilastel, üliõpilastel, ajateenijatel ja pensionäridel üle 40 krooni maksta ei õnnestu. Programm kestab keskööni. Ikka nii, et viimase bussiga veel koju saaks.
Millised on kinosaali välised muutused?
Saalis on pärast ümberehitust 320 koha asemel 282. Võtsime ära viimase rea ja kaotasime tunneli. Saali tagumisse ossa tuleb baar, kus saab esialgu kuumi jooke osta. Oleme plaksumaisist ja kokakoolast vaba kino, suupisteid tuleb kindlasti, menüü on veel planeerimisel. Baar on avatud kuni seansi alguseni. Kogu liikumine toimub hoone paremal küljel, seal, kus vanasti välja pääses. Interjööris järgisime muinsuskaitsenõudeid.
Tegemist on ju ühe esimese spetsiaalselt kinohoonena ehitatud arhitektuurimälestisega. Koridori tulevad peagi diivanid ja pingid. Minu nägemust mööda ongi tegu sooja ja koduse kohaga. Siiani on alternatiivkino pidanud ikka võrdlemisi alternatiivsetes paikades vaatama, olgu siis vihmas või tuules, linnaarhiivi hoovis klapptoolidel või Katariina kirikus näppe ja varbaid külmetades. Mitte et see kuidagi halb oleks, vaid et saab ka mugavamalt ja paremini. Meie eesmärgiks on luua inimlik ja paindlik süsteem, et saaks teha erandeid ja ei peaks lähtuma mingisugustest masinlikest reeglitest.
