„Sõrmuste isanda” turismitööstus
Rahakott puuga selga – see on kindlasti üks tingimus, kui tahad osta Uus-Meremaa turismitööstuse osakuid. Siiski tuleb kohe öelda nendele inimestele, kes rahakotijutu peale järgmise lehe keeravad – enamik koti sisust kulub lennupiletitele ja kindlasti majutusele. Kõik oleneb sellest, millises turismitööstuspargi nurgas tahad pikali heita.
Uus-Meremaa on pindalalt Eestist ligi viis ja rahvaarvult kolm korda suurem Okeaania riik, mille tähtsam tunnusjoon on see, et tema selgroog jookseb lõunast põhja suhteliselt kitsa triibuna 6000 kilomeetri ulatuses. See loob turistile ainulaadse võimaluse leida ennast põlisest ürgmetsast (kus päikest varjavad kümnemeetrised sõnajalad) või üle kolmekilomeetriste lumemütsidega mäetippude jalamilt (kust looklevad pika patsina alla sinnasamasse ürgmetsa mitmekilomeetrised liustikud). Ringi vaadates võibki jääda kõikjale sõrmega osutama, et just siin filmitigi „Sõrmuste isanda” saaga mingit järjekordset loodusvaadet, sest just sellist ürgsust pakub Uus-Meremaa filmitootjale, vabastades ta vajadusest ehitada võttestuudiod.
Sama eelise kasutab edukalt ära (arvatavasti) kohalik ettevõtlik turismihai. Miljonid turistid on fotoaparaate klõpsides nõus kohati päris kopsaka tasu eest minema nii mägijõele kiirkaatriga tuuritama, kummipaadiga rafting’ule ligunema kui ka, pea ees, kohalikule bungy-hüppele iseäralikku adrenaliini otsima. Just iseäralikku, kuna bungy-hüppeks sobivad Uus-Meremaal kõik kohad, mis on vähegi atraktiivsed: sillad, helikopterid, vaateplatvormid jne.
Isegi kui mingi maalapp juhtub olema täiesti sile ja tühi, oskavad kohalikud meelitada turisti sinna lambaid pügama või hiiglasliku kummipalli sees peapööritust kogema. Või hoopis kohalikku ainulaadset rohelist kivi eheteks lihvima.
Loodus ise disainib
Turismihaide ettevõtlikkuse kõrval ei saa alahinnata emakese looduse fantaasiarikkust Uus-Meremaa ülesehitamisel. Kuna saar on vulkaanilist päritolu ja üsna noor, siis tundub, et emake on sinna kokku kogunud kõik selle, mida kasulikku ta muu maailma disainimisel kõrva taha pani. Seda, et Uus-Meremaa valmistuspott on veel tulel, tõendab asjaolu, et siin-seal võib leida auravaid avausi, kust pritsib välja erineva aromaatsuse astmega värvilist muda ja vett, siin-seal aga oodatakse uue väikesaare sündi või mõne mäe kokkukukkumist.
Emakese looduse äripartner – kohalik turismihai – vormib selle kõik näiteks tervislikuks seebiks ja müüb fotoaparaati plõksutavale turistile osavalt maha. Ja kui turist on nõus boonust andma, siis pillab ta selle väikse seebitükikese tasahilju auravasse maaõõnsuse, mille peale teine pool ehk emake loodus käivitab kuumaveeallika.
Kui veel natuke Uus-Meremaa loomislugu tutvustada, siis on oluline märkida, et loodus ei ole sinna alul pakkunud elamispinda ühelegi maismaaimetajale (välja arvatud väike nahkhiireliik), kuid inimese asumine sinna muutis olukorda. Õnneks on tänapäeva turismihai seda olukorda mõistnud. Kaitsmaks seda maad Vana Maailma edasise invasiooni eest, laseb ta söögi-joogi-kodulooma-koertel nuuskida läbi kõik need miljonid turistid, kes sõrmuste isanda maale saabuvad.
Kuigi me ei näinud rääkivaid ega kõndivaid puid, lendavaid haldjaid ega isegi mitte kahte torni, võib kindel olla ühes: sõrmuste isand on tõesti olemas. Selleks on loodus, kes on seda maad inimliku kurjuse ja hoolimatuse eest hoidnud.
